karjus ta. „Todd, tõuse püsti!”
Ta püüdis haarata Toddil kätest, sai ühest kinni ja tõmbas. Keegi lendas talle otsa ja ta kukkus uuesti põlvili. Ta kuulis metsiku auto mootorimürinat, mis töötas täistuuridel. Nüüd väga lähedal. Ta üritas roomata ja üks jalahoop tabas teda meelekohta. Ta nägi tähti.
„Tom?” Todd oli nüüd temast tagapool. Kuidas oli see juhtunud? „Tom, mida kuradit?”
Üks keha maandus Tomi peale ja siis oli tema peal midagi muud, mingi võimas raskus, mis surus teda vastu maad ja ähvardas ta süldiks teha. Tema puusad naksatasid. See kõlas nagu kuivade kalkunikontide prõksatus. Siis oli raskus läinud. Selle asemel voogas valu koos omaenese raskusega.
Tom üritas pead kergitada ja suutis seda sillutiselt tõsta täpselt nii kauaks, et näha tagatulesid udu sisse kadumas. Ta nägi katkise viskipudeli helklevaid kilde. Ta nägi selili lamavat Toddi, kelle peast voolas verd, mis moodustas asfaldil loigu. Karmiinpunased rehvijäljed suundusid udusesse poolvalgusesse.
Ta mõtles: Lindal oli õigus. Ma oleksin pidanud koju jääma.
Ta mõtles: Ma suren ja võib-olla see ongi kõige parem. Sest erinevalt Todd Paine’ist ei jõudnud mina oma kindlustust rahaks teha.
Ta mõtles: ehkki tõenäoliselt ma oleksin seda teinud, õigel ajal.
Seejärel pimedus.
Kui Tom Saubers nelikümmend kaheksa tundi hiljem haiglas teadvusele tuli, istus Linda tema kõrval. Naine hoidis ta käest kinni. Ta küsis Linda käest, kas ta jääb ellu. Naine naeratas, pigistas ta kätt ja ütles, et kindla peale, tobuke.
„Kas ma olen halvatud? Ütle ausalt.”
„Ei, kullake, aga sul on palju luumurde.”
„Aga Todd?”
Linda keeras pea kõrvale, näris huuli. „Ta on koomas, aga arvatakse, et ta tuleb lõpuks sellest välja. Nad on tuvastanud tema ajulained või midagi sellist.”
„Üks auto tuli. Ma ei jõudnud eest ära hüpata.”
„Ma tean. Sa polnud ainuke. See oli keegi hullumeelne. Teda pole kätte saadud, vähemalt seni.”
Tomil oleks olnud Mercedez-Benzi juhist ehk rohkemgi ükskõik. Oli tore olla mitte halvatud, aga…
„Kui vilets mu seis on? Ära keeruta… ütle ausalt.”
Linda vaatas talle otsa, ent pööras varsti pilgu ära. Vaadates taas saa-terveks-kaarte öökapil, ta ütles: „Sa… noh. Läheb aega, enne kui sa jälle kõndida saad.”
„Kui kaua?”
Naine tõstis ta räigelt kriimustatud käe ja suudles seda. „Nad ei tea.”
Tom Saubers sulges silmad ja hakkas nutma. Linda kuulas seda veidi aega ja kui ta seda enam välja ei kannatanud, kallutas end ettepoole ja hakkas vajutama morfiumipumba nuppu. Ta tegi seda seni, kuni masin enam juurde ei andnud. Selleks ajaks oli mees uinunud.
1978
Morris haaras magamistoa kapi ülemiselt riiulilt voodikatte ja asetas selle Rothsteini peale, kes lösutas nüüd tugitoolis, pea ülemine osa läinud. Ajud, mis olid välja mõelnud Jimmy Goldi, Jimmy õe Emma ja Jimmy eneseküllased, pooleldi alkohoolikust vanemad – nii Morrise enda vanemate moodi –, kuivasid nüüd tapeedil. Morris ei olnud päris šokis, ent ta oli kindlasti hämmeldunud. Verd oli ta oodanud, samuti auku silmade vahel, aga mitte sellist kõhrede ja kondipuru rikkalikku orgiat. Ta arvas, et see tähendas kujutlusvõime puudujääki, põhjust, miks ta suutis lugeda ameerika moodsa kirjanduse hiiglasi – neid lugeda ja hinnata –, aga mitte iialgi olla üks neist.
Freddy Dow tuli kabinetist, mõlemal õlal pungil spordikott. Curtis tuli tema järel, pea maas ja käed tühjad. Ühtäkki pani ta sammu juurde, liikus kaarega Freddyst mööda ja sööstis kööki. Tagahoovi avanev uks käis pauguga vastu majaseina, kui tuul selle enda hoolde võttis. Siis kostis öökimise helisid.
„Tal on nagu süda paha või,” ütles Freddy. Tal oli annet silmanähtava konstateerimisel.
„Endal kõik korras?” küsis Morris.
„Jep.” Freddy läks tagasi vaatamat esiuksest välja, seisatas korraks ja võttis kätte terrassipingile toetuva sõrgkangi. Nad olid valmistunud sissemurdmiseks, aga esiuks oli olnud lukustamata. Köögiuks samuti. Näis, et Rothstein oli usaldanud täielikult Gardalli seifi. Kui rääkida viletsast kujutlusvõimest.
Morris läks kabinetti, vaatas Rothsteini korras lauda ja kaetud kirjutusmasinat. Vaatas pilte seintel. Seal rippusid kirjaniku mõlemad eksabikaasad, näod naerul, noored ja ilusad viiekümnendate stiilis rõivastes ja soengutega. Oli omamoodi huvitav, et Rothstein hoidis mahajäetud naisi kohas, kus need said teda v1aadata kirjutamas, ent Morrisel polnud aega selle peale mõelda ega uurida kirjutuslaua sahtlite sisu, mida talle oleks meeldinud vägagi teha. Aga kas oli sellist uurimist üldse vaja? Lõppude lõpuks olid tal nüüd märkmikud. Tal oli kirjaniku mõtete sisu. Kõik, mis too oli kirjutanud sestsaati, kui oli kaheksateist aastat tagasi avaldamise lõpetanud.
Freddy oli võtnud esimeses järjekorras sularahaümbrikud (loomulikult, raha oli see, millest Freddy ja Curtis aru said), ent seifiriiulitel oli ikka veel palju märkmikke. Need olid Moleskine’id3 , sellised, nagu oli kasutanud Hemingway, sellised, millest Morris oli unistanud noortevanglas, kus ta oli unistanud kirjanikuks saamisest. Aga Riverview noortevanglas anti nädalas ainult viis lehte viletsast materjalist Blue Horse’i paberit, millest vaevalt et piisas „Suure ameerika romaani” alustamiseks. Juurde palumine ei aidanud. Ühe korra oli Morris pakkunud Elkinsile, varustusametnikule, et võtab talt kümmekonna lisalehe eest suhu, ent Elkins oli talle rusikaga näkku löönud. Veidi naljakaski, kui võtta arvesse kogu seda tahtevastast seksi, millele teda oli sunnitud üheksakuulise karistuse jooksul, harilikult põlvili ja rohkem kui korra nii, et ta enda räpased aluspüksid olid talle suhu topitud.
Ta ei pidanud oma ema ainsaks süüdlaseks nende vägistamiste eest, ent ta vääris oma osa sellest süüst. Anita Bellamy, kuulus ajalooprofessor, kelle raamat Henry Clay Frickist oli nimetatud Pulitzeri auhinna kandidaadiks. Nii kuulus, et naine arvas end teadvat moodsast ameerika kirjandusest kõike. Just vaidlus Goldi triloogia üle oli Morrise ühel õhtul maruvihasena ja eesmärgiga end täis juua kodust välja ajanud. Mida ta ka tegi, ehkki oli alaealine ja nägi alaealine välja.
Alkohol ei saanud Morrisega hästi läbi. Ta tegi purjus peaga asju, mida ei suutnud hiljem meenutada, ja need polnud kunagi head asjad. Tol ööl olid nendeks asjadeks sissemurdmine, vandalism ja kaklus piirkonna turvamehega, kes üritas teda kinni hoida, kuni politsei kohale tuleb.
See juhtus peaaegu kuus aastat tagasi, ent mälu oli endiselt värske. See kõik oli olnud nii rumal. Auto ärandamine, lõbusõit läbi linna ja siis masina mahajätmine (võib-olla pärast armatuurlaua täis kusemist) oli üks asi. Mitte tark, aga väikese vedamise korral võisid sellest ikkagi pääseda. Aga sissemurdmine Sugar Heightsis? Topeltrumal. Ta polnud sellest majast mitte midagi tahtnud (vähemalt mitte midagi, mida ta oleks hiljem mäletanud). Ja siis, kui ta tõesti tahtis midagi? Siis, kui ta pakkus oma suud mõne sitase Blue Horse’i paberilehe eest? Rusikaga näkku. Nii et ta oli naernud, sest seda oleks teinud Jimmy Gold (vähemalt enne seda, kui Jimmy Gold kasvas suureks ja müüs end maha millegi eest, mida ta nimetas Kuldseks Dollariks), ja mis sai edasi? Taas
Moleskine – Itaalia disainmärkmikud, enamasti ümaranurksed, naturaalvalgest paberist ja servakummiga. – Toim
