küpsised.”
Morris teadis, et ta peab plaanist loobuma, kui puhkeplatsil on teisi autosid. I-90 oli imanud endasse suurema osa transiitliiklusest, mis mööda seda maanteed kulges, aga varahommikust alates oli siin rohkesti kohalikke sõitjaid, kes põrutasid ühest väikelinnast teise.
Puhkeplats oli hetkel tühi ja vähemalt osaliselt tänu sildile HAAGISSUVILATE ÖINE PARKIMINE KEELATUD. Nad peatasid auto ja ronisid välja. Linnud sädistasid puuvõrades, arutasid möödunud öö asju ja tegid plaane algavaks päevaks. Mõned puulehed – selles maailma piirkonnas need alles hakkasid kolletuma – langesid aeglaselt maapinnale ja lendlesid üle platsi.
Curtis läks müügiautomaate uurima, Morris ja Freddy astusid külg-külje kõrval tualettruumi meeste poole suunas. Morris ei tundnud end eriti närviliselt. Ehk oli ütlusel „pärast esimest korda läheb kergemalt” tõepõhi all.
Ta avas Freddyle ühe käega ukse ja võttis teisega pintsakutaskust püstoli. Freddy tänas pead pööramata. Morris lasi uksel kinni langeda ja tõstis alles siis relva. Ta viis toru vähem kui tolli kaugusele Freddy Dow’ kuklast ja vajutas päästikule. Lask kõlas keraamiliste plaatidega vooderdatud ruumis madala valju kärgatusena, ent igaüks, kes kuulis seda kaugemalt, oleks arvanud, et see on mootorratta mootori paugatus I-90-l. Tema mureks oli Curtis.
Ta poleks pidanud muretsema. Curtis seisis endiselt snäkkide nurgas, puidust räästa ja roostes sildi TEEÄÄRNE OAAS all. Ühes käes oli tal pakk pähklivõiküpsiseid.
„Kas sa kuulsid seda?” küsis ta Morriselt. Seejärel, nähes relva, siiras segaduses: „Mille jaoks see on?”
„Sinu jaoks,” ütles Morris ja tulistas teda rindu.
Curtis kukkus maha, aga – see oli šokk – ei surnud. Ta ei tundunud olevat suremisele isegi lähedal. Ta väänles asfaldil. Üks langenud leht tegi ta nina ees hundiratast. Tema keha alt hakkas immitsema verd. Ta hoidis endiselt küpsiseid käes. Ta tõstis pea, rasvased mustad juuksed tolgendamas silme ees. Ümbritsevate puude taga sõitis veoauto mööda Route 92 unnates ida poole.
Morris ei tahtnud Curtist teist korda tulistada, siin väljas ei olnud püssilasul seda õõnsat tagasilöögi heli ja pealegi võis keegi iga hetk platsile keerata. „Kui see tuleb ära teha, siis oleks hea, kui see tehtaks ära kiiresti,” ütles ta ja laskus ühele põlvele.
„Sa tulistasid mind,” ütles Curtis, tema hääl kõlas hingetult ning jahmunult. „Sa, raisk, tulistasid mind, Morrie!”
Mõeldes sellele, kui meeletult ta seda hüüdnime vihkas – ta oli vihanud seda kogu elu ja isegi õpetajad, kes oleksid pidanud aru saama, kasutasid seda –, keeras ta püstoli teistpidi ja hakkas Curtist päraga pähe taguma. Kolm kõva lööki ei muutnud eriti midagi. Lõppude lõpuks oli see kõigest 38-kaliibrine tukk ja mitte piisavalt raske, et tekitada enamat peale kergete vigastuste. Curtise juuste alt hakkas verd immitsema ja see voolas mööda ta tüükalist lõuga alla. Ta oigas, vaatas Morrisele meeleheitel siniste silmadega otsa. Ta vehkis jõuetult käega.
„Lõpeta ära, Morrie! Lõpeta ära, see on valus!”
Persse. Persse, persse, persse.
Morris libistas relva tagasi taskusse. Selle pära oli nüüd verest ja juustest lige. Ta läks käsi kuue sisse pühkides tagasi Biscayne’i juurde. Ta avas reisijapoolse esiukse, nägi, et võtit pole süütelukus ja ütles endamisi vittu. Sosistades nagu palvet.
92-l sõitis mööda paar autot, siis üks pruun UPSi veomasin.
Ta kõmpis tagasi tualettruumi juurde, avas ukse, põlvitas maha ja hakkas Freddy taskuid läbi otsima. Ta leidis autovõtmed vasakust rinnataskust. Ta tõusis püsti ja kiirustas tagasi snäkiniši juurde, olles kindel, et sõidu- või veoauto oleks selleks ajaks juba sisse keeranud, liiklus muutus kogu aeg üha tihedamaks, kellelgi tekiks vajadus oma hommikukohv põiest välja lasta ja ta peaks ka tolle tapma ja tõenäoliselt ka järgmise pärast toda. Ta silme ette kerkis kujutlus ühendatud pabernukkudest.
Ent esialgu veel mitte kedagi.
Ta istus Biscayne’i, mis oli seaduslikult ostetud, ent kandis nüüd Maine'i osariigist varastatud numbrimärki. Curtis Rogers vingerdas aeglaselt mööda tsemendist jalgteed tualettide poole, tõmmates end kätega edasi ja lükates jõuetult jalgadega tagant, jättes endast maha verise teeraja. Võimatu oli täiesti kindlalt teada, aga Morrise arvates tahtis ta jõuda meeste ja naiste ukse vahel asuva tasulise telefoni juurde.
See ei pidanud niimoodi minema, mõtles ta süütevõtit keerates. See oli hetke ajel tekkinud rumal mõte ja tõenäoliselt saadakse ta kätte. See viis ta mõtted sellele, mida Rothstein oli enne lõppu öelnud: Palju sul üldse aastaid on, kakskümmend kaks? Kakskümmend kolm? Mida tead sina elust, kirjandusest rääkimata?
„Ma tean, et mina ei ole müüdav,” ütles ta. „Nii palju ma tean.”
Ta lükkas Biscayne’ile käigu sisse ja sõitis aeglaselt tsemendist jalgteel roomava mehe poole. Ta tahtis sealt jalga lasta, tema aju röökis talle, et ta sealt jalga laseks, aga seda tuli teha ettevaatlikult ja ilma suurema kärata, kui oli hädapärast vaja.
Curtis vaatas selja taha, silmad räpaste juuste džunglitihniku taga pärani ja õudusest tulvil. Ta tõstis jõuetult käe, püüdes näidata, et teine peatuks, siis aga Morris teda rohkem ei näinud, sest kapott varjas vaatevälja. Ta sihtis hoolikalt ja liikus edasi. Auto esiots jõnksatas üle äärekivi. Männipuukujuline õhuvärskendi tahavaatepeegli küljes kõikus ja hüples üles-alla.
Siis ei olnud midagi… ega midagi… ja siis jõnksatas auto uuesti. Kostis summutatud plumps, väikese kõrvitsa lõhkemise heli mikrolaineahjus.
Morris keeras rooli vasakule ja tunda oli veel üht jõnksatust, kui Biscayne tagasi parkimisplatsile laskus. Ta heitis pilgu peeglisse ja nägi, et Curtise pea on kadunud.
No ei. Mitte päris nii. See oli seal, aga asfaldile laiali määritud, laiaks litsutud. Selles sodis ei läinud küll mingit annet kaduma, mõtles Morrie.
Ta sõitis väljapääsu poole ja, kui oli kindel, et maantee on tühi, pani kiirust juurde. Tal oli vaja peatuda ja uurida auto esiotsa, eriti rehvi, mis oli sõitnud üle Curtise pea, aga ta tahtis kõigepealt kakskümmend miili kaugemale jõuda. Vähemalt kakskümmend.
„Ma näen oma tulevikus autopesu,” ütles ta. See tundus talle naljakas (ekstraordinaarselt naljakas − sõna, millest ei Freddy ega Curtis oleks aru saanud) ja ta naeris valjusti ning pikalt. Ta sõitis täpselt lubatud kiiruse piires. Ta vaatas, kuidas miilid odomeetril vahetusid, ja isegi üheksakümnega sõites tundus iga vahetus viis minutit aega võtvat. Ta oli kindel, et rehv oli jätnud platsi väljasõiduteele verise jälje, aga veri oli nüüdseks kummilt maha sõidetud. Juba ammu. Ent ikkagi oli taas aeg keerata teisejärgulistele teedele, võib-olla isegi kolmandajärgulistele. Tark tegu oleks peatuda ja visata kõik märkmikud – raha samuti – metsa. Aga seda ta ei tee. Seda ei tee ta mitte kunagi.
Võimalused on viiskümmend-viiskümmend. Võib-olla paremad. Lõppude lõpuks ei näinud autot keegi. Ei New Hampshire’is ega puhkeplatsil.
Ta jõudis mahajäetud restorani juurde, peatus selle kõrval platsil ja uuris Biscayne’i esimest ning tagumist paremat rehvi. Talle näis, et kõik näeb kokkuvõttes üsna kena välja, aga esistangel oli pisut verd. Ta rebis maast natuke umbrohtu ja pühkis selle ära. Ta istus taas autosse ja sõitis lääne poole. Ta oli valmis teetõketeks, aga neid ei olnud.
Teisel
