„Sega vanast aavapuust lõigatud ja kooritud oksaga näpuotsa jagu peotäie searasva sisse ja määri sellesama oksaga peale. Ja oks viska pärast seda kohe tulle,” sosistas Sissa.
Neiu poetas napakese aegamisi kotipõhja, kuhu ta oli tulles teepervelt ettenägelikult pisut kuiva sammalt korjanud.
„Seda lase keema aetud vihmavees liguneda, kraabi natuke lehepuu sütt sisse ja anna sitatõbisele soojalt juua. Toob vaevatule pimeda une ja võtab vere kinni. Jahhhhhh…” Kuivade oksakeste vihk libises samuti kaelakotti, misjärel piiga käega üle silmnäo vedas, püüdes ligitikkuvat ihmjat und tarehämarusse peletada. „Emand tänab sind, Sissa, nagu alati ja… eeeeh… palub küsida, mida sulle tuleval korral… meeleheaks ühes võtta,” kogeles ta.
„Ooo… jaahhhsss…”
Tare seinapalgid paistsid Lemmi ümber kokku tõmbuvat nagu hiigelsuured pihud, mille paindumatud mustad sõrmed on üksteise külge kinni kasvanud.
„Sa oled… hahhhsss… värssske.”
Lemmi ei olnud kindel, kas see, mida ta silmad nägid, kõrvad kuulsid, nina haistis, janust kuivav suu mekkis ning niiskeks tõmbunud ihu tundis, oli ikka seal ja selsamal hetkel või hõljus ta mingis päevases unes, mis tema tahtmisest küsimata ta silmalauge, suud ning südant liigutas. Ma poleks pidanud üle selle läve astuma, suutis piiga iseendale öelda. See pime tare, kus ometi midagi nägemata ja leidmata ei jää… See must ja madal lagi, mis vaadates paistab nii raske, aga ometi otsekui hõljuks sinu pea kohal… Need lõhnad, need hõõguvad söed, need sahisevad sõnad… Aaahh… Nüüd on juba hilja!
„Vastne vahimeessss vehib palju… ssssahhh,” sosistas lausuja ning libistas sõrme õrnalt üle Lemmi põsel punduva peene verme. Teenijapiiga püüdis midagi öelda, kuid sõnad olid suus kui sõlme seotud.
„Kassa… hahhsss… meest oled juba… tunda saanud?” kahistasid Sissa kahvatud huuled. Terav pilk puuris tütarlapse silmadesse kui nuga tapale toodud õhvakesse. Lemmi õhetavad palged lõid veel rohkem lõkendama. Ta raputas pihkusid rinnale surudes aeglaselt pead. Süda, mis kotta astudes niigi ärevalt peksles, hakkas veel kiiremini lööma.
„Riie ülesss ja näita moole oma eesspoolt!” nõudis Sissa, põimides oma väänleva pilgu tütarlapse sinisilmadesse. Justkui äratehtult kummardus Lemmi ettepoole, haaras rõivad näppude vahele ning tõi nähtavale punase-valgekirju paelaga seotud rasud, mis varjasid sääri ja põlvi, kuid jätsid katmata reied.
„Hahhhsss! Veel rohkem ülesss!”
Rindadeni tõstetud käed paljastasid neiu niuded. Piiga võpatas, kui Sissa ühe käe näppudega tema pikkadest kõhualustest ihukarvadest kinni sasis ja teise oma rinnal rippuva noa pidemele asetas. Lemmi ei suutnud lausuja puurivat pilku välja kannatada ning sulges silmad.
„Ää pelga. Ma ess taha so verd, ma taha so ihu,” vonklesid tema kõrvu Siuemanda peaaegu hääletud sõnad. Üle niudepiiri sähvanud külm noatera vedas ümmardaja silmapilguks vibuna pingesse, kuid siis oli lausuja sõrmede pitsitus kadunud. Riided pudenesid Lemmi näppude vahelt ning otsekui kammitsaist pääsenuna tuikus ta sammukese tagasi. Sissa hõljus, näpuotsatäis ruugeid ihukarvu silme ees, koja sügavusse. „Järgmine kord tood mulle hahhsss… vastsündinu nabasoolika ja titeema ühe lüpsi jao rinnapiima. Jahhh…” sosistas hääl pimedusest. „Ja sedasama veritarna, aga koos juurtega. Soerditüdruk teab, millisest rannast neid tuleb korjata. Hahhsss!”
Ümmardaja mõistis, et ta võib lahkuda. „Ole terve ja… päikest sinu kojale… ähhh!” sai neiu taas sõna suust ning sundis end minekule.
Tark kõrb tõi poolunes hõljuva ümmardaja koduteele tagasi. Lemmi pea, kus ei olnud vähimatki mäletamist, kuidas ta lausuja salaraja lõksudest uuesti mööda oli pääsenud, sai Kooljaoja suitsude ja lõhnade joovastusest selgemaks alles lepikust välja, suure tee peale jõudes.
Undimetsa nooremand Marja, kes ümmardajat oodates metsaserval kannatlikult edasi-tagasi sammus, tõttas õhinal tüdrukule vastu. Tema ümber kargles rõõmust kiunudes suur hõbehall peni, väljanägemiselt rohkem hunt kui koer.
„Pea!” käsutas nooremand, hobusel suistest kahmates. Uimane Lemmi nõksatas ettepoole ja avas silmad. „Perenaine,” ümises ta tuimalt.
„Mida Sissa sedakorda sosistas?” päris nooremand kärsitult. „Ikka ilast ja ihust ja peidetud puhtusest?”
Lemmi kobas emanda sõnade peale tahtmatu käeliigutusega oma kirvendavat keskpaika ning ajas end sadulas sirgu. „Ei midagi,” kohmas ta ebalevalt. „Ei mäleta. Ei saanud aru… Sisiseb kut uss. Rinde alt võtab külmaks…”
„Ta on sind jälle ära teinud, tüdruk…” Marja hääles kõlas varjamatu pettumus. „Paistab, et vanal Meinhardil on õigus, kui ta seda neetud Kooljaoja mustaks ussipesaks nimetab, milles vähimatki hinge sees ei ole. Ei kuule selle kurjavaimu ussimoori kõrvad mu küsimisi, ei hooli tema külm limane süda orvukese ohkamistest. Kurad teda võtku!”
Nooremand sülgas südametäiega, pööras ümmardajale pahaselt selja ning tõttas kuldsete kiharate lehvides eemal ootava valge ratsu juurde. „Lähme, Hall!” käratas ta koerale ja ronis kulmu kortsutades sadulasse. „Siin pole meil rohkem midagi teha!”
„Kiudääh, kiudäähh!” viskus sellestsamast põõsast rabinal lendu kolm hakki, kes kappava ratsaniku kohal madala tiiru tegid ja seejärel käratsedes ülespoole sööstsid. Hetke pärast kukutasid nad end kõrgusest uuesti alla ja jäid kisades tiirlema väikese meestesalga kohale, mis eemalt käänaku tagant välja ilmus.
Pool tosinat sõjariistus meest astus tuimalt üht jalga teise ette tõstes kägiseva koormavankri järel. Kõigil üll rõngassärk, osal varrukatega, osal ilma, paaril helkis peas kriimuline kiiver. Igaühe turjal rippus valgeks võõbatud kilp, servast servani ulatuva musta ristiga ilustatud. Teine asi, mis rändajaid ühendas, oli nende silmis peegelduv väsimus, mis kõneles selja taha jäänud pikast teekonnast. Tülpimus kadus meeste nägudelt aga niipea, kui nad teeveeres Lemmit märkasid.
„Kenna perrse!” hüüatas üks puises saare murdes ja laksutas himuralt keelt. „Tulle seea! Temme patto!”
Jõuk peatus ja puhkes mörinal naerma. Keegi lasi valjusti vilet, nii et ümmardaja hobune võpatas.
„Kiudääh, kiudäähh!” kisasid madalal tee kohal tiirlevad hakid.
Tüdruk virgus ning jäi sõjasulaseid kohmetult põrnitsema. Iseäranis hakkas talle silma üks kõhetute palgete ja etteulatuvate rotihammastega mehike. Too õgis piigat palavikulise pilguga ning nilpsas vastikult keelt. Lemmi sundis hobuse tagasi metsa kaitsvasse rüppe.
„Pidage lõuad, neetud sitarattad!” käratas vankriotsal jalgu kõlgutav süngeilmeline mees vigases saksa keeles. „Sammu marss! Või saab kõik kõva roosk!”
Sõjasulased paiskasid käskniku poole mõne vängema vandesõna, sülgasid porisedes maha, kuid jätkasid siiski teekonda.
„Kiudääh, kiudäähh!” kisasid hakid uuesti kõrgusse tõustes. „Kodutee, kodutee!”
Eemalduvat sõjasalka põõsaste vahele piiluma jäänud Lemmi ajas pea üllatunult kuklasse ja vaatas lepalatvade taha kaduvatele lindudele imestunult järele. Kas ta kuulis ikka õigesti? Või olid need Kooljaoja Sissa salaloitsud, mis tema erkudes ikka veel surisesid?
Õhk ning valgus teda ümbritsevas tüvede ja okste rägastikus olid kui pahempidi pööratud, tema ihu nõelasid
