hirm, mis mustavate puude vahel tema hingele senimaani nõnda kibedaid kammitsaid seadis, oli äkitselt kadunud.
ESIMENE PEATÜKK
Issand olgu kiidetud ja tema arm andku meile kõigile lohutust! Põlenud kirikutorn peab lõpuks jälle vihma ja tuult, aga see läks maksma ühe sulase elu ning puuseppmeistri murtud küljekondid. Talupojad irvitavad ja kiidavad, et nende nõiad on Pöide kantsile vihase loitsu pannud, mispärast see ilmaski valmis ehitatud ei saa.
Eelmisel ööl oli tinahallist tähtedeta taevast langenud lumepuru, mis nüüd lagedates kohtades kattis viimasedki mustad laigud, nii et üksnes metsavahel võis veel siin-seal näha koltunud lehtede ning oksarisu all lõdisevat alasti maapinda. Tärkava pakase eest pagevate lumepilvede järel pressis hommiku poolt saartele kibe külm, lükkas päevalooja liginedes taeva peaaegu puhtaks ja lasi üle mitme nädala lõpuks ka rõõmutut päikest näha.
Kõhnade palgetega poiss, vast sel suvel meheikka jõudnud, aeglustas jooksusammu ja jäi kitsa sooheinamaa serval lõpuks päris seisma. Vesihalle silmi pilgutades püüdis ta madalal puuladvus õhetava ketta järgi arvata, kas ta ikka piisavalt nobedasti ordulinnuse poole on sörkinud – või ehk liiga laisalt.
„Kraak!”
Kaseladvas kössitava kaarna enesekindel häälitsus andis noorukile, keda talukoha järgi Tuuleotsa Assoks kutsuti, söakust juurde. Poiss kohendas kaelakotti, pigistas vööl rippuva lühikese noa kulunud pead ja hingas kergendatult. Paistis, et samm oli siiski õige olnud. Ta ajas pea kuklasse, raputas halli viltmütsi all higiseks tõmbunud õlekarva juukseid ning kummardus uuesti jooksule.
Siia paistsid kätte kirikutorni piigina taevasse sirutuv must katus ja vaikse ilmaga ka müüritagused suitsud, siia kostsid õige tuulega selgesti ära nii linnuse sepapaja kõlksumine kui ka lojuste kisa – ning siit ei söandanud Tuuleotsa perepoeg enam teed pidi edasi minna. Ta lippas kantsi poole otse üle madala heinamaa. Selle taga kõrguvast tihedast lepikust viis läbi mitu rada, mis ümberkaudsetele poistele ja tüdrukutele hästi tuttavad olid ning kustkaudu valgele tornile üsna muretult ligi hiilida sai, ilma et ümbrust passivad vahimehed midagi märkaksid.
Komistamata ja ühtki valesammu tegemata jõudis Asso puude vahele ning leidis kiiresti raja, mis viis metsaserva, kust algas peaaegu kantsini ulatuv hundipajude ja sookäänukate räga.
See oli õigupoolest maatükk, mida Lõualuse küla kunagi ühise karjamaana kasutas, kust aga orduvennad juba palju aastaid tagasi olid saarlaste loomad minema kupatanud ja pannud asemele kantsi lambad ning hobused. Sakste lojuste söögiisu oli aga kõvasti väiksem kui võsa kasvuramm, mistõttu tuli linnusemeestel iga paari aasta takka kirved haarata, et pealetungiva võserikuga rinda pista. Ent sookäänukas on sitke, juurtega kõvasti maapinnas, ja mõnes kohas kippusid usjad oksad juba peaaegu müüre kratsima.
Sellesama müüri ääres, otse linnuse peavärava kõrval losutasid kisklaudadega kaetud loomasarad, mille hallid seinad Assolegi võpsikusse kätte paistsid. Seal oli mõned päevad tagasi veretöö toime pandud, mis Pöide vanemad ordukäsknikega ning tagatipuks veel omavahelgi tülli ajas.
Kantsi sepasell Meletu, äkilise meelega saare sugu noormees oli täringumängu ajal õlleuimase peaga linnuse sõjasulastega kiskuma läinud ja vihahoos neist ühe noaga surnuks pistnud, teise aga hirmsa peahaavaga maha virutanud, nii et suuremat elulooma ei pidanud sellestki olema. Kuigi sell vandunud jumalakeeli enese süüta olevat, kinnitas tema mõrtsukatööd kolmas sarades olnud ordusulane, kes märatseja uimaseks lõi ja linnuseteenijate abiga keldrisse luku taha pani.
Meletu isa, Pöide kantsi sepp Tooru tõi saare tava järgi juba teisel päeval foogt3 Arnoldile poole tosina kaalumarga4 jagu hõbedat vererahaks, kuid ordukäsknik põlgas selle uhkelt ära. Ajas hoopis leekivpunase habemega karumõõtu mehe kantsist suure riiuga minema ja sellest oleks peaaegu taplus tõusnud, kui mitte sõjasulased meeletuks muutunud seppa karjakesi kinni ei oleks võtnud, tema käsi kinni sidunud ja teda hõbedapungaga, kuid ilma mõõgata lõpuks kantsivärava taha visanud. Foogt vandunud – orduvennale üldse mitte omaselt – veel tulist kurja järele. Sajatanud, et tahab maaisanda sulaste kallale kippumist mitte saarlaste paganakommete, vaid kristlaste ja kiriku seaduse järgi nuhelda ning mõrtsuka viivitamata Surmatamme otsa üles puua. Järgmisel päeval ordumeeste juures lepitust otsimas käinud kihlakunnavanem Atko nõudis sepaselli kätteandmist, et too siiski vanematest ja ülematest kohtumeeste ette viia, kuid foogt ajas jonni – noormees, kes linnuse sepikojas päevast päeva Tooruga rauda tagus, on orduteenija, kes ainult tema voli ja kohtumõistmise alla kuulub. Siis pakkunud Atko, et foogt ise nimetaks mis tahes suuruses vereraha, kuid orduvend oli kõigutamatu. Karjunud hoopis, et ta pole mingi südameta kaupmees, kes oma vendade hingeõnnistuse mõne pihutäie hõbeda eest matsidele maha müüb.
Nõndaviisi ümberkaudsetes külades räägiti, sedamoodi või väheke teistsuguseid jutte, mida vanadelt kuuldi, sosistasid põskede õhetades üksteisele edasi ka poisikesed. Mis aga kantsis kolme päeva eest täpselt juhtus, teadsid üksi Kahoveere Atko ja temaga kaasas olnud kolm vakusevanemat. Igatahes ajasid orduteenrid nende käigu järel hulga sigu ja lambaid müüriäärsetest aedikutest suure kiiruga linnuseõuele ning lisaks torniakendel valvavale vahimehele ilmusid vahid ka müürile. Sootaguse vakusevardja Karusoo Vesse, kes ühes Atkoga kantsis käis, kuulutas aga kõikjal, et kihlakunnavanem enam omaenese rahva eest ei seisa, vaid sakstega ühes meeles on ja et temast ordu persenoolija on saanud, kes nõndaviisi Kahoveere senimaani auväärset ja kanget nime teotab.
Hukkamine. Jah, seda pidi nägema! Las teised poisid saavad kuulda, kuidas üks õige kaelast poomine käib! Mehepikkuse kadaka taga küürutades ja selle oksi ettevaatlikult laiali lükates nägi Asso Surmatamme, mille ümber liikumatult seisid kümned vaikivad mehed ja naised. Nooruk teadis, et ka tema taat Valdeku, kes pärastlõunal hobusele päitsed pähe ajas ja ütles, et läheb Saareaugu peremehega heinakaupa tegema, oli tegelikult sealsamas, tummalt seisva rahva seas. Ta arvas isegi taadi mustast lambanahast vesti ja ülespööratud äärtega halli talimütsi ära tundvat.
Tamme kõrval seisis salk ratsamehi, pika valge mantliga orduvend valgel sõjahobusel kõige ees, käsi kõrgele tõstetud. See pidi olema vana foogt ise, arvas põksuva südamega Asso, kes oli ordumeeste pealikku vaid paar korda ligemalt näinud. Valgetes mantlites orduvendi pesitses kantsis rohkem, ehk poole tosina jagu, teadis poiss, aga praegu pidi see kindlasti foogt ise olema. Tema kõrval, mustal ratsul, kes rahutult peaga kenutas ning jalgu trampis, oli süsimustas mantlis sõjasulane, kantsi vahtmeister, pisut tagapool pool tosinat raudsärkides ja mustade kiivritega ratsameest, piigid ähvardavalt õieli.
Nooruk oli kohale jõudnud viimasel hetkel. Foogt viipas käega ja Asso nägi, kuidas tamme piirava inimsumma keskelt hall kogu üles, peaaegu puuoksteni kerkis.
„Ooaaaahh!” Ootamatu tuulehoog venitas temani kümnetelt huultelt vallandunud ohke, mis ajas ihule külmavärinad peale. Ümina seest sähvatasid aga tumedad möirgamise moodi karjed, millest aru ei saanud, kas need inimese suust kostsid või ehk röökis hoopis mõni elajas.
Foogt ees, saatjad tema järel, sööstsid ratsanikud paigalt ja kappasid lume ja pori lennates tagasi kantsi, mille väravad rutusti kinni lükati. Kõhust kerkiva õõnsa tundega võideldes vahtis Asso tardunud silmil, kuidas poodu jalgades lõppes jaks ja kõlkuma tõmmatud keha köie otsas lõtvus. Kõik oli juhtunud kuidagi teisiti, kui ta endale kodus ette oli kujutanud.
Hukkamine, jah. Surm ei olnud Assole võõras, aga ta polnud veel kunagi oma ihusilmaga näinud, kuidas üks inimene jätab hinge teise inimese käe läbi. Olgu tapluses või siis verekohtu karistusena, mille
Liivi ordu haldusametnik, Pöide foogtkonna kõrgeim käsknik.
Üks kaalumark – umbes 200 g hõbedat.
