sigines pahaendeline vaikus. Aegamisi surus Manivolde Vesse pingest väriseva käe lauale tagasi. Vanem paisutas habemesse puhisedes küll korraks õla- ja rinnalihaseid, kuid lasi siis sõrmed noapea ümbert aegamisi lahti. Sõjasulase pilk tõi parte peale lennanud aruka meele talle uuesti pähe tagasi.
„Ööhh-ööhh!”
Ans, kes näis kolde ääres juba tükimat aega tukkuvat, silmad poolsuletud, vibutas Vesse poole sõrmega. „Ei torma jah, vanem, tõsijutt,” kõhistas ta lepitavalt. „Pole ka miski mehetegu teise lolli alpimise pärast nõnda poisikese moodi vihastada.”
„Taadi jutt on õigemast õigem,” ümises Manivolde ja vabastas Vesse randme. „Me oleme tulnud ühes nõus ja nõndaviisi peame ka lahku minema,” sõnas ta tõsiselt.
„Tunniskirju ei või sellise nõu ja selliste nõumeeste kohta küll kuidagi jätta, hää Tiiderik. Me ei tea, kelle pihku kirjad võivad sattuda. Ja kas nemad siis mitte kirju teisiti ei näe ning ei või tahta meitele kahju teha,” susistas Ans.
„Linnuse on näinud ja kuulnud rohkem, kui meie kõik siin kokku mäletada suudame,” sõnas Vesse pigem nagu iseendale. Manivolde valvsa pilgu all võttis ta aeglaselt noa ja lõikas lambakintsust paraja suutäie. „Uulaf! Mõdu!” käskis ta noort trääli. „Meil on veel asju rääkida!”
„Ehk on perrreemehel hoopiski toop hääd õlut pakkuda?” küsis Kulle kõrval istuv pikk Rannaveere mees käriseval häälel. „Saab uuesti õige meki suhu ja nõu kah parrrrema!”
Ans hakkas kolde ees kuginal naerma ja ajas end järi pealt vaevaliselt püsti. „Ma läe korra vaata aidast. Ja te siin talitage nõnda, et kui ma katlaga tagasi tulen, kõik ikka veel joojad mehed on!”
Randlase ja vana peremehe sõnad summutasid ähvardava tülisädeme ja lasid nõumeestel tarviliste juttudega edasi minna. Asju, millest tuli rääkida, oli palju. Ühest kerkis üks ja teisest teine, hääled kord valjenesid, siis jälle raugesid, aga kuuldavat tüli enam ei tekkinud. Kolle, kuhu Ans puid järjest juurde poetas, ajas tare kuumaks kui sauna, rasked vestid heideti ült ja üsna mitu korda astuti üheskoos külma õue, et ihust läbi käinud meejooki ja Linnuse tahedat õllemärga tarepalkidele soristada.
Selge taeva ja särava kuuga öö jõudis juba poole peale, kui mehed lõpuks lauast tõusid ja veidikeseks heintele puhkama heitsid. Aga ainult veidikeseks, sest harjakad tahtsid veel enne koitu, viimase pimeduse varjus, mida kuupaistes küll vaid metsapuude alla jagus, tagasi Maapeasaare randa jõuda. Seal, sadamast pool miili eemal, neemekese varjus ootas neid oma väikeses paadis üks kange Ridala rannatalupoeg, Manivolde kauge sugulane. Mees oli Puide rannas teatud kõige parema tüürikäe ja tuulenina poolest, aga temagi oli võtnud hulljulge sõidu üle varatalvise väina ette alles siis, kui Tiideriku vöötaskust tuli nähtavale piisav hulk münte, mis isand Hawenpe talle ettenägelikult kaasa oli andnud.
Vesse jättis harjakatega õue peal kättpidi hüvasti, enne kui nood hobustele ronisid. See oli leping, mida iseenda ja oma peremehe hea nime pärast tuli kindlalt pidada. Uulaf teenäitajaks ees, kihutasid kuningameeste sulased Toomala teele ja kadusid peagi metsa vahele. Karusoo vanem kiskus vestihõlmu koomale ja kuulas lahkujate kabjaplaginat nii kaugele kui kõrv ulatus.
Ilm oli väga jäiseks muutunud ja karge õhk seisis paigal, nii et isegi kaugusest kostev huntide ulgumine ning tuhmid haugatused ei suutnud seda liigutada. Sinakasmustas tähistaevas särav suur hallimõhnaline täiskuu vajus läbi harvade, peaaegu läbipaistvate pilveräbalate laisalt aina madalamale õhtukaare poole.
„Veel korda kuus pead sa vanaks saama ja uuesti täis kasvama,” pomises Karusoo peremees, silmitsedes helendavat ketast, mis peaaegu puulatvu riivas. Tal ei tahtnud ikka veel silme eest kaduda Tiideriku palavikuline pilk, mis õgis koldetules kägardunud ja mustaks känkraks muutunud pärgamenditükki. Oli selles pettumus, ahastus või viha? Hirm oma isanda ees, kelle antud käsk – õigemini selle täideviimise võimalus – hõõguvate süte peal suri? Või kõik korraga? Vesse raputas väsinult pead ja tõmbas sõõrmetesse ahmaka külma õhku, mis ninakarvad turri ajas.
„Ja kui sa nõndaviisi täis oled kasvanud, siis saad näha, mis puust su pojad on ja kas ristijumal sinust ülemal või alamal seisab,” porises ta habet silitades.
Kuu vahtis Vessele vaikides otsa, pillates oma külma valgust Linnuse ahtale õuele ning madalatele palkhoonetele, neid piiravale tarale ja tara taga kõrguvatele sünkmustadele raagus puudele.
Üksik hallikirju pilveriba nühkis end aegamisi vastu helkivat ketast, kui vanem tare mustavasse ukseavasse kadus. Saaki haistnud metsakoerte laul sai aga soovikus väge juurde.
Hämaras vahitoas lehkas higi, rotisita ja kuse järele, kuid see ei häirinud karvavõrdki asemetel kägarasse tõmbunud meeste und. Koidu eel, kui müüripealsed vahimehed aina rohkem tulekatelde ligi hoidsid, polnud vahitoa seinakoldes enam kedagi tuld sättimas, sest magajad nautisid ihusoojade mantlite all kõige magusamat varahommikust und. Kitsa aknaorva all, vastu seina lükatud rohmakal laual põles jäme rasvaküünal, mille kollane leek heitis seinaäärsetel lavatsitel norskavatele sõjasulastele tuhmi valgust, vilkudes ähvardavalt iga kord, kui keegi uksest sisse või välja astus.
„Saadanas küll!” raputas vana mõõgasulane Mathias pead ja poetas kolksuga lauale musta, läike peaaegu kaotanud munakujulise kiivri. Valvekorra lõpetanud riialane haakis plaatvesti kaeluse lahti ning lükkas vooderdatud peakoti kuklasse.
„Näedsa! Ööga ajas nisukese külma peale, et tahtis müüri peal vägisi munad tagant võtta, sunnik!” sügas ta ägedasti oma kihelevat lagipead, mida piirasid üksikud hallid juuksekarvad. „Ja need neetud logardid pole jälle viitsinud rohkem puid alla visata,” sülgas ta tigedalt kustunud kolde kõrval vedelevatele halgudele. „Igaüks mõtleb ainult iseenda peale. Peaasi, et oma kere täis ja perse soojas oleks. Teised külmetagu käed otsast ja kara küljest ja mida kõike veel!” Riialane kummardus torisedes koldesüsi üles kosutama.
„Tühja sest külmast nüüd!” rehmas pahuralt tallimees Everd, kes oli laua taga kõhuka puukannu pihkude vahele haaranud. Ta oli väsinud, luudeni läbi külmunud ja tujust ära. Foogt pelgas pärast sepaselli hukkamist talumeeste äkilisi tegusid ja käskis linnuse kumpanil9 valvet kahekordistada, mistõttu ka tema, kes ta igapäevaselt hoopistükkis hobuste eest hoolitses, ajutiselt vahimeeste hulka arvati. Kumpan Hagelborch oli kurtmise peale, et valveteenistus tallimehe kohustus pole, üksnes õlgu kehitanud ja nähvanud, et tarvidusel pannakse ka köögimeister ja kokaemand müüri peale ning antakse piik kah veel pihku. Nii juhtuski, et liisu tahtel tuli just temal südaööst esimese kellani läänemüüril külmetada. Ühes selle tüütu riialasega, kes ikka ja jälle tahtis pajatada, kuidas tema omal ajal ordu vastu sõdis, linna langemise järel meister Eberhardi10 enese sõrmevibutuse peale ellu jäeti ning ordu teenistusse võeti.
Everd rüüpas õlut. Sellel oli vastik maitse ja ta lükkas jooginõu nägu krimpsutades Mathiasele. Riialane vedas käeseljaga lurinal mööda ninaalust ning haaras toobi. „Ei sest külmast, sitast, pole jah midagi! Aga see, mis õhtul tamme all sündis, see oli hullem veel kui Riia piiramise ajal! Ütlen ausalt, mul oli pasanire juba püksis,” vaterdas ta ning lonksas kannust mehise sõõmu, mis kurgust hapu röhitsuse üles kiskus. „Palju polnud puudu, et löömaks oleks läinud. Ma nägin, et matside malakad ja mõõgaterad juba sügelesid! Ja usu mind, kui nad meile korraga kaela oleksid langenud, poleks meist kuseplekki kah järele jäänud!”
„See ei olnud lõbus jah,” nentis talliülem mornilt, põrnitsedes oma kulunud mõõgavööd, mille kinnitust külmast kohmetunud sõrmed kuidagi lahti ei tahtnud päästa.
Riialase
Ordulinnuse pealiku abiline, asetäitja.
Eberhard von Monheim (Liivi ordumeister 1328–1340).
