style="font-size:15px;"> Vend Meinhard tõstis oma peaaegu läbipaistvate juukseudemetega kaetud nurgelise pea ja avas silmad. Palve oli tema hinge hästi kosutanud. Mustas pleekinud peakotiga mantlis jutlustajavend ajas end Hauküla kabeli altari eest, kus ta psalme pomisedes põlvitanud oli, ohates püsti ja haaras pihku mehepikkuse kadakase kepi.
Kangeks jäänud ihuliikmeid sirutades märkas Meinhard, et ta oli jällegi hooletu olnud. Pikal mungarõival oli põlvede kõrgusel märg laik, mis hallikasvalgel tuunikal selgesti silma hakkas. Küllap sai palve jälle liiga pikk. Ning vana mehe kuselukk on selleks liialt nõrk. Palvetamise ajaks üles kergitatud ja mustast kanepinöörist vöö vahele surutud valge skapulaar14 langes alla, varjates märja laigu, samas tundis munk, et tema jalad olid põlvitamisest kangemaks jäänud kui tavaliselt. See oli halb, väga halb.
Vana jutlustajavenna liigesed andsid enam kui kuuest elatud aastakümnest niigi üha valusamalt märku ja ilmamuutused lõid tema luistes jalgades ja soonilistes kätes aina kibedamat põrgutantsu. Õigupoolest oli see ka üks põhjusi, miks Meinhard oli võtnud lõpuks nõuks panna punkt oma pikaleveninud palverännakule Liivimaal ja seada sammud tagasi lõunasse Tüüringisse, Mudajõe15 ääres laiuvate koduste nurmede ja kuusemetsade poole. Just seal, oma sünnipaigas Erfurdis, tahtis vana mees talle taevaisa poolt veel määratud eluaastad pühendada jumalasõna ning sureliku inimese vahekorra üle mõtisklemisele. Ning ei saanud olla selleks paremat paika kui Erfurdi jutlustajate kloostri raamatukogu.
Sellesse kõrgete riiulite ja poole tosina lugemispuldiga saali pääsesid vennad – kui nad just kõrvalasuvas skriptooriumis kopeerimisega ei tegelenud – üksnes armaariuse16 või kloostriülema enda loal. Päris kloostrielu alguses ja ka aastaid hiljem, enne Liivimaale Riia vendade juurde siirdumist oli Meinhard veetnud seal hulga tunde, neelates aukartliku õhinaga nii vanu ladinakeelseid tekste kui vendade värskeid saksakeelseid tõlkeid. Pärgament pärgamendi, koodeks koodeksi järel oli ta sukeldunud aina sügavamale vita’de, kroonikate, ümberjutustuste, kommentaaride ja nägemuste imelisse ning ahvatlevasse maailma, kus talle kõige sügavama mulje jätsid Visby Petruse kirjad, Varagine Jacobi üles tähendatud pühakutelood ja muidugi meister Eckharti kirja pandud jutlused.
Meinhard ohkas. Ta oli otsuse teinud, või õigemini peaaegu teinud. Peale vana ustava hobusekronu polnud ta oma kavatsuse üle veel kellegagi söandanud aru pidada, sest Hauküla kabeli ja kogu senise töö jätmine polnudki nii lihtne, kui ta esiti oli arvanud. Kuus suve ja talve olid tema südame selle isevärki maalapiga palju tugevamini sidunud kui samapalju Riias veedetud aastaid sealse vägeva linna ja usina rahva külge. Siin oli kõik teistmoodi. Alates sellest, et kohalikud oma igivanu tavasid jonnakalt maaisanda tahtmistest ülemaks pidasid ning oma maid ja mõisaid kiivalt endi käes hoidsid ning lõpetades inimeste laulva kõnepruugi ja julge silmavaatega. Isegi õhk oli siin teistsugune. Selline, mis pani ka kõige vägevama usuga mehe kõhklema, sest paistis ikka ja jälle kõikjal tema ümber hääletult sosistavat: võõras, võõras, võõras… Kuid kummalisel kombel oli just soistest metsadest ja kiviklibustest randadest õhkuv tõrksus see, mis vana jutlustajavenda paelus. Rahva uhkuse pööramine leplikkuseks andis tema päevadele sisu, nende hingede eest hoolitsemine hoidis meele erksana ja aitas unustada vanadusnõtruse, mis ihuliikmeid üha valusamalt pitsitama kippus. Hoolega oli ta siin Issanda viinamäel tööd teinud ja jumalasõna külvanud, aga kas tema lahkudes põld mitte sööti ei jää ega uuesti võssa ei kasva?
Meinhard puhus kaks altaril hubisevat küünlajuppi surnuks, toppis skapulaariserva uuesti vöö vahele ning liipas kepile toetudes kabelist välja.
Tuul oli päris vaikseks jäänud ja sompus taevast kumas läbi halli pilvehämu isegi pisut keskhommikust päikesevalgust. Eemalt küla poolt kostis summutatud kopsimist ning koerte haukumist, kabeli kõrvalt surnuaialt tõusis kriisates lendu raisalindude parv ja kadus tülitsedes mustavasse lepikusse. Öine tuisk oli pühakoja seina äärde keerutanud kõrge hange, kust preester nüüd pihuga lund haaras ja tuunikaesisele heitis. Sõrmede vahel sulava kristalse pudru jahedus, tuisujärgne vaikne rõskus ning eemalt kostev lindude sõimlemine tõid vanale mehele meelde hoopis teistsugused hääled. Need olid küll ähmased ja möödaniku hämarusega looritatud, kuid mitte unustamise surmaunne suikunud.
Meinhardi silme ette kerkis jõgi. Mitte küll väga lai, kuid tumedam ja kiirevoolulisem kõigist, mida tal Liivimaa-rännaku ajal ületada oli tulnud. Siis kloostri valgeks lubjatud ringmüür, selle kõrval rohetaval kaldaribal rohtu näksivad lambad ja jõe ääres teivastele tuulduma tõmmatud kalavõrgud. Tulid taas meelde vendade näod, kes oma mustvalgetes rüüdes nõnda ühetaolised paistsid, kuid ometi täiesti erinevad olid. Vennad, kes päris alguses, Meinhardi pühitsemise järel, tema kallal ühtlugu aasisid, kuid sitke kaluripoja oskusi ja külma meelt peagi hindama hakkasid. Tuli meelde paat, mis häda korral kümme venda oleks mahutanud, aga mida hoopis kalapüügiks tarvitati ja mille juhtimisel ta omandas sellise vilumuse, et raskete ning käsi lõhkuvate võrkudega mässamise asemel jäetigi lõpuks vaid aerusid hoidma. Vanale mehele meenus ka see kauge kevadhommik, mil ta üle kallaste tõusnud jõe mäslevatel lainetel jäi ilma parema käe nimetissõrmest, mis kukkuva aeru ja paadiserva vahel veriseks lihaklombiks muutus ja mille vennad pidid musta põletiku peatamiseks tervenisti maha lõikama. Ka nüüd, aastakümneid hiljem, hakkas puuduv sõrm alati pakitsema, kui miski Meinhardi meeli liiast kuumaks küttis, mida, tõsi küll, õige harva ette tuli.
Hommikused missalised olid kabeliesist lagedat platsi katvad lumevaalud püdelaks tallanud. Hobusesitaga segatud hallikasvalges pudrus libastudes tatsas jutlustajavend ree juurde ja patsutas valget setukat kaelale.
„Kuidas me talle seda küll ütleme, Ingel?” küsis ta kondise hobuse tihket nahka silitades. Loom raputas pead, nii et hõre lakk minema tahtis lennata, ja hirnatas rõõmsalt.
„Ei, sõbrake, täna ma pean talle rääkima.” Vanamees libistas kõhnad pihud üle hobuse karedate põskede. „Mu süda on raske ja kurb, aga ma pean talle seda lõpuks ütlema!”
Preester patsutas looma kaelale ja vajus ägades rekke. Tark hobune rehmas sabaga ning tõmbas nagiseva sõiduki ise, ilma sunduseta, tasapisi libisema. Meinhard lasi end aegamisi lösakile. Mehesuurune heinakott külje all oli ühe pühendunud dominiiklasest jutlustajavenna jaoks küll ilmselge liialdus, kuid ta ei kahelnud, et Issandal isegi sellega omad kavatsused olid. Üks segane vanaeit, kes tema pühapäevastelt jumalateenistustelt iialgi ei puudunud ning valjusti ja ülima hardusega iga natukese aja tagant „Aamen!” hõikas, oli mõne kuu eest, Püha Miikaeli17 päeval, teda Koigi silla juures passinud ja koti talle kaarikusse heitnud. Ning sinna juurde „Eesus, Mariia, teokraatsias!” karjatanud. Meinhard teadis, et kohalikud talupojad pidasid oma poolemeelsete tegusid tähendusrikkaks, omamoodi pühakski. Ja kuigi nende arutut jampsimist võis ka kurja vaimu vaevamiseks pidada, ei näinud ta külanaise tempudes siiski mitte Saatana vigureid, vaid leidis, et see õnnetu on lihtsalt nupust nikastanud. Ometigi ei söandanud jutlustajavend kotti ära anda, veel vähem minema visata. „Issanda teed on imelikud,” kinnitas ta endale ka nüüd, kui takuse riide sees sahisevatele õlgedele nõjatus.
Regi ägas külmunud maapinnal kõikudes ühes taktis vana dominiiklase ihuliikmete ja kontidega. Meinhardile meenusid hiljutised sündmused, mis palju muret ning tüli olid toonud.
Päev enne Püha Martini mälestuspäeva peatus Hauküla kabeli ees aurav ratsu, kaapides külmast kohmetanud maad – kiire sõnum Pöide kantsist. Foogt Arnold ootas teda läbi katsuma üht tapatööd, milletaolist terves foogtkonnas tükil ajal polnud juhtunud.
Jumala tahtel oli sattunud nii, et mõlemad preestrid, kes foogtil muidu selleks tarbeks käepärast olid, asjatoimetuste pärast kantsist eemal viibisid. Orduvend Joannes polnud veel tagasi jõudnud Koigi tagant Karjast, kuhu foogt
Mungarõivastuse juurde kuuluv pikk põlletaoline pealisriie.
Erfurdi linna läbiv Gera jõgi Saksamaal.
Kloostri raamatukoguhoidja.
Mihklipäev, 29. september.
