raud ja kõrvetavad söed sundisid ehmunud lambaid meeleheitlikult kõrvale kargama ja haledasti määgides üksteise turjale hüppama, pannes nõnda kogu aedikutäie loomi rüselema, nii et tarad nende ümber ähvardavalt rappuma hakkasid. Lambaaias vallandunud märul ajas eluvaimu sisse kantsiõuel tukkunud koertele, kes haukudes tara äärde kogunesid ja kelle karglemine omakorda sigade hulgas paanika tekitas.
„Mis lahti!?” hõikas kohkunult tallisulane Everd, kes oli samuti hoovilt värsket õhku otsima tulnud, sest ei suutnud vahitoas tema poole põrnitsevat Tilket enam välja kannatada.
„Põrgukoer on kuu kallal! Püha Jurien,12 tule nüüd appi! Jumala nimel! Saatan on taevakuu lõhki löönud!” ahastas riialane, kaapis peakoti oma hõredatelt juustelt uuesti maha ja hakkas paaternosterit pobisedes risti ette lööma.
Everd tõttas mõne hüppega müüritrepist üles, vahtis kaitsekäigul otsivalt ringi, et teada saada, mis Mathiase nõnda meeletult karjuma oli pannud ning jäi puulatvadesse sukelduvat verist kuud nähes samuti jahmunult seisma. Niisama abitult nagu vana riialane vahtis ta suud maigutades, kuidas verekarva vari järjest allapoole vajus ja kahvatuva ketta tumma halastamatusega tervenisti oma embusse haaras.
„Appi! Appi!” kukkus seni otsekui halvatult seisnud Bertram äkitselt röökima, just nagu oleks hirmsast unest ärganud. „Appi! Appi! Jumala nimel! Tapetakse!” kisendas ta müüri najale toetatud kilpi odavarrega kolkides. See oli viimane piir ka kaarnatele, kes Surmatamme otsas laisalt sulgi olid puhastanud ning nüüd mustade varjudena rabinal lendu tõusid.
„Krrraaakkk, roookraaaat, kraaak!” paiskus üle kantsi kümnetes eri varjundites kriiskav sõim. Pea kohal tiirutavatele mustadele lindudele ebausklikke pilke heites trügisid vahitoa uksele pikk Hildebrand ja Tilke Rotinägu, nende järel veel mitu unist sõjasulast. Krigiseva tallivärava vahelt kiikas ka vahtmeister Wolfhard Stecke pahur kullininaga nägu. Pöide sõjasulaste noor pealik oli köögiemand Agnese pehmete rindade vahel pärast esimese tunni kella silma just mõnusalt looja lasknud, kui linnusehoovilt kostev karjumine ja lojuste kisa ta uuesti üles ajasid.
„Perse päralt, mis siin lahti on!? Mida need neetud lambad lõhuvad!? Ja mis seal müüri peal sünnib!?” hõikas vahtmeister vihaselt. Priske Agnes, kes vanuse poolest Wolfhardile emaks oleks kõlvanud, lipsas villast rätikut tihedamalt ümber õlgade kiskudes samuti õuele ning ajas pea kartlikult kaitsekäigu poole õieli.
„Mida sa jõllitad, naine?” torises vahtmeister särgikäistelt heinakõrsi maha rapsides ja laksas köögiemandat kannikale. „Lase jalga, enne kui vend Joannes sind siin näeb!”
Müüril käratsevate Mathiase ning Bertrami poole üle õla kohkunud pilke heites kiirustas emand Agnes pooljoostes köögiukse poole, saatjateks meeleheitlik määgimine, ruigamine ning kaarnate kriiskamine.
„Issand, halasta!”
„Appi, tapetakse!”
„Püha Jurien, päästa meid!”
„Appi, appi!”
„Põrgukoer õgis kuu ära!”
Müürile trüginud sõjasulased ja linnuseteenijad keerutasid päid ning kissitasid silmi, otsides taevast kuud ja põrgukoera, kuid vereva looriga kaetud ketas oli lõplikult musta metsaviiru taha vajunud ja nii ei saanud nad aru, mis pagana pärast vahimehed ühtäkki sellise hädakisa olid lahti päästnud. Sajatades hakkasid nad vana riialast ja noort Bertrami tümitama ning nügisid Everdi vihaga vastu müüri. Mees püüdis tigedatele kaaslastele kogeledes selgitada, mida oli nüüdsama oma ihusilmaga näinud, kuid sai tasuks üksnes kibedad kuklavõmmud. Rusikahoobid tõid ka Mathiase ja Bertrami meeled müüri peale tagasi. Jumalakeeli vandudes kinnitasid nad, et räägivad sulatõtt ja et taevakuu tõepoolest tapetult ja üleni veritsevana metsa taha kukkus.
Aga vahimehed ei olnud ainukesed, kelle verekarva kuu jalust pehmeks võttis. Hommikutaevas vedas jõudsalt heledamaks ning esimene päikesekiir sööstis üle külmast kohmetunud maa, kuid foogt Arnoldil, kes seisis kirikutorni esimese korruse aknal, jätkus silmi üksnes õhtukaarde. Sõrmedega aknarinnatise külge klammerdudes jõllitas ta tumedaid puulatvu, mille taha õhetav ketas mõne viivu eest oli sukeldunud. Kahvatuid huuli kõverdades saatis ta pilguga raisalindude meeleheitlikult kisendavat parve, mis just nagu kellegi kuuldamatu käsu peale äkitselt kõrgemale tõusis ja suuna lääne poole võttis.
Kõik juhtus nii kiiresti, kiiremini veel, kui vahimees oleks jõudnud kaitsekäigul ühest otsast teise sammuda. Aga vanale rüütelvennale tundus, nagu oleks taevane veretöö kestnud terve igaviku. Ainiti põrnitses ta silmapiiri, nagu tahtes kuud selle tagant pilguga tagasi kiskuda, sulges abitult silmad ja tegi need uuesti lahti, otsekui lootes, et on juhtunud kõigest painajalikku und nägema. Kuid asjatult. Ja kui foogti ekslev pilk langes metsa veerel mustavale Surmatammele, pudenes tema huultelt abitu karjatus. Sepaselli surnukeha, mis pidanuks veel mitu nädalat hirmutava eksemplina jändriku oksa küljes kõlkuma ja raisalindudele pidulauaks olema, oli kadunud.
„Issand, halasta! Seda ei saa olla!” pomises foogt akna juurest taganedes ja vabisevate pihkudega palgeid kaapides. Vapustusest hingeldades, viljakottidelt ning kaubatünnidelt tuge otsides tuikus ta torniukseni ja komberdas mööda kirikuvõlvide kohale rajatud puust käiku müüritrepini. „Joannes!” ägises foogt nõrgalt, adumata, et ordukaplan, kes ärevusse aetud linnuseasukaid ja sõjasulaseid õue peal Issanda nimel rahule manitses, teda kuidagi kuulda ei võinud.
Koerte haukumise, lojuste lõugamise ja kaarnate kisa vahele pressis oma nähtamatud kämblad aga veel üks hääl.
Kõmm!
Kõmm!
Kõmm!
Ähvardav ümin ronis kantsimüüridele nagu lähenev kõu.
Kõmm!
Kõmm! Kõmm!
Tumedate löökide sünge kaja lajatas vastu lubivalget kirikuseina ja kollakashalli ringmüüri, libises sealt alla ja vajus linnusehoovil laiali nagu tuule pitsitavatest ahelatest vabanenud tormilaine.
Kõmm! Kõmm! Kõmm!
Kõmm!
See oli suur trumm, mida keegi kantsi ligidal metsas aina kiiremini ja üha suurema raevuga kõlada lasi. Trummikõminaga liitus viivu aja pärast lokulaud, siis teine, siis kolmas, nende kolin kajas üle külmas tardunud linnusemüüride nagu nähtamatute hobuste kabjaplagin. Sealtsamast päevaveerult, kuhu ruskesse verre rüütatud kuu oli vajunud, ronis taevasse mustjashall suitsusammas, mis linnulennu kõrgusel laiali vajus ja üha heledamaks muutuva silmapiiriga üheks sulas.
Foogti jõud rauges poolel trepil. Ta vajus aeglaselt külmale kiviastmele, surus peopesad kõrvadele ja hakkas sosinal palvetama.
„Pater noster, qui es in caelis, sanctificetur nomen tuum. Adveniat regnum tuum. Fiat voluntas tua, sicut in caelo et in terra. Panem nostrum quotidianum da nobis hodie, et dimitte nobis debita nostra sicut et nos dimittimus debitoribus nostris. Et ne nos inducas in tentationem, sed libera nos a malo. Amen.” 13
TEINE PEATÜKK
Hardjala veski pole ikka veel terve ja mölder Hannes ei tahagi seda parandada, vaid on nõuks võtnud hoopis Perno tagasi minna. Kaebab, et ainult Pöide kantsi viljaga ei pea ta endal ja perel hinge sees, aga talupojad
Püha Jüri, sõjameeste ja rüütlite kaitsepühak. Tema surmapäeva 23. aprillil tunneme jüripäevana.
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
