Stackelbergi tungival palvel Toomala mõisa oli kiirustanud, sest vanaproua Adelheydis oli äkitselt tõvevoodisse langenud ja tahtis oma viimse tunnikese saabumise hirmus viivitamatult pihtida. Linnuses teadsid aga kõik, et kuidas iganes ka Toomalas asjalood ei olnud, oli Pöidele naasmine viimane asi, millele heinasao mõõtu hingekarjane mõtles.
Kirikhärra oli küll vaga ja jumalakartlik mees, aga paraku polnud taevane Jumal ainus, kelle teenimisele ta pühendus. Palvetamisest ja jumalateenistustest vabad hetked sisustas isa Baldewin enamjaolt söömise, joomise ja magamisega. Ta oli alatasa näljane ning kurtis igal võimalusel, kui viletsasti ja kasinalt peab ta läbi ajama, mis ühele kirikhärrale kuidagi kohane ei olevat. Seepärast ei lasknud ta kunagi käest võimalust ennast kellegi kulul kostitada – ning pealegi veel priskesti. Toomala mõisa helduses polnud isa Baldewinil vähimatki põhjust kahelda, sest kesksuvest saati oli ta von Stackelbergide külalislahkusest pidevalt osa saanud. Vähemasti korra nädalas pidi preester mõisas käima, et vanaproua raiskuläinud vennatütrele Odiliale jumalasõna kuulutada ning tõrksa meelega preili hinge läbi katsuda.
Vanaproua ootamatu haigestumine tähendas, et isa Baldewin võis Pöide pühakoja ehk isegi kuni pühapäeva hommikuni üksnes diakon Melcini hooleks jätta. Foogt Arnold pidas aga kuritööde uurimisel alati vajalikuks mõne pühitsetud preestri ligiolekut. Noor diakon talle ei kõlvanud, kuigi too oli enda kinnitusel isegi Kölni ülikoolis studeerinud ning triiviumi19 läbinud. Kehakaalult kirikhärraga peaaegu ühes mõõdus Melcin pürgis ka orduvennaks, tema noviitsiaeg oli poole peale jõudmas ja juba järgmisel Püha Laurentiuse päeval lootis ta Riias ordupreestriks pühitsetud saada. Aga foogt ei vajanud mitte noviitsi, ükskõik kui kõrgesti see koolitatud oli, vaid kogenud jumalasulast, kes Saatana võimalikud kavalused läbi näeks. Ja siin oli Meinhard peaaegu asendamatu.
Püha Dominicuse vennad olid sõnaosavad jutlustajad, tulid Saatana kõikvõimalike viguritega suurepäraselt toime ning olid seepärast nõutud ja hinnatud ka õigusemõistjatena. Inkvisitsioonikohtutes suutsid nad nii mõnegi ketseri panna eksiteele sattumist tunnistama, ilma et oleks pidanud piinariistu käiku laskma või näitamagi. Seepärast oli ka Pöide foogt mitmed korrad varemgi kuritööde läbikatsumisel just vend Meinhardi abiks võtnud.
Vana dominiiklane ei venitanud teeleminekuga – sidus puuristikese vööle, heitis kulunud musta kappa20 õlgadele, seadis vankri sõiduvalmis ja läks. Ta jõudis Pöidele parasjagu siis, kui kell oli juba löönud kolmandat tundi ja orduvennad kirikus põlvitades tertsi21 viimaseid lauseid pomisesid. Pahurad vahimehed lükkasid kägiseva peavärava pooled Meinhardi järelt kinni ja kindlustasid rõhtpalgiga, sõidu ajal luudeni läbi külmunud vanamees libistas sedaaegu oma tulitavad jalad ägades linnusehoovi paesillutisele. Klähvivad õuepenid tükkisid kohemaid hammastega tema tuunika ja kappa narmendavaid servi kiskuma, kuid said kadakapuust malakat mekkida ning tõmbusid kiunudes eemale.
Meinhard oli teise tunnipalve psalmid juba linnusesse sõidu ajal hammaste plagisedes endale nina alla pomisenud ega pidanud enam kirikusse tõttama. Nooruke heledapäine kantsiteenija Bertram, seesama, kes preestrile kabelisse sõna oli toonud, ootas kannatlikult, kuni vanamees vankrilt maha sai, põlvitas siis tema ette ja otsis käsi ettepoole sirutades jumalasulase sõrmi, et neile suud anda. Noormehe silmist ja palgetelt paistis murega segatud ärevus.
„Issanda rahu olgu sinuga, poeg!” puudutas Meinhard kergelt Bertrami juukseid ning andis talle märku püsti tõusta. „Mis vaevab sinu südant, poeg?”
„Minu uned on täis… kurje varjusid, isa,” kogeles noormees. Tema katkendliku hingeõhu õrnhallidel pahvakutel peegeldus selge ja puhas hommikuvalgus. „Ma näen verd, mis voolab minu peale… See purskab kõige mustemast pimedusest ja neelab mind nagu tuli… Aga kui ma ärkan, ei ole ma põlenud, vaid hoopis kaetud hirmuhigiga ja ma lõdisen üleni külmast.”
Preester peitis külmanäpistuses õhetavad pihud vaheliti tuunikavarrukatesse ning surus kepi vastu rinda. „Sa palveta, mu poeg! Ja tee seda avatud südamega. Siis tuleb Issanda trööst sinu juurde ja sa leiad hingerahu ning lepituse oma muredele,” lausus ta.
„Ma palvetan, isa! Rohkem kui ükski teine sulane siin müüride vahel! Ehk isegi niisama palju kui auväärt vennad. Aga mul on ometi… hirm.”
Dominiiklase tumehallide silmade läbitungiv pilk valgus leevendava lohutusena teenijapoisi ihusse ja viimased sõnad veeresid Bertrami huultelt juba peaaegu rahulikult.
„Jäta mustad mõtted ja pelg, mu poeg!”
Meinhard tõmbas käe varrukast ja pani teenri niisketele kiharatele. „Ma palvetan su eest. Aga nüüd räägi, kust ma leian isand foogti?”
„Isand käskis kohe keldrisse minna ja mõrtsukale… silma vaadata, et ta oma hirmsa teo viivitamata ja rohkema tõrkumiseta omaks võtaks…”
„Foogt on siis teda juba läbi katsumas käinud?” küsis preester pahase üllatusega ja võdistas õlgu.
„Isand kuulas mõrtsuka üle kohe õhtul… Tilke Rattenbergi ka, kes tapja uimaseks lõi ja vahimehed appi kutsus.”
„Nõnda kiiresti siis…” pomises Meinhard. „Kas on veel keegi tema juures käinud?”
„Ei kedagi rohkem. Kui mitte just sel ajal, mil ma püha isa kabelist kutsumas käisin. Sepp küll nõudis, kui varavalges kantsi jõudis ja tapaloost kuulda sai, kuid isand foogt ei lubanud, mille peale too sajatades ära läks… Ära viidi…”
Dominiiklane vangutas mõistvalt pead. „Hüva, mu poeg! Mine rahus oma toimetuste juurde! Kui foogt on enda käe juba süüalusele pannud, siis ei ole minul enam kiiret. Lähen kõigepealt ja palvetan selle õnnetu Gothardi eest ja seejärel tahan ma näha tema surnukslööja silmi.”
Kantsiõuel keerutasid juba keskpäevased tuuled, kui väsinud ja külmast vabisev jutlustajavend lõpuks kepi toel suure maja kitsast trepist üles teise korruse saali rühkis. Uksehingi oli äsja rasvaga määritud ja need liikusid Meinhardi lükkamise peale sama hääletult kui lahjas päevavalguses värelevad varjud kantsi kiviseintel.
Juba trepil ninna löönud kerge suitsuving tikkus saaliuksel vanamehele otse silma. Ruumi ühes seinas miilas kollastest tellistest kamin, mille tahmunud servadega suust kostev sisin andis märku, et tulle oli liiga niiskeid puid visatud. Kolde ees kõhutav must jahikoer tõstis laisalt koonu ja haugatas kumedalt. Foogt Arnold von Bellinge ja vahtmeister Wolfhard Stecke, kes söepanni kohal käsi soojendasid, pöörasid pead.
Õlgadeni ulatuvate hõbehallide lokkidega ordukäsknik lõi saabujat märgates pihud plaksatades kokku ja hõõrus neid tugevasti teineteise vastu. „Aa, vend Meinhard! Lõpuks ometi! Me oleme sind juba pikalt oodanud.”
Foogti eluruum, mida kantsis suurustlevalt ka rüütlisaaliks kutsuti, oli susisevale kaminale vaatamata ebasõbralikult külm. Vana dominiiklane jõudis tähele panna, kuidas saalisolijate hingeõhupahvakud aknast kumavas valgusvihus aurasid.
„Vait, Keiser!” käratas foogt koerale, kes urahtas tõredalt, kuid lasi pika koonu uuesti käppadele vajuda ja jäi liikumatult lebama nagu põrandale visatud talvekasukas.
Uksest mõne sammu kaugusel peatunud Meinhard lükkas kapuutsid kuklasse ja kummardas kergelt.
„Ole tervitatud, armas vend!” vastas ta lüheldasele käbeda olemisega linnuseisandale, kes oma viiekümne viie eluaasta juures paistis kümmekond aastat vanem. Seda nii nurgelisi põski raamivate valkjashõbedaste juuste kui ühtlaselt pügatud hallide vuntside ja kitsa habeme tõttu, mis tema näole erilise, otsekui kivist tahutud
Keskaja ülikoolides õpetatud vabade kunstide õppekava osa, millesse kuulusid grammatika, dialektika ja retoorika.
Peakotiga lai keep.
Teine tunnipalve, mida mungad lugesid tänase ajaarvestuse järgi kell 9 hommikul.
