ju ordupenid kantsist välja es tule,” seletas vakusevanem irvitades. „Nende vägi ning võimus käib ühes päevatõusu ja päevaloojaga,” viskas ta hooletult ja sülgas koeranirude poole, kes asjalikult urisedes saabujate pastlaid üle nuusutama tükkisid.
Vessegi muigas. Eks teadis ta seda isegi, aga nõupidamise tähtsus oli pannud vanema muretsema rohkem kui tavaliselt ning teinud samavõrd ettevaatlikumaks.
Hobused ja kaerakotid sulase hoolde jätnud, astusid mehed üksteisele õlale patsutades tagasi tarre ja sättisid end uuesti laua äärde.
Mõni aeg hiljem ajas Vesse istumisest kangeks jäänud jalad laua all sirgu ja käsutas väsinult: „Uulaf! Veel mõdu!”
Trääl tõstis tema kõrval põrandal lösutava suure lähkri nobedasti üles ja lasi kuldsel rüüpel lustiliselt toopidesse voolata. Rannaveere mehed tühjendasid jooginõud mõne suure sõõmuga ja lasid ojamaalasel need kohe uuesti täita. Pöide päevapoolsetes randades rüübati enamasti soolakasmõrkjat õlut ja meejook oli sealse rahva jaoks peaaegu samasugune saksakaup nagu meretagune vein, mida foogt vakupeol läikivates kannukestes mõnikord ka vanematele maitsmiseks lauda lasi tuua.
Tiiderik kahmas täidetud jooginõu pihkude vahele niisama ahnelt kui randlased, kummutas selle peaaegu põhjani ja tõmbas siis toobi põhjas veiklevat mõdutilka põrnitsedes ninaga.
„Isandal on õigupoolest üks tahtmine veel…” sõnas ta ebalevalt, justkui peljates seda, mida ütlema peab.
„Jaaahh?” küsis Vesse muigelsui ja toetas küünarnukid lauale. Teise kimbatus paistis talle isegi nalja tegevat.
„Isand… ehh… soovib… vanematelt kinnitust, et… lepitud asjad… et need kokkulepitud ajal ikka sündima saavad,” kogeles Harju sulane.
„Kinnitust?” Vesse kortsutas kulmu ja muie tema näol kustus. „Ja milline see kinnitus peaks olema?” küsis ta Tiiderikule sügavalt silma vaadates kumedalt. Ka teised pöörasid pilgu Havipää titenäolise teenija poole.
Harjakas andis Manivoldele peaga märku, mille peale too käe uuesti oma kaelakotti pistis ja sealt kirjarulli välja tõmbas. Tiiderik võttis pärgamendi ja vedas laua peal laiali. „See on tunniskiri,” sõnas ta lühidalt ja libistas kätega üle luukarva lehe, mille servad jonnakalt üles kaarduma kippusid.
„Tunniskiri?”
Karusoo vanema küsimuses oli ühtaegu nii üllatust kui kibedust. Vesse vaatas pikalt Tiideriku poole, kes vanema pilku vältides närviliselt pärgamenditükki silus ja tumedat lauda põrnitses. Tõmbas siis koreda lehe enda kätte ja kummardus selle kohale, silmitsedes tähelepanelikult musta tindiga joonistatud kirjamärke, mida oli umbes tosina rea jagu.
„Kirikukirjades üles tähendatud…” kohmas Tiiderik ettevaatlikult.
„Kas sa tunned… seda kirja?” küsis Vesse aeglaselt.
„Ei tunne, aga ma tean, mis selle pärgamendi peal seisab.”
Vanem heitis veel ühe pilgu harjaka suunas ja kallutas siis kirja võbeleva küünlaleegi poole. Sõnu selgelt hääldades luges ta aegamisi ette: „Hõisakem Issanda poole, kes … aitab meid selles asjas, mis … Ristija Johannese päeva eelõhtul sai lepitud … ja nüüd tões ja usus kinnitatakse. Selle kirja ettenäitaja … on tunnismeheks kokkuleppele, mille on heaks kiitnud … ja pitseritega kinnitanud … ühelt poolt Öseli vanemad ja … ülemad, teiselt poolt Eestimaa vasallid … Antud kõikide pühakute päeval Issanda lihakssaamise aastal 1342.”
Hauküla Kulle ja Rannaveere mehed hakkasid häälekalt sumisema. Tiiderik aga jõllitas üllatunult, isegi pisut kohkunult vanemat, kes oli kirjamärkidest nõnda kiiresti ja veatult aru saanud ning need ladusalt maakeelde ümber pannud. Havipää sulane ei võinud ju teada, et Vesse poisina orduvendadele pandiks oli olnud ja ligi kümme aastat sakste juures õige ristiinimese elukombeid õppinud. Esiti Vindavi linnuses, hiljem Riias, kus talle katekismuse ja pühakute elulugude tuupimise kõrvalt ka saksa- ja ladinakeelne kirjatarkus taguotsast pähe nüpeldati.
„See… see…” kogeles silmanähtavalt segadusse sattunud Tiiderik.
„Ma näen, jah, et see on pärgament,” ei andnud Vesse harjakale toibumiseks aega. „See on närune ja petlik kirjanahk, mille pealt märgid maha kraapida saab ja teised asemele teha võib,” müristas ta ning rullis lepingu uuesti kokku. „Nõnda et need hoopis uut lugu jutustada võivad.”
Tiiderik kummardus kohmakalt laua kohale ja küünitas abitult rulli poole, kuid Vesse tõmbas selle enda ligi.
„Mida kuningamehed meilt õigupoolest ootavad?” küsis ta kõmiseval häälel.
„Eks ikka seda… mis senimaani on lepitud,” pomises Tiiderik ebalevalt. „Nad tahavad ainult tunniskirja…”
„On ehk sinu isand meie sõnas miskipärast kahtlema hakanud?” katkestas vanem sulase jutu ja tema pahklikud käed pigistasid pärgamendirulli, otsekui tahtes õhukest loomanahka ära kägistada. „Kas me oleme ehk mõne antud lubaduse täitmata jätnud või kedagi kuidagimoodi petnud?” Vesse sõnades kasvasid aegamisi pettumus, põlgamine ja siis raev.
„Oh ei, hea vanem, seda mitte,” ruttas Tiiderik ütlema. Ta oli end ootamatult nobedasti kogunud. „Aga isand… ee… tahab veel enne talvist vakust vasallide saadikud uuesti Soome foogti jutule saata ja meie asjale veel kord kinnitust nõutada, et me tema abile ikka loota võime. Ja lugu on nii, et… foogtid peavad pitseriga kirjasõnast rohkem kui suusõnal antud lubadusest…”
„Ah et pitserimärki tahavad kah veel?”
Tiiderik noogutas ja osutas näpuga Vesse nimetissõrmele, mida ehtis suur ringi ja ristiga ilustatud sõrmus.
Karusoo peremees muigas imelikult ja tema silmis peegeldus vilkuva küünla ja hõõguvate koldesüte verekarva helk.
„Ah et sõnast on vähe!”
Vesse põrutas äkitselt rusikaga vastu lauda ja sihtis pärgamendirulliga Tiideriku ja Manivolde poole. Noor harjakas tõmbus ehmunult tagasi, vana mõõgasulane pigistas aga mõdutoobi tugevamini sõrmede vahele.
„Mitte ainult vanema, iga saare mehe sõna on kindlam kui ükskõik missugune pitser! Pitseri võib kirja küljest igaüks murda, isegi väeti ja mõistuseta laps. Sõna, mis öeldud ja antud, ka see, mille juures tunnismehi ei ole, selle külge ei hakka ei tuli ega tera, seda saab murda üksi sõnaandja ise!”
Harju sulaste üllatunud pilkude saatel heitis Vesse kirja järsu liigutusega hõõguvatele sütele, mis pärgamendi ahnelt enda külge kiskusid. Tiideriku käsi tegi kolde poole ebamäärase liigutuse ja tema suunurgad vedasid kõveraks, nagu oleks teda tasapisi teibasse aetud.
„Kes meie sõnas kahtleb, ei oleks pidanud meid selle asja juurde üldse kutsuma ja täna üle selle tare läve astuma!” kõmistas Karusoo vanem edasi.
„Mina olen vaid see, kes sõna toob ja sõna viib, vanem!” kobises Tiiderik, värisevate sõrmedega mõdutoopi otsides.
„Tea siis, et pitser on ainult suurvanemal ja et vaid tema seda teiste vanemate nõusolekul kirja juurde panna võib. Aga kui sinu isandale pitserid nii armsad on, siis võime ju ka minu sõrmuse kolde peal kuumaks ajada ja ükskõik kummale teist Karusoo päevaringi otsaette vajutada!” ei andnud Vesse armu. Ta kahmas toobi kõrvalt noa ja tahtis selle otsapidi musta lauaplanku virutada,
