merereisi suuremate raskuste ja tülita ära toimetasid, kartmatult ja ennast säästmata,” jätkas õhetav Tiiderik. „Iseäranis aga tahtis isand häid tervisi saata kiprile, keda Tuulelembiks kutsutakse. Saare vanemad peavad teadma, et meie isanda ja tema nõus olevate vasallide saadikud on Soome foogti6 juures hästi vastu võetud. Ja et nii Raaseburis kui Oobus oli sellesama kipri tarkus neile suureks abiks.”
Ta patsutas Manivoldet õlale, too noogutas. Havipää vana sõjasulane teadis kiprit ehk isegi paremini kui mõni Pöide enda kihla- või peremees, rääkimata titenäoga Tiiderikust, kes suurustlevale jutule vaatamata polnud vana tuulekargajat oma ihusilmaga näinudki. Manivolde oli aga isand Havipää käsul suvise sõidu Soomemaale kaasa teinud. See oli olnud üks eriskummaline kaubareis kipakavõitu laevaga, mida saare laevnikud ise küll hellitavalt Vesipulliks kutsusid, mis aga Lübecki ja Visby vägevate kaubakogede kõrval pigem kesise kalapaadi mõõtu oli. Sellele vaatamata tüüris kipper Tuulelemb laevukese kartmatult otsejoones suurele merele ja mõistis seda väheste nappide käskudega nõnda hästi lainetele sättida, et reisijad – lisaks Manivoldele ja kahele kuningamehele ka üks Padise kloostrivend – esialgse hirmu unustasid ning leidsid mere soolase lõhna ja priske lõunatuule, mis leebe soojusega nende palgeid silitas, õige mõnusa olevat. Kuniks merehaigus nad halastamatult laevaparda külge naelutas. Kloostrivend ei saanudki sellest vaevast lahti ning lõi jälle näost roheliseks, niipea kui jala uuesti laeva sai ja lainelõmm talle südamesse jõudis. Seepärast oli ta ka kõik need kümme päeva, mis Vesipull Haapsalist Raseborgi, siis Åbosse ja tagasi seilas ning Soomemaa kaljusaarte vahel loksus, peaaegu söömata, mis temas veelgi suuremaid kannatusi tekitas, tehes kõvasti nalja Uusimaa foogtile ja Åbo kapitaanusele, kes meretagustele külalistele mõnede väheste viisakuste kõrval ka süüa lasid pakkuda. Õnnetu munga jaoks oli asi muidugi naljast kaugel ja kui poleks olnud kipper Tuulelembi ning tema väikest pudelit kibeda „mererohurüüpega”, oleks ta oma ülesandega ilmselt üsna kimpu jäänud.
„Jah, nii on… Ja seepärast on isandal soov, et… ee… tema poolt erilise tänu märgiks… see tarviline riidetükk… ee… kiprile meeleheaks edasi saaks antud,” kohmas vana sõjasulane. Tema maakeelne jutt oli veniv ja kangevõitu. Napilt meheikka jõudnud talupoisina mõisameeste teenistusse astunud Manivolde oli suurema osa oma elust pidanud kõnelema sakste keelt, mis temale aastate jooksul maarahva laulvast kõnepruugist suupärasemaks oli saanud. Ta mõistis sama ladusalt ka taanide ja rootslaste keelt, nii et teda Revali7 õlletubades tihtipeale Jüütimaalt või Skånest pärit palgasõduriks peeti.
Manivolde harutas kaelakotis varjul olnud pambu rahulikult lahti ja ulatas sõnagi lausumata Vessele. Musta nahkvesti jämedate hõbelõngadega läbi õmmeldud kaelus ning käeavad lõid koldetule valgel uhkesti helkima.
Karusoo vanem tunnistas põgusalt kallist kingitust ja ulatas selle siis Uulafile, kes vesti enda kaelakotti toppis. „See meelehea saab Tuulelembile toimetatud ja Havipää isanda tänusõnad nõndasamuti,” ütles Vesse napilt.
„Rõõm kuulda, hea vanem!” muheles Tiiderik ja silus lõuahabet. „Isand loodab kogu südamest väinataguste vanemate heale tahtele ja kangele meelele, et nad asjale, mida ühes nõus juba mõnda aega on aetud, veel suuremalt õla alla panevad, kui nad seni on oma kiprite ja laevadega teinud. Olgu pühakud meile abiks!”
Vesse krimpsutas nägu ja sättis pihud vaheliti. Vähekese vaikinud, hakkas ta aegamööda, ajuti justkui õiget sõna otsides kõnelema.
„See pole lihtne, Tiiderik. Kuigi sina ja sinu peremees seda ehk paistavad arvavat. Sa anna oma isandale teada, et selle suure ja ilmselgesti palju vaeva nõudva asja nõusse tuleb meil saada suurem osa kihlakunna kangematest vanematest ja peremeestest. Aga sinu isand peab teadma ka seda, et… Pöidel mitte enam nõnda palju seda ühist meelt ei ole, mis meie isad ja nende isad ja ka nende isaisad kunagi ühise kutse ja käsu alla tõi. Ei ole Pöidel, ei ole ka Valdjalas, Kaarmel ega kaugemalgi.”
Tiiderik noogutas ja tema titepalged lõid veel rohkem õhetama. „Tõsijutt, vanem! Pole seda õiget meelt enam Rävalas ega Harjus kah mitte. Meie velled, maasugu taadid, pajatavad küll õhtuti kolde ääres vanade aegade tegudest ja suurustavad külarahva ees oma vägitükkidega, iseäranis suviti, kui on leedotulede ääres kõvasti õlut rüübanud. Aga nooremad ei taha neist enam julgust võtta ja peavad vanameeste jutte rohkem sooja peaga alpimiseks.”
Vesse vangutas pead. „Seda me näeme siinsamas tares sellesama laua ääreski, kus tühjad kohad ootavad neid, kellele sõna sai saadetud,” sõnas ta raskelt. „Ei ole see minule rõõmuks ega püüa ma seda ka Harju isandate eest kuidagimoodi varjata. Kuid ma võin lubada, et kõikidega kõneldakse veel ja kuulatakse järele nii nende tahtmised kui kartmised!”
Vanem ohkas ja silitas oma pikka tuhakarva habet. „Kindel on, et meil tuleb enese poole kallutada need, kelle sõna maksab Koigi taga ja Soodevahel, Maapeasaarel ja Salatagusel, Rannaveeres ja kõige kaugemas Kõrgeveere otsas. Ennekõike aga Kahoveere Atko,” jätkas ta. „Kõigepealt just tema, sest kihlakunnavanema meele järgi seavad paljud peremehed ja ka maavabad oma tegemised ja otsustamised.”
Vesse vedas aegamööda pilgu üle kuningameeste nägude. „Ja vanem Atko, tema ei taha orduga riidu kiskuda!” sõnas ta raskelt ning põrutas äkitselt rusika lauale, nii et toobid värisesid. Mehed ajasid seljad sirgu.
„Mulle on sosistatud, et vanema meelemõistus pärast noorema tütre õnnetut surma enam päris korras pole ja tema otsustamised sestpeale muutlikud on nagu varakevadine ilm, aga ma pidasin seda kadedate kiusujutuks. Kuni ma lõpuks oma silmaga nägin ja oma kõrvaga kuulsin. Siis, kui me kahe päeva eest seda õnnetut sepaselli vanemate kohtu ette nõudmas käisime. Siis sai mulle selgeks, et Atko mitte peast segi pole läinud, vaid et ta ahnuse küüsi langenud on ja talle tema viljasalv ning hõbedakirst armsamad on kui saare mehe sirge selg ja vaba meel!” Vesse põrutas veel kord pahema käe rusikaga lauale, nõnda et toobid uuesti võpatasid. „Ja meie selga on ordumehed juba liiga kaua püüdnud kõveraks koolutada! Nõnda kaua, et see juba üsna maadligi on vajunud ja juuri hakkab alla võtma!”
„Nii on, vanem, nii on,” noogutas Tiiderik.
Karusoo vanem osutas näpuga mustale muldpõrandale. „Ordu tahab, et saare meeste südames haiseks tumm tümasoo, mitte ei kohiseks vaba meri! Sest meri tormab tahtmist mööda ja peksab rannad puhtaks, kui sinna liiga palju sitta on kogunenud!”
„Sitta on siin ilmas vähemasti sama palju kui perseid ja natuke rohkem veel!” kiitis Tiiderik takka.
„Öööhhh!”
Ans ajas end kolde kõrvalt äginal püsti ning kummardus laua kohale, et õhukese männipirruga rasvaküünlale tuli külge torkida.
„Sita pääl on kasvand ka see Linnuse odramärg, mille järgi, ma näen, meeste mokad juba jämet ila jooksevad,” kohmas ta. „Aga seda äi nää te enne, kut suured jutud tehtud!”
Vesse ägedate sõnade peale vimma tõmbunud nõumehed lasid end pinkidel lõdvaks ja libistasid kergendatult muiates pilgud üle üksteise nägude, millelt laperdav küünlavalgus tumedaid varjusid noolima hakkas. Aga seda kergendust jagus üksnes viivuks, sest tareuks kriuksatas ja tulekumasse ilmus Linnuse vana sulase kitsehabemega näolapp.
„Ratsamehed! Keerasid just Lõualuse teeotsalt siiapoole,” kähistas ta hoiatavalt. „Lasevad traavi. Oma pool tosinat…”
Nõulised kargasid püsti, vaadates küsivalt Vesse poole. Vanem andis märku ja kõik tõttasid viivitamata õue, tare taha hobuste juurde, ning jäid murelikult ratsmeid pigistades liginevat kabjamüdinat kuulatama.
Meeste ettevaatus oli õnneks
Rootsi kuninga Magnus IV Erikssoni (valitses 1318–1364) Soome asehaldur Dan Niklisson Åbos (Turus).
Tallinn.
