hoopis midagi muud, kui ta oli arvanud ja vaimusilmas ette kujutanud. Asso oli tahtnud teistele oma vahvust ja julgust näidata, olla omakandi poistest kangem ja mehem, aga nüüd, nähes üht õnnetut halastamatu nööri otsas nõnda õõvastaval moel aegamööda keerlemas, tundis ta südamesse kerkivat tülgastust ja silmadesse tikkuvat häbi. Ja külma.
Asso puhus kirvendavatesse pihkudesse ja tõstis need külmast kihelevat nina soojendama.
Peaks ehk tagasi minema hakkama, äkki keegi satub peale kah veel, jõudis poiss vaevalt mõtelda, kui kusagilt päris lähedalt kostsid meeste hõiked, kuuldus hobuste korskamist ja tema pahemalt käelt, kõrgete pajupõõsaste vahelt ilmus müdinal välja neli ratsanikku. Lumepilve üles paisates tegid hallidesse mantlitesse mässitud ratsamehed kantsimüüri ees lagedal kerge kaare ja kihutasid siis otsejoones just selle kadaka poole, kus Asso redutas.
Mis? Kes? Kuidas nad teda küll märkasid? Ja miks tema neid tähele ei pannud? Ehmatusest maha kükitanud nooruk heitis pilgu selja taha ja mõistis, et jooksmisel pole mingit mõtet. Ta kobas noapead, aga taipas kohe, et see on rumalus. Kohmetu liigutusega püüdis poiss end püsti ajada, kuid libastus ning vajus käkaskaela põõsasse. Kahelt poolt mööda kihutavate hobuste kabjad panid maa Asso külje all vappuma ja paiskasid talle rabinal lumesodiseid mullatükke vastu rinda ning silmnägu. Ratsamehed kihutasid poissi tähele panemata läbi võpsiku, võtsid tee peale jõudes pisut hoogu maha ja pöörasid siis hobused paremat kätt, mis tähendas, et nad Linnuse Ansule pidid sõitma.
Asso rapsis palged lumest ja okkapurust puhtaks ning märkas kaelakotti kobades, et õhetav päike oli erkpunaseks tõmbunud taevaveerul juba poolenisti puulatvade taha vajunud. Ai kurja! Nüüd pole muud kui jalgadele valu! Muidu on kurade külm ja hundisurm kukil! Ja taadi vitsad perse pääl!
Nooruk sööstis ratsameestele järele kui lingust pääsenud kivi, kõige sirgemat teed pidi Tuuleotsa suunas, mis Lõualuse küla päevapoolses küljes sellesama Ansu kõige lähemaks naabriks oli. Kodu poole lipates siunas Asso omaenese lolli alpust, sest teadis ju iga viimne kui sulaspoisski, et mida rohkem vastu talve, seda rutemini kippus külma pelgav päike loojangul metsa taha pugema ja hilist teekäijat pimeda peale jätma. Pimedas aga luusivad metsakoerad, nohistavad ringi puutondid ning kännujuurte all kükitavad verisilmsed kurad, kes vedelama südamega mehe ainuüksi oma külma hingeõhuga vaevata õnneks võtavad!
Selleks ajaks, kui higist leemendav poiss end üle aidataguse lattaia vinnas ja läbi selga vajuva öö lauta hiilis, tahenesid hallide ratsameeste mantlid juba vanaperemees Ansu madalas tares, mille tahmunud koldekive noolis tavapärasest vägevam tuleleek.
Leskmees Ans elas üksi pundenikutalus,5 mida ordukantsi ligiduse tõttu Linnuseks hüüti. Kunagisel Kõrgeveere tuulekargajal, kellel ligemale seitsekümmend suve ja talve turjal, olid abiks vaid kaks temaga pea sama vana sulast. Kui taadikestel oma tegemistes jaksu väheks kippus jääma, leidis külavanem neile alati abimehi. Sest Linnuse oli tähtis.
Lõualuse põllu- ja karjamaid eraldas rabast ning seda piiravatest pajuaukudest metsatukk ja metsatukas konutav talu oli näinud ning kuulnud rohkem kui ükski ümbruskonnas elav inimene teadis või mäletas. Olnuks sel loendamatutest jalgadest tambitud maalapikesel suuauk küljes ja keel seal sees, võinuks ta kõneleda lugusid, mis naised ahhetama ja mehed pead vangutama oleksid pannud. Tahmunud kolde kõrval tukkuv raske laud, aga veel sagedamini mehekõrguste männilattidega piiratud õu olid juba aastaid olnud paigad, kus kihlakunna eri otstest Pöidele käima tulnud inimesed kokku said, sõnumeid vahetasid ja külajutte rääkisid.
Kuid seda kõike tehti ikka päevavalges, kuna need jutud ei kartnud salakõrva ega peljanud salasilma, sest polnud kõverust, veel vähem kurja kavatsust, mille pärast sõnu oleks tulnud sosinaks tasandada ja pilke võõraste vaatajate eest varjata. Pealegi oli alati muigel näoga Ansust ning tema vähese jutuga sulastest teada, et nad suud mõistavad pidada ja sellest, mis neile kõrvu puutunud, kunagi liigset ei kõnele.
Niisugune teadmine hõljus Linnuse kohal ka verekarva loojangu järel, mil pakane udust jäiseid nõelu lihvis ning inimeste ja lojuste hingeõhu nähtavaks muutis.
Mustaks kulunud laual tukkus puuliud karaskitükkide ja suitsutatud lambakintsuga, selle ümber puutoobid rammusa mõduga. Laua ühes otsas lösutas hangunud tilkade lasus rasvaküünal, millele aga oli tuli veel külge panemata, sest koldeleek andis tarre nõnda palju valgust, et laua ümber istuvad mehed üksteise silmi ja nägusid vaevata ära tunda võisid.
Sootaguse vägeva habemega vakusevanem Karusoo Vesse suskas suitsukintsu küljest lõigatud lihaviilaka hammaste vahele ja lasi aeglaselt suutäit mäludes pilgu üle vaikivate nõumeeste libiseda.
Tema vastas istusid vana Manivolde ja noor Tiiderik, kuningameeste sulased Harjust, isand Johannes de Hawenpe mõisast. Meeste silmade all veikles tumedate varjudena mälestus rõskest paadiretkest üle jääkalkvel väina ning nende ihuliikmeid pitsitas väsimus peatusteta ratsasõidust mööda salajasi sooservi ja metsaradu.
Vesse selja taga seisis kirjatundja Uulaf, kitsa näo ja esiletungivate põsesarnadega ojamaalane. Kümmekonna aasta eest oli munkade laev Soolarannas madalasse jooksnud, kloostripoiss vangi võetud ja Karusoole orjaks müüdud ning temast oli nüüdseks saanud vanema ustav sulane, kuigi ta ikka veel ei tohtinud juukseid ega meeste kombel habet kasvatada. Palja pea, sileda lõua ja säravate pruunide silmade tõttu paistis ta üsna poisikese moodi välja, kuid käsivarres oli tal täismehe ramm ja tema nobedatele jalgadele leidus kihlakunnas vähe võrdseid kõrvale panna.
Uulafi peremees ise seevastu paistis turjale langevate tuhakarva juuste ja rinda katva laia habemeparraga esimesel pilgul vanem, kui ta õigupoolest oli. Karvadest puhtaks kaabitud põsed ja ninaalune näitasid parkunud neljakümneaastast nägu, kuhu aeg ei olnud jõudnud veel ülearu palju vagusid künda.
Vesse vedas õhukese tera aegamisi läbi suu, pani noa enda ette lauale ja toetas ristatud sõrmedega pihud selle kõrvale.
„Ma tervitan teid, kes te olete kutsumise peale siia tulnud!” Vanem köhatas hääle puhtamaks. „Te näete, et laua taga on ruumi, me lootsime siin päevaloojakuks näha veel mitmeid julgeid ja auväärt mehi. Ometi on need kohad tühjad…”
Vesse kergitas käsivarsi ja nühkis sõrmeotsi aegamisi üksteise vastu.
„Ja on jumalate kuri pilkamine, et meie kokkusaamise kibedaks tunnismeheks peab jääma ühe noore saare soost mehe oksatõmbamine,” jätkas ta raskelt.
Mehed laua ääres ümisesid tõsisel ilmel. Kolde juures järil istuv Ans vappus hääletult köhida, viskas kuumavatele sütele paar kuiva männiroigast, mis aplalt praksudes ja sädemeid pildudes kohemaid tule külge võtsid ning hämara ruumi hulga valgemaks lõid.
„Aga nõnda nagu sõna oli saadetud, on täna siin meie velled Harjust. Kuningameeste saadikud, kes ühise nõu pärast on saarde tulnud.”
Vesse haaras mõdutoobi ja tõstis huultele.
Preestri moodi lühikeseks pügatud heledate juuste ja lõuga piirava lühikese habemega turjakas Tiiderik, kes oma õhetavate punnpõskedega titte meenutas, ootas, kuniks vanem oli janu ära rüübanud, noogutas siis ja sõnas ladusas maakeeles: „Jumala halastus olgu meiega ja õnnistagu Püha Neitsi meie nõu ja tegu!”
Aastatelt küll Manivoldest pea kaks korda noorem, oli just Tiiderik sõnumitooja, vana sulane nuiameheks kaasas. Ometi pani Vesse tähele, et Manivolde mitte tuimalt ja ükskõikselt mõdutoopi ei kummutanud, nagu sakste teenistuses olevatel mõõgasulastel tihtipeale kombeks oli, vaid et ta oma terashallide silmadega kõiki tares olijaid tähelepanelikult jälgis ja hoolega kuulas, mida üks või teine ütles.
Väiketalu, mille aastamaks maaisandale oli pund (umbes 160 kg) vilja.
