jah,” osatas Mathias ja tahtis kannu kantsiteenija nina alla tagasi lükata, kuid too pani tõrjuvalt käe ette. „Nüüd näevad ka hooviteenijad, et nemad mõõgasulaste kõrval siin kantsis kui isandad elavad,” kehitas riialane õlgu ja sasis joogianuma jämedate karvaste sõrmede vahele.
„Ehh… isandad ja alamad…” Raske õhuga vahituba tundus Everdile aina vastikum. Riialane aga jätkas omasoodu: „Kas sa tead, et selle kantsi müüri peal pole kunagi varju? Ei külma tuule, vihma ega kõrvetava päikese eest. Teil, teenijatel, pole vaja teisel pool müüri oma elunatukese pärast hirmu tunda ja põõsa taga sittudes valvata, et mõni metsast päästetud ammunool sulle peeru vahele ei sopsaks ning sind omaenese hunniku sisse sirakile ei tõmbaks.” Vana sõjasulane libistas mõhnalise sõrmega läbi küünlaleegi. Üks magajatest keeras magusasti norsatades teise külje ja lasi tubli käraka rammusat püksituult.
„Ja te ei pea nuusutama kõige paksemat peeru, mida vaid preisi persed välja suudavad ajada!” Seda sähmas Mathias peaaegu südametäiega ning ilmselgelt liiga valjusti.
Vahitoa kõige kaugemas nurgas hakkas üks tume kogu end lavatsil liigutama. Kulunud mantliserva alt ilmus välja musta habemetüükaga kaetud kitsas nägu, millest kõigepealt hakkasid silma ülahuule alt esile tükkivad suured kollakad esihambad.
„Pidage oma sitased suumulgud ükskord ometi kinni ja laske magada!” kraaksatas sõjasulane tõredalt. „Kõrvad jooksevad sitavett!”
„Sina, Rotinägu, hoia oma töllmokk üldse maas! Kelle asi see on, et sa oma kõrvu sitaveega pesed!” põlastas Mathias ja tõstis kannu suule. Everd muigas.
Küünlaleek lõi ägedalt vilkuma, kui rotinäoline sulane ootamatu nobedusega mantli kõrvale heitis, lühikese hüppega laua äärde jõudis ja Mathiase kõrva ühes punetava kaelanahaga sõrmede vahele sasis. Tuhmis valguses välgatas kolmetahulise teraga pistoda, mis otsapidi riialase parema kõrva vastu surus. „Vana kult on vist päris kurdiks jäänud! Kas ma peaksin tema sitaseid kõrvaauke puhtamaks uuristama, et see, mis öeldud, talle ka kohale jõuaks?” sisistas kiitsakas sõjasulane.
„Rahu, Tilke! Jumala nimel!” ajas tallmeister end pinki kolistades püsti ja kahmas laualt mõõga koos tupe ja vööga, mille ta oli lõpuks suutnud puusalt lahti haakida. „Lase vanatoi lahti! Iga lolli pilamise peale ei pea hakkama kohe teraga vehkima!”
„Sina, tallipoiss, pea lõuad, kui mõõgamehed asju klaarivad! Mine karga oma hobuseid! Vahitoas oled vait, kui just rauda mekkida ei taha!” Küünlavalguses, mis ruumis lahvatanud raevu eest varju otsides hirmunult mööda kiviseinu ja laepalke hüples, hiilgasid Tilke silmad kurjalt ning ohtlikult.
Tallipoiss!? Everdi sisemus kihvatas. Tilke oli temast aastate poolest noorem ja kõigest paari kuu eest Riiast saarele tulnud. See kõhetu rott ei võinud ju ometi Pöide ühele tähtsamale hooviteenijale kui poisikesele näkku karata!
„Lase vanatoi lahti! Omad ei pea mõtlemata sõnade pärast kohe kiskuma minema!” kordas Everd kangelt, samal ajal mõõka aegamisi tupest välja vedades.
„Ja mida sa teha kavatsed? Ma veristan selle vana kuldi ära veel enne, kui sa tera jõuad tõmmata. Ja sinu niisamuti.” Rotinäo kõhetu käsi pigistas pistoda vastu Mathiase kõrvalesta veel kõvemini, nii et punetavast ihust verepiisk immitsema hakkas.
„Pane nuga käest!!!”
Tilke sõrmed vallandusid kumeda hääle peale, otsekui oleks neist igasugune jõud kadunud.
Kõllakki!
Pistoda kukkus kilinal vahitoa paesele põrandale ja libises laua alla. Kolksatusega pudenes ka õlletoop Mathiase kangestunud sõrmede vahelt, paiskus laua peale külili ning leotas kannupõhja täitnud märjukesega üle nii vanamehe kõhu kui hargivahe.
Pikk Hildebrand, seesama, kes just vähekese aja eest norskamise sekka nii vägevasti kõhutuult oli lasknud, istus ühtäkki täiesti virgena lavatsil, pigistades peos laia teraga nuga, mille ihutud ots pressis otse Rotinäo abaluude vahele.
„Sina ka, tallipoiss!” kõmistas Hildebrand kui tõrre põhjast.
Jälle! Aga Everd teadis, et pika preislasega nalja pole. Ta libistas mõõga aegamisi tuppe, lasi selle tuhmi kolksatusega lauale kukkuda ja istus pingile.
„Rott ronib nüüd ilma viguriteta jälle oma kaltsuhunnikusse tagasi,” sõnas preislane aeglaselt ning toetas noatera põlvedele. Kõõrdpilke heites venis Tilke aegamööda oma aseme juurde ja vajus suud maigutades heinakotile.
„Ja sina, vanatoi, mine kasi oma püksid puhtaks!”
Mathias ei lasknud seda endale kaks korda ütelda. Vahitoast kargesse linnuseõue tuikudes oli vanal riialasel isegi hea meel, et õlletoop talle nõndaviisi sülle lärtsatas. See leotas üle märja laigu, mis ehmatusest talle püksiharude vahele sirtsatas, kui Tilke oma pistodaga tema kõrvaauku suskis.
Härmas puutoober langes tumeda plartsatusega mustavasse kaevusügavikku. Esimese külma sahmaka uhkas Mathias endale vastu silmnägu ning teise veritsevale kõrvalestale. Siis loopis veel mitu pihutäit plaatvestile ning pükstele, mis karges hommikuhämaruses kiiresti koredaks tahenesid. Vedanud seejärel käega uuesti üle palgete ja tõmmanud vooderdatud peakoti tagasi hõredatele juustele, läigatas vana sõjasulane puuämbri tühjaks ja astus puutrepile, mis üles müürile viis. Riialane tahtis vahitoas lahvatanud vihasööstu enda küljest lahti saada ning tundis, et kaitsekäigul on sellest vabanemiseks kõige parem koht.
Nooruke Bertram, teenijapoiss, kes oli esimest korda vahimeheks pandud ning Mathiase ja Everdi esimese kella järel välja vahetanud, konutas lõdisedes peaaegu kustunud tulekatla kõrval. Tardunud pilgul, hingeõhk ärevate pahvakutena huultel auramas, jõllitas ta müürisaki vahelt paistvaid puulatvu ning taevast, mis nende kohal üha heledamaks tõmbus. Liivi pealike soost noormees, aastapäevad tagasi Pöidele toodud, oli teiste hooviteenijate ja ka mõõgasulaste pilkealune. Õrnade näojoonte, õblukese piha ning naiseliku astumise pärast peeti teda esiti isegi meesteriidesse pugenud tüdrukuks, aga Everdi kogenud käsi tegi kiiresti kindlaks, et poisi väljanägemine petlik oli ja tema püksiharud palju suuremat meheau varjasid, kui enamik sulaseid ihatagi oskas. Oma inimeste hulgas saks, oli ta Pöide kantsi rahva jaoks ometigi mats, vaatamata sellele, et ta saksa keelt hästi mõistis ja ladusalt kõneleda suutis. Noormees soigus öösiti unes omas keeles ja hüüdis appi, mistõttu teda ei sallitud ja talle anti alatasa töid, mis olid rasked ning alandavad, aga ordu giiselina11 pidi ta leppima saatusega, mis talle tema päritolu tõttu oli määratud. Kuid noormehe peamine süü, mis ei lasknud tema vastu kaasatundmist tekkida ega linnuseteenijate kõige alamalt astmelt vähegi kõrgemale tõusta, seisnes selles, et ta igapäevatöödes saamatu ja käpardlik oli.
„Hoi!” kutsus vana riialane, kui noorukese vahimehe juurde jõudis.
„Ho-ho…” pobises Bertram vaevukuuldavalt, pigistades odavart kahe käega kramplikult vastu rinda.
„Missa värised, poiss? Aja puid katlasse ja ära mune tagant külmeta! Kui sul need ikka veel olemas on,” tonksas Mathias noormehele rusikaga vastu ribikonte, mille peale too väriseva käega müürisaki poole näitas.
See ei olnudki külm, mille pärast poiss vabises!
Servaga juba mustavat metsaviiru riivava täiskuu ülemine pool oli muutunud sureva raua karva ruskeks. Punakas laik aina neelas helendavat ketast, valgudes kiiresti allapoole otsekui veri lagipähe löödud haavast.
„Issand halasta!” karjatas Mathias ja astus ehmunult
Pantvangina (alamsaksa k.
