ile ja Milanile ning minu vennale Kwan S. KwokileProloog
Ma sündisin erilise andega. Mitte et ma oleksin osanud hästi tantsida või olnud eriliselt vaimukas. Minu anne avaldus koolis. Kõike, mida seal õpetati, suutsin omandada kiiresti ja erilise pingutuseta. Nagu oleks kool olnud tohutu suur masin ja mina sellesse täpselt sobiv hammasratas. Ma ei taha öelda, et hariduse omandamine oleks mulle alati lihtne olnud. Kui ema ja mina Ameerikasse kolisime, rääkisin vaid mõne sõna inglise keelt ja mul tuli seal hakkamasaamise nimel väga kaua tõsiselt pingutada.
Hiinlastel on vanasõna, et saatus on nagu tuuled, mis puhuvad igast nurgast läbi meie elu, kannustades meid edasi mööda aja radu. Need, kes on tugeva tahtejõuga, suudavad tormiga võidelda ja valida ise oma tee, aga nõrgad peavad minema suunas, kuhu neid puhutakse. Ma ütleksin, et mind ei ole tagant tõuganud mitte niivõrd tuuled kuivõrd minu oma otsuste jõud. Ja kogu aeg olen igatsenud seda, mida mul ei olnud võimalik saada. Iga kord, kui tundus, et kõik, mida olen kunagi soovinud, on mul käeulatuses, tegin otsuse, mis muutis kogu mu edasise elu trajektoori.
Oma kohalt pruutkleitide poe vaateakna taga võin praegu näha seda väikest tüdrukut vaikselt istumas mannekeeni jalgade juures, silmad kinni, rasked kangavoldid tema ümber langemas ja ma mõtlen: see ei ole elu, mida ma oma lapsele tahtsin. Ma tean, kuidas see läheb: juba praegu veedab ta siin poes kogu koolist vaba aja, aidates esialgu teha lihtsaid töid nagu pärlite sorteerimine; hiljem õpib ta esmalt käsitsi, siis juba masinatega õmblema, kuni viimaks võtab üle ka tikkimise ja kleitide viimistlemise keerulise töö ja siis veedab ka tema oma päevi ja nädalavahetusi lõputute kangameetrite kohale kummardununa. Tema ei saa teada, mida tähendab minna sõpradele külla mängima või käia ujumistundides või veeta suvesid rannal – või kogeda elus üleüldse midagi muud kui õmblusnõela katkematu rütm.
Aga kui tüdruku isa sisse astub, vaatame mõlemad üles ja pärast kõiki neid aastaid väriseb mu süda ikka rinnus nagu haavatud loomake.
Kas mina olin kunagi sama ilus kui see tüdruk? Minust ei ole lapsena peaaegu ühtki pilti. Me ei saanud endale fotoaparaati lubada. Esimene pilt, mis minust Ameerikas tehti, oli koolifoto, tehtud samal aastal, kui me Ameerikasse tulime. Ma olin üheteistaastane. Ühel hetkel saabus mu elus aeg, kui ma tahtsin edasi liikuda, ja rebisin sellegi pildi tükkideks, aga selle asemel et tükid minema visata, panin need ümbrikku ja hoidsin alles.
Hiljuti leidsin ümbriku üles ja pühkisin sellelt tolmu. Rebisin selle lahti ja puudutasin ettevaatlikult rebitud äärtega tükke selle sees: ühel leidus tükike kõrvast, teisel osa lõuast. Tollal lõikas ema mu juukseid, need olid ebaühtlased ja liiga lühikesed, seitel oli liiga paremal pool küljel ja juuksed kammitud üle mu otsaesise poiste soengusse. Sõna PROOV katab suurema osa mu näost ja osa mu sinisest polüesterpluusist. Meil ei olnud raha, et päris foto eest maksta, seepärast hoidsime alles näidise, mis meile koju saadeti.
Kui ma foto rebitud äärtega tükid uuesti üksteise kõrvale laon ja justkui piltmõistatuse kokku panen, vaatavad mu tõsised lapsesilmad otse kaamerasse ning neis väljenduv lootus ja ambitsioon on kõigile, kes vaatama vaevuvad, selgelt näha. Oleksin ma vaid teadnud.
ÜKS
Asfaldist kõnniteed kattis sulava jää kiht. Ma vaatasin tähelepanelikult oma kummikuid, seda, kuidas nende ninad jääl libisesid, kuidas kontsad seda kildudeks murdsid. Jää oli midagi niisugust, mida ma olin varem näinud vaid väikeste tükkidena punase oa joogi sees. See jää siin oli metsik, jää, mis trotsis tänavaid ja maju.
„Me peame olema väga õnnelikud, et härra N-i majades vabanes üks korter,“ oli tädi Paula öelnud, kui sõitsime oma uude elupaika. „Muidugi tuleb see teil endal korda teha, aga New Yorgis on kinnisvara nii kallis! Teie saate selle elamise väga odavalt.“
Ma suutsin autos vaevu paigal istuda ja pidin pead muudkui siia- ja sinnapoole pöörama, otsides pilguga pilvelõhkujaid. Ma ei näinud ühtegi. Igatsesin näha New Yorki, millest olin koolis kuulnud: Min-hat-tonit, kiiskavaid kaubamaju ja eelkõige Vabadussammast, seismas uhkelt New Yorgi sadamas. Kui me edasi sõitsime, said magistraalidest uskumatult laiad avenüüd, mis kadusid kaugusse. Majad muutusid räpasemaks, siin leidus lõhutud aknaid ja aerosoolvärvidega soditud ingliskeelseid kirjutisi majaseintel. Me pidime veel paar korda kuhugi pöörama, möödudes inimestest, kes hoolimata varajasest hommikutunnist ootasid pikas järjekorras, ja siis parkis onu Bob auto kolmekorruselise maja ette, mille tänavapoolsed alumise korruse aknad olid papiga kaetud. Ma arvasin, et ta peatus selleks, et midagi peale võtta, aga siis väljusid kõik autost jäisele kõnniteele.
Järjekorras olevad inimesed ootasid meist paremat kätt jääva ukse juures, sildile selle kõrval oli kirjutatud „Sotsiaalhoolekande osakond“. Ma ei teadnud, mida see tähendab. Peaaegu kõik olid mustad. Ma ei olnud kunagi varem musti inimesi näinud ja kõige ees seisval naisel, keda ma võisin kõige selgemini näha, oli nii must nahk nagu süsi ja tema pilve moodi juustes särasid kuldsed pärlid. Hoolimata narmendavast mantlist, mida naine kandis, nägi ta imekaunis välja. Mõned inimesed olid tavaliselt riides, aga teised nägid välja kurnatud ja hoolitsemata, nende pilk oli tühi ja juuksed pesemata.
„Ära jõllita,“ sisistas tädi Paula mulle. „Muidu tõmbad endale nende tähelepanu.“
Ma pöörasin ümber ja täiskasvanud olid juba autolt maha laadinud meie vähesed asjad, mis nüüd seisid kinnikaetud akende ees hunnikus. Meil oli kolm tviidkohvrit, ema viiulikast, mõned kobakad pruuni jõupaberisse mähitud pakid ja hari. Kohe eesukse juures oli suur niiske laik.
„Ema, mis see on?“
Ta kummardus lähemale ja silmitses plekki lähemalt.
„Ära seda puuduta,“ ütles onu Bob hoiatavalt meie selja tagant. „See on piss.“
Me mõlemad hüppasime eemale.
Tädi Paula asetas kinnastatud käed meie õlgadele. „Ärge muretsege,“ ütles ta, kuigi tema ilme ei veennud mind. Ta nägi välja, nagu oleks tal ebamugav ja piinlik. „Teie korterist koliti välja alles hiljuti, seepärast ei ole mul veel aega olnud seda üle vaadata, aga pidage meeles, kui teil on probleeme, siis me lahendame need. Koos. Kuna me oleme perekond.“
Ema ohkas ja pani käe tädi Paula käele. „Tänan.“
„Mul on teile ka üllatus. Üks hetk.“ Tädi Paula läks auto juurde ja võttis sealt pappkasti, milles olid mõned esemed: digitaalne äratuskell-raadio, mõned linad ja väike mustvalge teler.
„Tänan sind,“ ütles ema.
„Ei-ei, pole tänu väärt,“ vastas tädi Paula. „Meie peame nüüd minema. Oleme juba niigi vabrikusse hiljaks jäänud.“
Ma kuulsin, kuidas nad minema sõitsid, ja siis pusis ema võtmega tükk aega suure ukse kallal. Kui tal õnnestus see viimaks praokile lükata, näis, nagu oleks selle raskus talle siiski vastu punninud, kuni see viimaks aeglaselt avanes ja nähtavale ilmus paljas lambipirn, mis säras nagu üksik hammas selle mustas suus. Tolmune õhk lõhnas niiskuse järele.
„Ema,“ sosistasin ma, „kas siin on ohutu?“
„Tädi Paula ei saadaks meid kohta, kus ei ole turvaline,“ ütles ta, aga tema vaikses hääles oli kahtlusevarjund. Kuigi ema kantoni hiina keel oli tavaliselt äärmiselt selge, kõlas maapäritolu tema kõnest selgemini läbi siis, kui ta oli närviline. „Anna mulle hari.“
Samal ajal kui mina kandsin meie asju maja eest tänavalt kitsasse koridori, hakkas ema esimesena trepist üles minema, ise luuaga vehkides.
„Jää siia ja hoia uks lahti,“ ütles ta. Ma taipasin, et ta ütles seda selleks, et ma saaksin vajaduse korral abi järele joosta.
Mu pulss tuksles kurgus, kui ma jälgisin teda mööda puutreppi
