järel kriiksatavad. Heitsin pilgu üle meie asjade, et näha, kas nende hulgas on midagi, mida ma saaksin relvana kasutada. Olin valmis karjuma hakkama ja talle üles appi jooksma. Minu vaimusilmas vilksasid mälupildid mu endise Hongkongi kooli kiusupunnidest: paksmagu Wongist ja pikast Lamist. Miks ei võinud mina olla sama suur kui nemad? Ülakorruselt kostis mingit rüselust, oli kuulda ukse klõpsatust ja põrandalaudade kriuksumist. Oli see ema või keegi teine? Ma kikitasin kõrvu, püüdes tabada ohet või mütsatust. Aga kõik oli täiesti vaikne.
„Tule üles!“ hõikas ema. „Nüüd võid ukse kinni panna.“
Ma tundsin, kuidas mu liikmed lõtvusid, nagu oleks neist õhk välja lastud. Jooksin mööda treppi üles, et meie uut korterit näha.
„Ära midagi puuduta,“ ütles ema.
Ma seisin köögis. Tuul puhus läbi kahe akna, mis jäid minust paremat kätt, ja ma mõtlesin imestusega, miks ema oli need lahti teinud. Siis ma nägin, et need olid ikka veel suletud. Asi oli selles, et suur osa aknaklaasidest kas puudus või oli katki, puitraamist tungisid välja räpased klaasikillud. Paks tolmukiht kattis väikest köögilauda ja laia kraanikaussi, mis oli valge ja täkiline. Edasi liikudes püüdsin vältida igal pool vedelevate surnud prussakate hapralt rabedaid laipu. Need olid tohutu suured, peenikesed jalad teravate varjudena selgelt näha.
Tualettruum oli köögis ja selle uks avanes otse pliidi poole, mille kohta oleks iga lapski võinud öelda, et see on feng shui’le väga halb. Kraanikausi ja külmkapi juures põrandal oli ära rebitud suur tükk tumekollast linoleumi, paljastades ebaühtlased põrandalauad. Seinad olid pragulised, mõnes kohas leidus punduvaid kumerusi, nagu oleksid need endasse midagi neelanud, ja mõnes kohas oli värvikiht üleüldse lahti koorunud, paljastades kipsi nagu palja liha naha all.
Köögist pääses veel ühte tuppa, aga ust kahe ruumi vahel ei olnud. Sellesse tuppa sisenedes nägin silmanurgast midagi pruunikat ja hajusat aeglaselt seinte sisse kadumas: need olid elus prussakad. Seina taga võisid varjul olla ka hiired ja rotid. Ma võtsin ema harja, mis tal ikka veel käes oli, pöörasin selle tagurpidi ja tagusin varrega kõvasti vastu maad.
„Ah-Kim,“1 ütles ema, „sa häirid naabreid.“
Ma lõpetasin tagumise ega öelnud midagi, kuigi ma kahtlustasin, et meie olime maja ainsad elanikud.
Selle toa aknad olid tänava poole ja nende klaasid olid terved. Ma taipasin, et tädi Paula oli lasknud korda teha need aknad, mida teised võisid näha. Hoolimata sellest, et tuba oli peaaegu tühi, haises see läppunud higi järele. Nurgas põrandal oli kaheinimesemadrats. Sellel olid sinised ja rohelised triibud ning see oli plekiline. Samuti oli seal madal kohvilaud, mille üks jalg teistest erines ja mille taga hakkasin hiljem oma koduseid ülesandeid tegema, ning kummut, millelt koorus laimirohelist värvi, nagu olnuks see kõõm. See oligi kõik.
Ma mõtlesin, et see, mida tädi Paula oli öelnud, ei saanud tõsi olla – selles korteris ei olnud juba kaua aega keegi elanud. Ma taipasin tõde. Ta oli teinud seda kõike meelega: lasknud meil kolida siia tööpäeval, mitte nädalavahetusel ja meile veel viimasel hetkel kingitusi teinud. Ta tahtis meid siia maha jätta ja tuua vabriku vabanduseks, et kiiruga lahkuda, kaduda siit, kuni me teda veel lahkuse eest tänasime. Tädi Paula ei kavatsenud meid aidata. Me olime omapäi.
Ma mähkisin käsivarred tihedalt ümber kere. „Ema, ma tahan koju minna,“ ütlesin.
Ema kummardus ja pani oma otsaesise vastu minu oma. Ta pingutas, et naeratada, aga tema pilk oli kindel. „Kõik saab korda. Sina ja mina, ema ja lapseraasuke.“ Meie kaks kui perekond.
Ma ei teadnud, mida ema sellest kõigest tegelikult arvas: minu ema, kes pühkis iga kord välja sööma minnes isegi restoranis kõik kausid ja söömispulgad taskurätiga üle, kuna ta ei olnud kindel, kas need on ikka piisavalt puhtad. Meie korterit nähes pidi ka emale midagi selgeks saama tema suhete kohta tädi Paulaga, midagi paljast, mis väreles viisaka vestluse kui seda katva naha all.
Oma esimesel Ameerika Ühendriikides veedetud nädalal olime meie – mina ja ema – elanud minu tädi Paula ja tema pere madalas ja kandilises majas Staten Islandil. Ööl, kui me Hongkongist saabusime, oli väljas külm ja köetud õhk maja sees pani mu kurgu kuivama. Ema ei olnud näinud tädi Paulat, oma vanemat õde, kolmteist aastat, sellest ajast peale, kui tädi Paula oli lahkunud Hongkongist, et abielluda onu Bobiga, kes oli juba lapsena Ameerikasse kolinud. Mulle oli räägitud suurest tehasest, mida onu Bob juhtis, ja ma olin alati mõelnud, miks selline rikas mees pidi tulema tagasi Hongkongi, et endale naine leida. Kui ma nüüd nägin teda käies oma jalutuskepile toetumas, mõistsin, et tema jalal peab midagi viga olema.
„Ema, kas me võime nüüd süüa?“ Mu tädipoja Nelsoni hiina keel oli kummaline, intonatsioon ei olnud päris õige. Arvatavasti oli tal kästud ainult meie pärast seda keelt rääkida.
„Peagi. Esmalt anna oma täditütrele musi. Tervita teda Ameerikasse saabumise puhul,“ ütles tädi Paula. Ta võttis kolmeaastasel Godfreyl käest kinni ja nügis Nelsonit minu poole. Nelson oli üheteistaastane nagu minagi ja mulle oli öeldud, et temast saab siin minu parim sõber. Ma vaatasin teda uurivalt: ta oli peenikeste jalgadega paks poiss.
Nelson pööritas silmi. „Tere tulemast Ameerikasse,“ ütles ta täiskasvanute meelerõõmuks valju häälega. Ta kummardus ettepoole, tehes, nagu suudleks ta mind põsele, ja ütles vaikselt: „Sa oled prügiriisumise reha.“ Rumal maamats. Seekord oli tema intonatsioon täpselt paigas.
Ma vaatasin ehmunult silmi pilgutades ema poole, ta ei olnud seda kuulnud. Hetkeks lõid tädipoja halvad kombed mind tummaks. Tundsin, kuidas puna mööda mu kaela ülespoole kerkib, siis naeratasin ja teesklesin, nagu suudleksin teda vastu. „Vähemalt ei ole mina nagu kartul, kellel on jalgade asemel viirukiküünlad,“ sosistasin.
Täiskasvanud särasid rõõmust.
Meile tehti majas ekskursioon. Ema oli öelnud, et kui me alustame Ameerikas uut elu, siis hakkame elama tädi Paula juures ja hoolitsema Nelsoni ning Godfrey eest. Nende maja näis mulle luksuslik, põrandal oli minule harjumuspäraste paljaste betoonpõrandate asemel seinast seina ulatuv vaipkate. Täiskasvanute järel majas ringi käies nägin, kui suur naine oli tädi Paula, kes oli peaaegu sama pikk kui tema abikaasa. Ema, kes oli pärast oma hiljutist haigust kõhnem, nägi temaga võrreldes välja väike ja õrn, aga raske oli sellele liiga palju mõelda. Mul ei olnud kunagi varem lubatud paljajalu käia ja ma olin üllatunud, kui torkivana tundus vaip jalataldade all.
Tädi Paula näitas meile kogu oma mööblit ja pungil täis linadekappi, aga mulle jättis kõige sügavama mulje see, et kuum vesi tuli otse kraanist. Ma ei olnud kunagi midagi niisugust näinud. Hongkongis oli veekasutus olnud normeeritud. Kraanivesi oli alati külm ja et see juua kõlbaks, tuli seda keeta.
Siis avas tädi Paula meie ees oma kappe, et näidata läikivaid potte ja potsikuid nende sees. „Meil on väga peent valget teed,“ teatas ta uhkusega. „Teelehed muutuvad lahti keerdudes koguni sõrmepikkuseks. Sellel on väga õrn aroom. Palun olge lahked ja jooge nii palju, kui soovite. Ja siin on pannid. Kõige paremast terasest, suurepärased nii praadimiseks kui ka aurutamiseks.“
Kui mina ja ema järgmisel hommikul pärast diivanitel magatud ööd ärkasime, olid tädi Paula ja onu Bob juba lahkunud, et viia lapsed kooli ja minna ise tööle rõivavabrikusse, mida nad juhtisid, aga meile oli jäetud teade, mis ütles, et tädi Paula tuleb keskpäeval koju ja aitab meil asju korraldada.
„Kas proovime seda erilist valget teed?“ küsisin emalt.
Ema viipas leti poole. Sellele oli jäetud vana keraamiline teekann
