end väikestest asjadest häirida. Kõigil on oma vead.“ Ta pani käe mulle õlale. Kui ma üles vaatasin, oli ema nägu rahulik ja ta ütles mulle erilise rõhuga: „Ära kunagi unusta, me võlgneme tädi Paulale ja onu Bobile palju. Kuna nemad aitasid meid Hongkongist minema ja tõid meid siia, Ameerikasse, kullamäele.“2
Ma noogutasin. Kõik minu kooli lapsed olid olnud avalikult kadedad, kui kuulsid, et me kolime Ameerikasse. Tollal, vahetult enne Hongkongi plaanitud naasmist Briti võimu alt kommunistliku Hiina võimu alla 1997. aastal oli ükskõik kellel sealt keeruline põgeneda. Riigist ei olnud peaaegu mingit võimalust välja pääseda, välja arvatud juhul, kui sa olid naine, piisavalt ilus või sarmikas, et abielluda mõnega neist Ameerika hiina meestest, kes naasid Hongkongi endale abikaasat otsima. Just seda oli teinud ka tädi Paula. Ja nüüd oli ta olnud nii lahke ja lubanud meil jagada temaga seda head õnne.
Kui tädi Paula sellel esimesel Ameerikas veedetud hommikul koju tuli, tegi ta ettepaneku, et mina ja ema tuleksime koos temaga köögilaua taha.
„Niisiis, Kimberly,“ alustas tädi Paula, trummeldades sõrmedega vakstuga kaetud laual. Ta lõhnas lõhnaõli järele ja tal oli ülahuulel sünnimärk. „Ma olen kuulnud, kui tark laps sa oled.“ Ema naeratas ja noogutas. Hongkongis olin ma alati olnud klassi parim. „Sinust saab siin emale väga suur abiline,“ jätkas tädi Paula. „Ma olen kindel, et Nelsonil on sinu eeskujust palju õppida.“
„Nelson on samuti taibukas poiss,“ sõnas ema.
„Jajah, ta saab koolis üsna hästi hakkama ja tema õpetaja ütles, et Nelsonist saab kord suurepärane advokaat, ta on väga agar kõigele vastu vaidlema. Nüüd on tal tõepoolest põhjust kõvasti pingutada, või mis? Et oma priimusest täditütrega samal tasemel olla?“
„Vanem õde, ilma asjata paned talle pähe kiituse kõrge mütsi! Tal ei ole siin sugugi kerge. Ah-Kim räägib ju vaevu inglise keelt.“
„Jah, see on küll tõsine probleem. Nelsoni hiina keel vajab samuti järeleaitamist – oh neid Ameerikas sündinud lapsi! Väike õde, sa peaksid teda nüüd Ameerika nimega kutsuma, siin on ta Kimberly. Väga oluline, et tal oleks võimalikult ameerikapärane nimi. Muidu võidakse arvata, et te olete just äsja laevalt maha astunud!“ Tädi Paula naeris.
„Sa mõtled alati meie peale,“ ütles ema viisakalt. „Meie tahame hakata sind samuti võimalikult ruttu aitama. Kas ma võiksin Nelsoni hiina keele tundidega peagi algust teha?“
Tädi Paula kõhkles. „Noh, just sellest ma rääkida tahtsingi. Tegelikult ei ole see enam vajalik.“
Ema kergitas kulmu. „Ma arvasin, et sa tahad, et Nelson õpiks paremini hiina keelt rääkima. Kuidas on siis väikese Godfrey eest hoolitsemise ja Nelsoni koolist kojutoomisega? Sa ütlesid, et nende lapsehoidja on väga kallis, pealegi hooletu. Kas sa kavatsed ise koju jääda, et nende eest hoolt kanda?“ Ema oli segaduses ja pomises arusaamatult. Ma soovisin, et ta oleks lasknud lihtsalt tädi Paulal rääkida.
„Ei. Ei.“ Tädi Paula kratsis ühe külje pealt kaela, olin teda ka varem nii tegemas näinud. „Oleks see vaid võimalik, aga mul on praegu kõigi oma kohustuste pärast väga kiire. Tehase ja kõigi härra N'i majadega. Mul on sellega palju peavalu.“ Tädi Paula oli meile juba selgeks teinud, et ta on väga oluline inimene, kes juhib nii rõivavabrikut kui ka mitut maja, mis kuuluvad onu Bobi kaugele sugulasele, Taiwani ärimehele, keda ta nimetas härra N-iks.
Ema noogutas. „Sa pead oma tervise eest hoolitsema.“ Tema hääletoon oli otsiv. Ka mina imestasin, kuhu see jutt viib.
Tädi Paula laiutas käsi. „Kõik tahavad rohkem raha, kõik peab kasumit teenima. Iga viimane kui maja, iga kaubasaadetis…“ Ta vaatas ema poole ja mina ei suutnud tema ilmet mõista. „Ma kujutasin ette, et teie siiatoomine muudab mul laste eest hoolitsemise lihtsamaks, aga siis tekkisid sul endal teatud probleemid.“
Emal oli umbes aasta tagasi diagnoositud tuberkuloos, pärast seda, kui kogu meie siiatoomiseks vajalik paberitöö oli juba lõpetatud. Ema oli pidanud mitu kuud järjest tohutu suuri tablette neelama. Ma mäletan, kuidas ta Hongkongis palavikust õhetavana oma voodis lebas, aga vähemalt olid antibiootikumid teinud lõpu köhimisele ja veristele taskurätikutele. Meie Ameerikasse sõidu kuupäeva oli kaks korda edasi lükatud, enne kui ta sai arstidelt ja immigratsiooniosakonnalt loa.
„Nüüd olen ma terve,“ vastas ema.
„Muidugi. Ma olen nii rõõmus, et sa end jälle hästi tunned, väike õde. Me peame siiski olema kindlad, et sinu seisund ei ägene. Kahe nii aktiivse poisi nagu Nelsoni ja Godfrey eest hoolitsemine oleks sulle liiast. Poisid ei ole samasugused kui tüdrukud.“
„Ma olen kindel, et ma saaksin hakkama,“ sõnas ema. Ta vaatas mind hellalt. „Ah-Kim oli väiksena samuti üleannetu.“
„Muidugi, aga me ei taha ka seda, et poisid millessegi nakatuksid. Nende tervis on alati olnud nii õrn.“
Nüüd püüdsin kõigest väest mõista hiina keelt õigesti, nagu ema mind oli õpetanud. Sellele vestlusele järgnenud kummalises vaikuses taipasin, et asi ei olnud haiguses. Miskipärast ei tahtnud tädi Paula, et ema tema laste eest hoolitseks.
„Me oleme igal juhul tänulikud, et te aitasite meil siia tulla,“ ütles ema viimaks, katkestades pingelise vaikusehetke, „aga me ei saa teile koormaks olla. Ma pean tööle minema.“
Tädi Paula jäik poos lõtvus, nagu oleks ta võtnud omaks uue rolli. „Te olete minu perekond!“ Ta naeris. „Kas sa arvad, et ma ei suuda teid ülal pidada?“ Ta tõusis, tuli ümber laua minu juurde ja võttis mul õlgade ümbert kinni. „Ma olen näinud kurja vaeva ja leidnud teile töö rõivavabrikus. Ma isegi vallandasin endise töölise, et teile vaba kohta teha. Näed nüüd? Su vanem õde hoolitseb sinu eest. See töö on nagu surnud kanade üleskorjamine, küll sa näed.“ Tädi Paula mõtles sellega, et ta oli hankinud emale hea töökoha nagu tasuta lõuna kanalihaga.
Ema neelatas, püüdes selle mõttega harjuda. „Ma annan endast parima, vanem õde, aga kuidas ma ka püüaks, ei tule mul õmmeldes ükski õmblus sirge, kuid ma luban, et harjutan.“
Tädi Paula naeratas ikka veel. „Ma mäletan!“ Tema silmad vilksasid minu ebaühtlaste punaste õmblustega isetehtud pluusi vaatama. „Ma naersin alati neid väikesi kleidikesi, mida sa õmmelda püüdsid. Sa võiksid harjutada kümme tuhat aastat, aga ikkagi ei oleks sa piisavalt kiire. Seepärast panengi sind teise töö peale, milleks on viimistlemine – sul tuleb rõivad riidepuudele riputada. Selleks ei lähe vaja mingeid oskusi, tuleb ainult kõvasti tööd teha.“
Ema nägu oli kahvatuks tõmbunud, kuid ta ütles siiski pingutatud ilmel: „Tänan sind, vanem õde.“
Pärast seda näis ema olevat mõtteisse vajunud ja ta ei mänginud enam üldse oma viiulit, mitte kordagi. Paar korda käis tädi Paula temaga kahekesi väljas mind kaasa võtmata, et tutvustada emale vabrikut ja metroosüsteemi. Kui mina ja ema olime kahekesi kodus, vaatasime peamiselt värvitelerit, mis oli põnev, hoolimata sellest, et me jutust aru ei saanud. Kord võttis ema mul ühe „I Love Lucy“3 episoodi ajal ümbert kinni, nagu otsiks ta minust lohutust, ja ma soovisin rohkem kui kunagi varem, et isa oleks olnud meie juures ja saanuks meid aidata.
Isa oli surnud insulti, kui ma olin kolmeaastane, ja nüüd olime jätnud ta maha Hongkongi. Ma ei mäletanud teda üldse, aga igatsesin sellest hoolimata. Ta oli olnud direktor selles algkoolis, kus ema muusikat õpetas. Ka ema oleks pidanud abielluma Ameerika hiinlasega nagu tädi Paula ja kuigi isa oli olnud emast kuusteist
Hiina immigrandid nimetasid Kullamäeks algul Kaliforniat, seejärel juba kogu Põhja-Ameerika läänepoolset osa, sageli kogu jõukat Põhja-Ameerikat.
„I Love Lucy” – Ameerika mustvalge situatsioonikomöödia, algselt jooksis CBSi telekanalil 1951–1957, hiljem tehti osi juurde. 2012. aastal hääletati see kõigi aegade parimaks teleseriaaliks.
