ühineks siin meiega.
Ema ja mina tegelesime mitu päeva selle Brooklyni korteri koristamisega. Me kleepisime köögiaknad prügikottidega kinni, et saada pisut rohkem kaitset loodusjõudude eest, kuigi see tähendas, et köögis oli kogu aeg pime. Iga tuulehoo puhul võtsid prügikotid tuule alla, nagu oleks keegi need täis puhunud, ja võitlesid tugeva toruteibiga, mis neid kinni hoidis. Feng shui põhimõtetest lähtuvalt saadab tualettruumi uks kööki ebapuhast energiat. Me liigutasime pliiti mõne sentimeetri, tualeti suunalt nii eemale kui võimalik.
Oma teisel suurpuhastuse päeval vajasime juurde nii pesuvahendeid kui ka prussakamürki ning ema otsustas teha käigust esmatarbekaupade poodi natuke pidulikuma sündmuse, tähistamaks kõike seda, mida me olime jõudnud korda saata. Selle järgi, kuidas ta kiindumusega mu juukseid sasis, taipasin, et ta tahab minu vastu eriliselt kena olla. Ta teatas, et me ostame jäätist, see oli harukordne luksus.
Pood oli seest tilluke ja rahvast täis ning me seisime oma asjadega järjekorras, kuni jõudsime saba etteotsa, kus leti taga oli räpane klaasvitriin.
„Mis seal kirjas on?“ küsis ema minult, noogates ühe karbi poole. Mu silmad suutsid seletada maasikate pilti ja sõnu „Valmistatud tõelistest puuviljadest“ ja veel oli seal mingi mulle tundmatu sõna, mis algas tähtedega „jo“.
Mees leti taga ütles inglise keeles: „Mul ioole terve päev aega oodata. Kas te ostate midagi või ei?“ Mehe hääletoon oli piisavalt agressiivne, nii et ema mõistis ka ilma tõlkimata, mida ta ütles.
„Vabandust, sir,“ ütles ema inglise keeles. „Väga vabandust.“ See oligi kõik, mida ema selles keeles öelda oskas, seepärast vaatas ta nüüd ootavalt minu poole.
„See,“ ütlesin ma ja osutasin maasikakarpide poole. „Kaks.“
„Oli ka aeg,“ ütles mees. Kui ta hinna kassaaparaati lõi, oli see kolm korda kõrgem kui karbil kirjas. Ma nägin, kuidas ema vaatas hinnasilti, aga pööras siis kiiresti pilgu kõrvale. Ma ei teadnud, kas ma peaksin midagi ütlema või kuidas üldse inglise keeles vale hinna üle kaevati, seepärast vaikisin ka mina. Ema maksis mehele ja minule otsa vaatamata ning me lahkusime. Jäätis maitses kohutavalt: see oli lahja ja hapu ja alles lõpuni jõudes leidsime marjad, need olid sültjad ja üheks klombiks kleepunud.
Teel poest koju ei näinud ma tänaval ühtki teist hiinlast, ainult musti ja väga vähe valgeid. Tänaval oli üsna palju rahvast, mõned emad ja töölised, aga peamiselt rühmadesse kogunenud mustad mehed, kes kõndides teistega ülbitsesid. Ma kuulsin, kuidas üks neist nimetas nende ees tänaval kõndivat noort naist „kastiks“. Minule see tüdruk küll kasti moodi ei tundunud. Ema hoidis silmad maas, vältis kõigile otsavaatamist ja tõmbas mind ühtelugu endale lähemale. Kõikjal vedeles prahti: uste juures klaasikilde, kõnniteel lennutas tuul vanu ajalehti. Värviga soditud ingliskeelsed kirjad olid loetamatud ja nägid välja kui ägeda viha ja meeletuse väljendused. Need katsid peaaegu kõike, isegi tänavale pargitud autosid. Järgmises kvartalis paistsid paar suurt tööstushoonet.
Me nägime vanemat mustanahalist meest meie kõrvalmajas asuva kasutatud mööbli poe ees istumas. Tema nägu oli pööratud päikese poole ja ta silmad olid suletud. Mehe juuksed moodustasid pea ümber hõbedase pilve. Ma silmitsesin teda mõeldes, et mitte ükski hiinlane, keda ma kodus tundsin, ei tahaks end vabatahtlikult päikese käes pruunimaks muuta, eriti kui ta oleks juba nii tume nagu too mees.
Äkitselt kargas ta meie ees toolilt püsti ja võttis sisse võitluskunstide poosi, seistes ühel jalal, käed välja sirutatud. „Hii-iah!“ hõikas ta.
Mina ja ema mõlemad karjatasime.
Tema puhkes naerma, siis hakkas inglise keeles rääkima. „Mul on need liigutused kää-pas, kas pole? Andke andeks, prouad, et ma teid’õhmatasin. Mulle väga meeldib kung fu. Minu nimi on Al.“
Ema, kes ei olnud mõistnud mehe jutust sõnagi, haaras mu jakist ja ütles mulle kiiresti hiina keeles: „See inimene on hull. Ära räägi temaga, läheme lihtsalt vaikselt kikivarvul minema.“
„Kuule, see on ju hiina keel, eks ole? Kas te saaksite mulle ka mdagi õpetada?“ küsis ta.
Ma olin end piisavalt kogunud, et talle noogutada.
„Seda et, mu poes käib üks väga paks mees. Mis ma tema kohta ütlen – ta on selline päris vaal kohe?“
„Vaal,“ ütlesin talle kantoni hiina keeles. Nüüd vaatas ema mind näoga, nagu oleksin ka mina hulluks läinud.
„Kung yu,“ vastas mees täiesti vale intonatsiooniga.
„Vaal,“ kordasin mina.
„King yu,“ sõnas mees. Ta püüdis väga. See oli endiselt segane, aga juba parem.
„See oli parem,“ ütlesin inglise keeles.
Ema hakkas itsitama. Ma arvan, et ta ei olnud kunagi varem kuulnud mitte-hiinlast meie keelt rääkimas. „Olgu teie äril õnne,“ ütles ta hiina keeles.
„Ho sang yee,“ kordas mees. „Mida see tähendab?“
Ma selgitasin talle inglise keeles. „Ta soovis, et teie pood saaks palju raha.“
Mehe suu tõmbus kõige suuremaks ja valgemaks naeratuseks, mida ma olin iial näinud. „Vaat seda läheb mul küll vaja. Aitäh.“
„Pole tänu väärt,“ vastas ema inglise keeles.
Paljude Ali poe kõrvalmajade alumiste korruste poeruumid olid tühjad. Meie elukohast teisele poole teed jäi tohutu suur plats, mis oli täis prahti ja kiviprügi. Selle platsi tagumises osas oli viltuvajunud kortermaja, nagu oleks keegi unustanud selle ära lõhkuda. Ma olin näinud lapsi seal rusude ja prügi vahel ukerdamas, otsimas vanu mänguasju ja pudeleid, millega mängida. Ma teadsin, et ema ei lubaks mul ealeski nendega liituda.
Meie tänavapoolel olid avatud vaid mõned üksikud poed: ühe aknal olid juukseharjad ja viirukiküünlad ning teine oli rauapood.
Isegi prussakatõrjevahendiga oli prussakaid võimatu hävitada. Me pihustasime mürki kõigisse pragudesse ja nurkadesse, peitsime koitõrjekuulikesi kõikjale oma riiete vahele ja laotasime neid tihedas ringis ümber madratsi. Ikkagi ilmusid nende pruunid, õõtsuvate tundlatega pead nähtavale igast pisimast kui praost. Niipea kui me ühest kohast lahkusime või liiga vaikseks muutusime, liikusid nad lähemale. Meie olime kogu majas nende ainus toiduallikas.
Võimatu oli prussakatega harjuda. Muidugi olin neid ka Hongkongis näinud, aga mitte korteris. Meil oli seal olnud väike ja lihtne elamine. Nagu paljudel teistelgi Hongkongi inimestel tol ajal ei olnud ka meil luksusi nagu külmkapp, aga ema hoidis meie järelejäänud toitu laua all tihedast terasvõrgust nõus ja ta valmistas iga eine otse tänavaturult toodud värskest lihast ja köögiviljadest. Ma igatsesin meie väikest elutuba selle punase sohva ja klaveriga, mille taga ema pärast kooli lastele klaveritunde andis. Klaver oli olnud pulmakingitus isalt. Enne kui siia tulime, olime sunnitud selle maha müüma.
Nüüd õppisin ma kõike lärmakalt ja ringi trampides tegema lootuses prussakaid eemal hoida. Sageli kiirustas ema mulle appi, käes tükike tualettpaberit, valmis minu lähedusse tikkuvaid prussakaid tapma, aga ma kriiskasin, kui vaatasin alla oma džempri peale ja leidsin ühe suure tarakani oma rinnal rippumas. Ma pelgasin mõelda, mis toimus siis, kui me magasime.
Ma tean, et öö oli aeg, kui välja ilmusid hiired ja rotid. Meie esimesel ööl
