nii automaatseks, et vahel, veel aastaid hiljem, kui pidin minema kuhugi mujale, leidsin end jälle kogemata vabrikusse viivatelt rongidelt, nagu olnuks see koht, kuhu viivad kõik teed.
Hiinalinn nägi välja väga Hongkongi sarnane, kuigi tänavatel liikus vähem rahvast. Kalapoes oli kuhjas huntahvenaid ja korve krabidega, toidupoe riiulid olid täis konservpapaiasid, litšipähkleid ja tähtvilju; tänavakaubitsejad müüsid praetud tofut ja riisikörti. Ma keksisin ema selja taga, kui me möödusime restoranidest, kus sojakastmest pruunikad kanad rippusid akendel, ja ehtepoodidest, mis särasid kollasest kullast. Ma suutsin kõigist ilma mingi pinguseta aru saada. „Ei, ma tahan teie parimaid kõrvitsaid,“ ütles üks naine. „See on liiga kallis,“ sõnas puhvis jopega mees.
Ema juhatusel jõudsime ukseavani, mis viis meid kaubaliftini. Me sõitsime liftiga ülemisele korrusele ja väljusime. Kui ema lükkas lahti vabriku metallukse, lõi sealt seest meile vastu kuumapahvak, mis mässis end tihedasti minu ümber nagu rusikas. Õhk oli paks ja maitses metalli järele. Saja Singeri õmblusmasina möirgamine kurdistas mind. Iga masina taga oli kummargil üks tume pea. Keegi ei vaadanud üles, õmblejad andsid masinatele ette riiside4 kaupa kangast, sööstes ühelt rõivaesemelt teisele ilma vahet pidamata ja ühendusniiti katkestamata. Peaaegu kõigil õmblejannadel olid juuksed üles pandud, kuigi mõned salakavalad salgud olid lahti pääsenud ja kleepunud higist märgadele kaeltele või põskedele. Kõigil olid suu ees õhufiltrid. Filtritele oli kogunenud õhuke kiht määrdunud punast tolmu, see oli sama värvi nagu liiga kaua õhu käes seisnud liha.
Vabrik võttis enda alla terve korruse tohutu suurest tööstushoonest Canal Streetil. See oli sügav koopa moodi hall, kus kõikjal oli näha raudtalasid ja roostes polte, mis olid kaetud üha tiheneva mustusekihiga. Seal kõrgusid tööliste kõrval põrandal kangakuhjad, tohutud kärud olid täis pooleldi valmis rõivatükke, pikkadel metallriiulitel ja – restidel rippusid pressitud ja viimistletud rõivad. Kõikjal üle põrandal sõelusid kümneaastased poisid, kes vedasid kiirustades neid kärusid ja reste vabriku ühest osast teise. Laest langes läbi kangatolmu meieni justkui keereldes helendav luminofoorlampide valgus, mis tekitas naiste peade ümber valge helenduse.
„Seal on tädi Paula,“ ütles ema. „Varem oli ta väljas üüriraha kogumas.“
Tädi Paula liikus kiirustades üle vabriku põranda, kätel kuhi punast kangast, ja jagas õmblejatele tööd kätte. Need, kellele ta andis suurema kuhja, näisid tänulikuna ja noogutasid talle korduvalt tänutäheks.
Nüüd oli ta meid märganud ja tuli meie juurde.
„Siin te oletegi,“ ütles ta. „Vabrik avaldab muljet, eks ole?“
„Vanem õde, kas ma võiksin sinuga rääkida?“
Ma nägin, et see ei olnud vastus, mida tädi Paula oli oodanud. Tema nägu oleks kui pingule tõmbunud ja siis ta ütles: „Lähme kontorisse.“
Kuigi keegi ei tihanud avalikult vaadata, jälgisid meid paljude tööliste pilgud, kui me kõndisime tädi Paula järel onu Bobi kontorisse vabriku eesotsas. Me möödusime naistest, kes kasutasid masinaid, mida ma ei olnud kunagi varem näinud ja mis palistasid püksisääri ja õmblesid nööpe ette. Kõik töötasid meeletu kiirusega.
Läbi kontori klaasukse võisime näha onu Bobi kirjutuslaua taga istumas. Tema jalutuskepp toetus kohe tema kõrval vastu seina. Me sisenesime ja tädi Paula sulges meie järel ukse.
„Esimene päev, mis?“ küsis onu Bob.
Enne kui me saime võimaluse vastata, hakkas tädi Paula rääkima. „Mul on kahju, aga meil ei ole palju aega,“ sõnas ta. „Ma ei saa lasta teistel töötajatel arvata, nagu ma teid mingil moel soosiksin ainult sellepärast, et teie olete mu perekond.“
Ema ütles: „Muidugi mitte. Arusaadav. Ma tean, et teil mõlemal on väga kiire ja te ei ole näinud korterit, kus me elame, aga see ei ole väga puhas.“ Ema mõtles sellega, et see on allpool vastuvõetavat elustandardit. „Ma ei usu, et see oleks ah-Kimile turvaline koht elamiseks.“
„Oh, väike õde, ära muretse,“ vastas tädi Paula niisuguse soojuse ja kindlusega hääles, et pidin teda tahes-tahtmata uskuma jääma. „See on ainult ajutine. Hetkel ei olnud lihtsalt ühtki teist vaba korterit, mida te oleksite saanud endale lubada kõigi nende kulutuste juures, mis teil alguses on. Aga härra N-il on palju maju ja niipea kui vabaneb mõni teine elukoht, mille eest te maksta jõuate, kolime teid sinna.“
Ema lõdvestus selle peale silmanähtavalt ja ma tundsin, et suudan jälle naeratada.
„Tulge nüüd,“ jätkas tädi Paula, „parem lähme kõik jälle tööle tagasi, enne kui töölised hakkavad mõtlema, et meil on siin mingi perepidu.“
„Jõudu tööle,“ hõikas onu Bob meile järele, kui me kontorist väljusime.
Tädi Paula juhatas meid meie töökoha juurde, teel sinna möödusime tohutu suurest lauast, mida ma ei olnud varem tähele pannud. Selle ümber olid kogunenud terve hulk väga vanu naisi ja väikseid lapsi, kes lõikasid valmis õmmeldud rõivastelt kõiki lahtisi niidiotsi. See tundus olevat kõige kergem töö.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
