ta keeldunud kassi võtmast, kuna pelgas, et see toob talle kinnipüütud saagi näol ohverdusi. See ei lugenud, et kass oleks tegelikult vähendanud elus näriliste hulka. Meie koju ei lubatud neist mitte kumbagi – ei kasse ega hiiri. Pärast seda ööd ütlesin emale, et mina peaksin magama sellel madratsi poolel, mis jääb seinast eemale, kuna mina pean sagedamini pissil käima. Ma tahtsin kaitsta teda selle eest, et tema oleks pidanud magama lähemal madratsi sellele poolele, kus hiired ja rotid tõenäoliselt aktiivsemad olid. Need olid väikesed armastusväärsused, mida me tollal teineteisele osutasime. See oli ka ainus, mis meil anda oli.
Me seadsime üles mõned hiirelõksud ja püüdsime nendega kiiresti ka mõned hiired. Ema põikas tagasi lõtvu hiirelaipu nähes ja ma soovisin meeleheitlikult, et isa oleks elus, siis ei peaks mina nendega tegelema. Ma teadsin, et oleksin pidanud surnud hiired lõksudest välja võtma ja neid korduvalt kasutama, aga ma ei suutnud seda elutult lõtva liha puudutada ja emagi ei kurtnud, kui ma võtsin kasutatud lõksude üleskorjamiseks appi söögipulgad, kuigi ma taipasin otsekohe, et see on äärmiselt ebahügieeniline tegu. Seejärel viskasin minema nii lõksud, hiired kui ka söögipulgad ning pärast seda ei pannud me enam ühtki hiirelõksu välja. Nii see siis oli: ema ja mina – kaks pepsi budisti selles põrgulikus korteris.
Me panime madratsi peatsisse Hiina almanahhi „Tong Shu“. Selles raamatus on palju phu-sid – iidsete õpetlaste kirjutatud väesõnu, mis suutsid valge luu deemoni mäe alla vangi panna või ajada eemale metsiku rebase vaime. Lootsime selle peale, et Brooklynis hoiavad need sõnad eemale kõikvõimalikke vargaid. Ma magasin selles korteris halvasti ja mind ehmatasid korduvalt ärkvele autod, mis kolinal tänavaaukudest läbi sõitsid. Ema sosistas rahustavalt: „Kõik on hästi.“ Siis masseeris ta mu kõrvu, et tuua minu magamishing tagasi mu kehasse, ja silitas vasaku käega kolm korda mu otsaesist, et kurje vaime eemale peletada.
Viimaks ei saanud mu käed enam tolmuseks, kui ma seinu puudutasin. Kui me teadsime, et korter on nii puhas, kui see üldse olla saab, seadsime kööki üles viis altarit: maajumalale, esivanematele, taevalaotusele, köögijumalale ja Kuan Yinile. Kuan Yin on kaastundejumalanna, kes hoolib meist kõigist. Me süütasime viirukiküünlad ja valasime altarite ette teed ja riisiviina. Palusime selle maja ja korteri kohalikku maajumalat, et ta annaks meile loa siin rahulikult elada, esivanemaid ja taevast, et need hoiaksid eemale mured ja halvad inimesed, köögijumalat, et see kaitseks meid nälja eest, ja Kuan Yini, et see laseks täituda meie südamesoovidel.
Järgmisel päeval pidi minul algama kool, ema pidi alustama tööd vabrikus. Sel õhtul istus ta koos minuga madratsile.
„Ah-Kim, ma olen mõelnud ühele asjale sellest ajast peale, kui ma vabrikus käisin, ja mõistnud, et mul ei ole valikut,“ sõnas ema murelikult.
„Mis see on?“
„Kui sa koolist vabaks saad, tahan, et sa tuleksid minu juurde vabrikusse. Mulle ei meeldi, et sa üksinda siin korteris oled ja mind kõik pärastlõunad ja õhtud läbi ootad. Ma muretsen ka sellepärast, et ei suuda üksinda vabrikus kogu selle viimistlustööga hakkama saada. Sellel naisel, kes viimati minu tööd tegi, olid kaks poega, kes temaga tööl kaasas käisid. Ma pean sul paluma pärast kooli minu juurde vabrikusse tulla ja mind seal aidata.“
„Muidugi, ema. Ma aitan sind alati.“ Võtsin tal käest kinni ja naeratasin. Hongkongis olin ma alati nõusid kuivatanud ja pesu kokku lapanud.
Minu üllatuseks punastas ema, nagu oleks ta iga hetk nutma puhkemas. „Ma tean,“ ütles ta, „aga see on teistmoodi. Ma olen seal vabrikus käinud.“ Ta kallistas mind ja pigistas nii kõvasti, et mul jäi hing kinni, aga selleks ajaks, kui ta minust lahti laskis, oli ta end koguda jõudnud. Ta rääkis vaikselt justkui omaette. „Tee, mida mööda me oleksime saanud Hongkongis edasi liikuda, oli ummiktee. Ainus tulevik, mida ma meie jaoks, mida ma sinu jaoks nägin, oli siin, kus sa võid saada, kelleks sa vaid saada tahad. Kuigi siin ei ole kõik just nii, nagu me olime kodus ette kujutanud, saab kõik korda.“
„Ema ja lapseraasuke.“
Ema naeratas. Ta hakkas mind hoolikalt mähkima õhukesse puuvillatekki, mis me olime Hongkongist ostnud. Seejärel asetas ta sellele meie mõlema jakid ja kõige peale oma kampsuni, et mul külm ei oleks.
„Ema? Kas me jäämegi siia korterisse?“
„Ma räägin homme tädi Paulaga.“ Ema tõusis ja tõi oma viiulikasti madratsi juurde. Ta seisis keset pimedat elutuba, pragulised seinad ümberringi, tõstis viiuli lõua alla ja hakkas mängima hiina hällilaulu.
Ma ohkasin. Sellest ajast, kui olin kuulnud ema mängimas, näis olevat möödunud nii kaua aega, kuigi me olime olnud Ameerikas kõigest poolteist nädalat. Hongkongis olin kuulanud teda koolis muusikatunde andmas ja meie kodus eraõpilastele viiulit või klaverit õpetamas, aga tavaliselt oli ta õhtuti, kui mina magama läksin, musitseerimiseks juba liiga väsinud. Nüüd oli ema siin ja tema muusika oli mõeldud ainult minule.
KAKS
Sellel novembri kolmandal nädalal hakkasin koolis käima. Ema ja mina nägime kurja vaeva koolimaja ülesleidmisega, kuna see oli mitme kvartali kaugusel, kaugemal, kui me seni oma avastusretkedel jõudnud olime. See uus ümbruskond oli puhtam kui need tühjad krundid ja mahajäetud, üürilisteta äriruumid, mida ma olin seni meie korteri naabruses näinud. Tädi Paula oli uhkelt selgitanud, et minu ametlik aadress hakkab erinema sellest, kus me tegelikult elame, ning et seda teist aadressi pean kasutama alati, kui keegi minult mu elukohta küsib.
„Miks?“ olin ma temalt uurinud.
„See on ühe teise härra N-ile kuuluva maja aadress. Seal elamist ei saaks te endale lubada, aga selle aadressi kasutamine võimaldab sul minna paremasse kooli. Kas sa siis ei taha seda?“
„Mis sellel koolil viga on, kuhu ma muidu läheksin?“
„Ei midagi!“ Tädi Paula vangutas pead, ilmselgelt pettunud selle üle, et ma ei avaldanudki tänu selle eest, mida ta oli mu heaks teinud. „Mine vaata parem, kas su emal on abi vaja.“
Nüüd, püüdes seda paremat kooli üles leida, kõndisin koos emaga üle mitme suure avenüü ja me möödusime mitmest valitsushoonest, mille ees seisid kujud. Enamik tänaval liikuvaid inimesi olid ka siin mustad, aga nüüd nägin juba rohkem valgeid ja pisut heledamaid musti inimesi, võimalik, et hispaanlasi või teisi rahvusi, mida ma veel eristada ei suutnud. Ma värisesin oma õhukeses jakis. Ema oli ostnud mulle kõige soojema palitu, mida Hongkongist oli võimalik leida, aga see oli siiski valmistatud akrüülist, mitte villast.
Me möödusime korrusmajade kompleksist ja pargist. Viimaks leidsime ka kooli. See oli kandiline betoonehitis suure koolihoovi ja lipuvardaga, millel lehvis Ameerika lipp. Oli selge, et ma olin hilinenud – hoov oli inimtühi –, ja me kiirustasime laiast trepist üles ning avasime suure ja raske puidust ukse.
Laua taga istus politseivormis mustanahaline naine ja luges raamatut. Tema rinnal olevalt sildilt võis lugeda „Turvatöötaja“.
Me näitasime talle koolist saabunud kirja. „Minge m’da koridori edasi, kaks korust üles, sinu klass on vasakut kätt esimne uks,“ ütles ta käeviipega koridori poole osutades. Siis asus ta uuesti oma raamatu kallale.
Ma mõistsin ainult niipaljukest, et pean minema sinnapoole, ja nii ma hakkasingi aeglaselt mööda pikka koridori edasi minema. Nägin ema kõhklemas, teadmata, kas tal lubatakse mulle järgneda. Ta vaatas murelikult turvatöötaja poole, aga ema ei osanud temalt midagi inglise keeles küsida. Mina läksin muudkui edasi ja trepi juures vaatasin korra tagasi, et näha kaugusest ema kõhna ebakindlat kuju ikka veel valvuri laua juures seismas. Ma ei olnud jõudnud talle esimeseks tööpäevaks vabrikus
