tagant kostis madal summutatud hääl. „Sa oled hilinenud. Tule sisse!“
Ma lükkasin ukse lahti. Õpetaja oli mees. Hiljem sain teada, et tema nimi on härra Bogart. Ta oli väga pikk, nii et tema otsaesine oli sama kõrgel kui tahvli ülemine serv, tal oli vaarikapunane nina ja paljas pea nagu muna. Rohelised silmad tema laias näos tundusid mulle ebaloomulikult heledatena ja tema kõht punnitas särgi alt välja. Ta kirjutas tahvlile ingliskeelseid sõnu vasakult paremale.
„Ma’eeldan, et sina oled meie klassi uuz õpilane?“ Mees manas näole kummalise naeratuse, mispeale ta huuled justkui kadusid, siis vaatas ta kella ja huuled ilmusid taas nähtavale. „Sa oled väga palju hilinenud. Mis su vabanduuz’on?“
Ma teadsin, et pean vastama, seepärast püüdsin arvata, mida ta oli minult küsinud. „Kim Chang.“
Ta põrnitses mind sekundi jooksul. „Ma tean, mis su nimi on,“ ütles ta, rõhutades iga sõna. „Mis su vabanduuz’on?“
Mõned õpilased itsitasid. Ma vaatasin kiiresti ringi: peaaegu kõik olid mustad, nende seas paar-kolm valget last. Mitte ühtki teist hiinlast ehk abi polnud kusagilt võtta.
„Kas sa ei räägi inglise keelt? Mulle öeldi, et räägid.“ See kõlas nagu pahane vingumine. Kellest ta rääkis? Nüüd ohkas mees sügavalt. „Miks sa hiljaks jäid?“
Sellest sain ma aru. „Mina vabandust, härra,“ ütlesin. „Me ei leidma kooli.“
Õpetaja kortsutas kulmu, siis noogutas ja viipas tühja pingi poole. „Mine istu kohale. Sinna.“
Ma istusin tema osutatud pinki, trullaka valge, igas suunas turritavate krussis juustega tüdruku kõrvale. Mu sõrmed värisesid nii, et ma ei saanud oma pinalit lahti. Kui ma selle kohmitsemise peale viimaks lahti sain, kukkusid kõik pliiatsid kolinal põrandale. Nüüd naeris suurem osa klassist ja ma kummardusin oma asju üles korjama. Ma punastasin piinlikkusest, nii et tundsin õhetust mitte ainult oma näol, vaid ka kaelal ja rinnal. Valge tüdruk mu kõrval kummardus samuti ning võttis mu pastaka ja pliiatsiteritaja üles.
Härra Bogart jätkas tahvlile kirjutamist. Mina istusin sirgelt ja sõlmisin käed selja taga kokku, et kuulata, kuigi ma ei saanud millestki aru.
Õpetaja vaatas minu poole. „Miks sa niiviisi ‘stud?“
„Mina vabandust, härra,“ ütlesin, aga mul ei olnud aimugi, mida ma olin seekord valesti teinud.
Jälgisin salamisi teisi õpilasi. Enamik neist istus lohakalt oma toolidel. Mõned oli libisenud nii madalale, et peaaegu lamasid laua taga, teised toetusid küünarnukkidele, mõned üksikud närisid nätsu. Hongkongis pidid õpilased tunnis istuma sirge seljaga, käed selja taga koos, kui õpetaja räägib, et väljendada austust tema vastu. Ma lasin käed aeglaselt seongust lahti ja panin need enda ette lauale.
Härra Bogart pöördus pead vangutades tahvli poole.
Meie klass läks lõuna ajal kooli kohvikusse sööma. Ma ei olnud kunagi näinud niimoodi käituvaid lapsi nagu need ameeriklased. Mulle tundus, et nad ripuvad laetalade küljes ja kriiskavad. Sööklaprouad liikusid laua juurest laua juurde, karjudes juhtnööre, mida keegi ei kuulanud. Mina olin tulnud teiste järel ja lükkasin kandikut mööda pikka letti edasi. Erinevad prouad küsisid minult küsimusi ja kui mina ainult noogutasin, heitsid nad mu taldrikule fooliumis nutsakaid. Lõpuks sai sellest kokku järgmine valik: hakkliha, mis oli vormitud alustassi kujuliseks, kartulid, mis ei olnud mitte ümmargused, vaid pressitud pastataoliseks massiks, kaste, mis meenutas sojakastet, aga oli heledam ja vähem soolane, saiakukkel ja piim. Ma ei olnud lehmapiima kunagi varem peaaegu joonudki ja see pani mu kõhu valutama. Ülejäänud toit oli huvitav, aga kuna riisi ei pakutud, oli mul tunne, nagu ei olekski ma söönud.
Pärast lõunat andis härra Bogart meile paberilehed, millele oli joonistatud maakaart.
„See on kiire tiad-mis-t-knt-roll,“ ütles ta. „Kant-kek-aard-ile kõik pealinnad.“
Teised lapsed oigasid, aga paljud hakkasid kirjutama. Mina vaatasin oma paberilehte ja siis heitsin meeleheites pilgu enda kõrval istuva valge tüdruku paberile, püüdes mõista, mida me tegema peame. Äkitselt tõmmati paberileht mu sõrmede vahelt ära. Härra Bogart seisis mu kõrval, minu paber tema käes.
„Ei mingit spii-ker-damist!“ kärkis ta. Õpetaja nina ja põsed punetasid, nagu oleks talle tekkinud lööve. „Oled sina aga hea-tege-lane!“
„Mina vabandust, härra…“ alustasin. Ma tean küll, et ta ei saanud nimetada mind heaks tegelaseks nagu Superman. Mida ta oli siis öelnud? Kuigi ma olin oma vanas koolis Hongkongis inglise keelt õppinud, ei sarnanenud mu endise õpetaja aktsent mingilgi moel sellega, mida ma nüüd Brooklynis kuulsin.
„Ma palu-uun,“ ütles ta, suud kriipsuks surudes. „Ma palun vabandust.“
„Ma palun vabandust,“ kordasin. Minu inglise keele vead ilmselgelt ärritasid teda, kuigi ma ei teadnud, miks.
Härra Bogart kirjutas mu paberile suure nulli ja andis lehe mulle tagasi. Mulle tundus, nagu olnuks see null helendav, plinkides neoonvärvilisena kogu ülejäänud klassile. Mida ema ütleb? Ma ei olnud kunagi varem nulli saanud ja nüüd arvasid kõik, et ma olen petis. Minu ainus lootus oli jätta härra Bogartile hea mulje oma töökusega, kui me pärast kooli klassi koristame. Kui ma olin kaotanud igasuguse lootuse siin oma intelligentsiga silma paista, võisin talle vähemalt näidata, et suudan kõvasti tööd teha.
Aga kui tunnilõpukell viimaks helises, jooksid kõik teised lapsed klassist välja. Keegi ei jäänud klassi põrandat pühkima ja pesema, toole üles panema ega tahvlit pesema.
Härra Bogart nägi mind kõhklemas ja küsis: „Kuidas ma saan sind aidata?“
Ma ei vastanud, vaid lahkusin kiirustades klassiruumist.
Ema ootas mind väljas. Ma olin teda nähes nii õnnelik, et kui ta mul käest kinni võttis, hakkasid mu silmad tulitama.
„Mis lahti?“ küsis ta, keerates mu nägu enda poole. „Kas teised lapsed narrisid sind?“
„Ei.“ Pühkisin põsed käeseljaga kuivaks. „Ei ole midagi.“
Ema vaatas mind tähelepanelikult. „Kas keegi lastest lõi sind?“
„Ei, ema,“ vastasin ma. Ma ei tahtnud teda muretsema panna, sest ta ei oleks saanud niikuinii midagi teha. „Siin on kõik teistmoodi, muud midagi.“
„Ma tean,“ vastas ta, endiselt mureliku näoga. „Mida sa täna tegid?“
„Ma ei mäleta.“
Ema ohkas, aga andis siis alla ja hakkas mulle õpetama, kuidas omapäi vabrikusse tulla. Ta kandis ette pika nimekirja asjust, mille suhtes ma ettevaatlik pean olema: kummalised mehed, kodutud, taskuvargad, räpasest käsipuust kinnivõtmine, platvormi äärele liiga lähedal seismine jne.
Kui me olime metroosse sisenenud, kurdistas mind sissetuleva rongi möire ja ema sõnad läksid kaduma. Määrdunud akende taga nägime uduselt mööda kihutavaid tunneliseinu. Rongis oli nii vali müra, et sõidu ajal saime hädavaevu millestki rääkida. Teisel pool vahekäiku istusid kaks minuealist poissi. Kui pikem neist tõusis, kukkus tema taskust maha kobakas nuga. See oli nahktupes, soonilise käepidemega, mis oli loodud suure käe jaoks. Ma teesklesin, nagu ma ei vaataks, ja soovisin, et oleksin nähtamatu. Teine poiss
