Meiega. Nendega. Igaühega.
Siis hakkas koitma.
ESIMENE AASTAAEG
31. detsember 2009, neljapäev
Taevaluugid on ikka veel lahti ja sealt langeb valget, mis puhastab õhku, nii et Riia kesklinnas on see värske nagu mere ääres, Vecāķis või Jūrmalas.
Võtan oma peas ja südames aastat kokku, aga kuidas seda sõnastada, seda ma ei tea ja ma ei pingutagi sõnastamisega. Kõige tähtsam on nähtamatu!
Kes kõik pole nii või peaaegu nii ütelnud!
Unes nägin ema. Elumaja trepikojas. Nüüd on ta juba neli aastat surnud. Unes oli ta elavamast elavam ja käitus ulakalt, ise kihistas naerda. Siis astus paar sammu eemale, trepikoja nurka, ja haihtus õhku.
Mina viibisin sellessamas unes. Sellessamas trepikojas.
Ainult ühte võin aasta kohta ütelda, üht mõtet korrata, igivana, korduvat, kuid alati uut, kui see mõte parajasti ennast kehtestab: ma poleks aasta algul eales võinud arvata, kuidas, kus ja kellega selle aasta lõpetan.
Läti helilooja Georgs Pelēcis on ütlenud:
„…Paradiisis juhtub kõik esimest korda, kuid mitte midagi viimast korda. Kuid enne sisenemist paradiisi kogeme kõik erilist tunnet, kui teeme midagi viimast korda: viimane suudlus, viimane teekond, viimane laul.”
Iga aasta viimasel päeval teeme midagi viimast korda, nagu oleks järgmine aasta paradiisi peaproov.
Iga kord uuesti.
Kolmapäev, 30. detsember
Suurejooneline lumi! Taevaluugid lahti, nagu vanarahvas ütles.
Luuletuste raamat peaaegu valmis kirjutatud.
Elu pea peale pööratud.
Maailma mõistatused ikka veel lahti muukimata.
Suurejooneline lumesadu. Vanas Riia linnas. Kõik kordub. Kohvikutalved, igiammused. Unistused, alati värsked. Lootusetus, alati varnast võtta.
Inimlikkus, kogu oma kohutavuses, ikka kusagil varitsemas.
Halastus, värskelt õpitud. Ja õpitud, ja õpitud.
Kõik kordub, elu ja unenäod. Kuni me ise kordume, elus ja unenäos.
Homme see aasta vahetub.
Teisipäev, 29. detsember
Kirjutasin ja kirjutan kirju teistelegi, mitte ainult iseendale, mitte ainuüksi siia raamatusse. Kõik need e-kirjad, mille kohta jääb kusagile elektrooniline jälg, nagu teadjad väidavad ja hoiatavad, kõik need kirjad hajuvad su käte vahelt ja silmade eest. Rohkem kui kunagised kirjad koltunud paberil, rohkem kui vanad ausad postkaardid, mis ilmuvad viirastustena kapisahtlist, tapeedipraost, korstnajala tagant, raamatulehtede vahelt, vanast kübarakartongist. Pööningult ja keldrist.
Arvutisse võid endale tekitada kümneid elektroonilisi kaustu, aga lõpuks on ikkagi nii, et uute e-kirjade vääramatu laviin matab kõik vanad kihid. Ning sa ei mäleta varsti, kas sulle saadeti need laused, mida sa millegipärast kaua meeles pead, või saatsid sa need ise kunagi kellelegi.
Täna tean veel kindlalt, kelle omad need siin on. Aga kuu lõpus? Järgmisel suvel?
„Vaimse kloostri igatsus on see, mis inimesi ühendab. Ja kui keegi äkki saab kloostri füüsiliselt kätte, siis see võtab teisi alandlikuks ja teeb üldse olukorra unenäoliseks. Nende soovi, selle soovi kaudu saab jälle aimdust, et praegune aeg on segane, kaootiline, et inimesed tahaks midagi otsida ja leida. Mida, seda täpselt nad ei tea.”
„Jah, ma ikkagi arvan, et terve maailmaga pole asi korras. Pime aeg toonitab seda, sest siis pole päikest ja valgust näha, need alati aitavad ja kuidagi avavad silmad ja meenutavad, et ajalik ja ajatu on erinevad asjad, ja et inimene on surematu. Iseenda surematuse meeles pidamine on vahel väga keeruline.”
Kirjutuslaud tuleb tühjemaks teha, siia on kuhjunud igasugust.
Võtan hoogu.
Ja siis läheb lahti.
Igas suuruses paberitükke kahe või kahesaja sõnaga, mis neile kritseldatud, vaheldumisi raamatute ja ajakirjadega, kirjaümbrikega, ajaleheartiklite väljatrükkidega.
Mida ma sel aastal enda kohta uut teada sain? Et minu vanavanaema Katariina Uttopert oli rootsi verega. Ja et minu vanaema Hilda Grant sündis kaugel, sest tema kaptenist isa oli noore naise merereisile kaasa võtnud ja laps sündis laeval, mis asus Lääne-Indias, nagu tollal öeldi.
– „öö tuleb, rõõmus nagu laps, kel kõige jaoks on tuhat aastat aega.”
– Kui tahad kellelegi midagi head ütelda, ütle kohe, homme on hilja, homme oled võib-olla surnud või on tema surnud.
– Teiste elud ei kuulu meile ja meie elud ei kuulu teistele. Mitte keegi ei kuulu kellelegi, mitte keegi ei ole kellegi oma.
– Teadlased on need, kes on uurinud. Asja. Need, kes on asja uurinud, ütlevad, et sügislehed puudel lähevad värviliseks seepärast, et puud hakkavad säästma.
Mina olen samuti teadlane. Ma olen kaua uurinud iseenda asja. Mina olen vaieldamatult mina-teadlane.
– Isetus ütleb – ma olen alati olemas olnud või pole mind üldse.
Isekus ütleb – ma ei taha, et see läbi saab.
Nii nad vaidlevad.
Nad.
– Nad elasid nagu emigreerinud ja vaesunud aadlikud, kel polnud enam oma keskkonda, endasarnaseid tuttavaid, oma maad ega piisavalt varandust, et rahuldada kõiki oma rafineeritud maitsest tulenevaid tujusid ja meeleolupuhanguid. Väikse rahaga, aga erilise sisustamisoskuse abil saavutasid nad kõikides nendes tavalistes, ahtavõitu korterites, kus neil elada tuli, mulje millestki teistele kättesaamatust, millestki ilusast, elegantsest, sakraalsest, salapärasest ja avarast. Mulje, et nemad ei ole päriselt nemad.
Kuid oma igapäevases elus käitusid nad sundimatult ja lihtsalt, nagu koolilapsed ekskursioonil, kes on isa-ema valvsa silma alt pääsenud.
Vahel sõid nad püüdlikult puuvilju ja rohelisi salateid, vahel aga närisid ükskõikselt külmutuskapist võetud juustu- ja vorstitükke. Või koukisid süvenenud pilgul konservipurgist kahvliga punaseid paprikatükke.
– Aevastuse tekitatud õhuvoolu kiirus võib olla sada kuuskümmend kilomeetrit tunnis. Jalgades leidub pool miljonit higinääret, mis võivad päevas toota tassitäie higi. Süda pumpab päevas läbi 7571 liitrit verd.
– Ilu väljendab tõelist rikkust. Tõelist varandust. Ilu kannab endaga ja endas. Sõnumeid. Peenuse, õrnuse, lahkuse, headuse kohta. Aga ka rikkuse kohta. See ei ole kuningas Midase rikkus. See on määratult suurem. Rikkus.
– Õunapuu hall, jäme tüvi tumeroheliste põõsaste taustal. Metsik karikakrapuhmas. Mida vaatad. Väikesteks klaasruutudeks jagatud aknast. Värvide. Vahekord. Interjööri. Detailide. Värvi. Toonide. Aknavaadete ja aknast langeva
