rääkida, isegi vanad puust aadlivapid, suured ja kõverikud, isegi kivitahvlid kiriku seintel, isegi need valged seinad ja punasest tellisest laotud kitsad kirikulae roided seal valgel taustal teravate võlvide all, needki oleks nagu muusikat kuulama jäänud ja elavnenud. Kogu kiriku hoone, kõik see kivi ja raud ja puu, kõik see mateeria, kõik võttis elu sisse, kui lapsed laulsid ja pillid hüüdsid halleluuja. Või kui sopran laulis: panis angelicus…
Eckhart Tolle ütleb: „Kunagi varem pole suhted olnud nii probleemsed kui praegu. Nagu oled märganud, pole nende mõte ei sind õnnelikuks teha ega sulle rahulolu pakkuda. Suhetest lunastust otsides pead ikka ja jälle pettuma. Kuid kui sa annad endale aru, et suhte eesmärk pole mitte õnnelikuks, vaid teadlikuks tegemine, vaimne arenemine, siis leiad sellest rahu ja kontakti kõrgema teadvusega, mis sellesse maailma tulla üritab.”
Ja kirikus tuli see mulle kontserdi ajal meelde ja ma hakkasin mõtlema, kui palju võimalusi üleüldse võiks kõrgemal teadvusel olla sellesse maailma sisenemiseks. Vähe. Meie kõik siin sinisel planeedil, kõik see üle-kuue-miljardi inimolendi, kõik see vägi, oleme sellised tegelased, kes ei tohiks end kuidagimoodi pidada kõrgema teadvusega olenditeks. Küllap neidki ringi liigub me seas, ehk istub mõni isegi koosolekutel, lips ees või sukkpüksid jalas. Aga üldiselt – oh ei! Kõrgem teadvuseaste, see nihkub ikka ja jälle eest ära, kuidas ka end sinnapoole ei upitataks. Aga ometi oleme samal ajal uksed ja aknad kõrgema teadvuse jaoks, ka tema upitab end siiapoole, ja tema vajab meid, arenematuid inimlapsi, et meie kaudu läbi murda siia, maapealsesse ellu, et meie kaudu avastada, kuulutada, luua, avaneda, laieneda.
Mõtlesin Händelit kuulates iseendale ja oma meeleoludele, mis vahelduvad nagu voolav vesi ojas. Kurbuski tükib taskusse varju, kõlisevate müntide vahele, ja seda võib koos rahaga vahel ootamatult välja võtta. Kõike muud niikuinii, kapaga, koormaga, tonnidega. Meeleoludest mul puudust ei tule.
Ilus külm talvepäev oli.
Neljas advent.
See siin Riias on minu olevik. Kõik see siin. Ei rohkem ega vähem. Minu olevik. Täna. Ja homme kehtib sama lause. Ja ülehomme.
Reede, mis on just alanud
Keset järgmist ööd, mis on ikka veel nagu eelmine päev, sest siin põhjamaal on keset detsembrit päevad nii pagana lühikesed nagu vahaküünla taht ja pime aeg nii vallutavalt pikk. Keset ööd, mis on eelmise päeva jätk, inimene ei maga veel, elab ikka oma elu, nagu see kulgeb, kellal olgu oma ja ihul oma elu. Mõõkadega vehklevast vaimust ja hinge salapärasest substantsist üldse rääkimata, need ainult ootavad, et lihakeha uinuks, ja lähevad siis silmapilk omapead uitama, oma elu elama nagu tiinekad, kes hiilivad vanemate magamistoa uksest mööda, välisukse lukk klõpsatab, ja kadunud nad ongi. Tuulde, tuisku ja vaikusesse on nemad kadunud ja hea kui hommikuks tagasi saabuvad, juuksed märjad, jalad väsinud, põsed õhetamas.
Niipalju vaimuelust ja hingede rännust.
Täna öösel.
Neljapäev, 17. detsember,
aga see pole veel päev.
Keset ööd panen ma kirja neid ridu. Kell näitab neli ja kohe näitab ta viis, mõni läheb juba tööle, varane hommik on peaaegu küps. Aga akende taga, põhjamaa lõikava talvise õhu käes, valitseb vaikus ja sinna pimedusse vaadates on täiesti selge, et tuleb ütelda: keset ööd.
Nii küps on öine vaikus seekord, et sa mõistad – elu ei maga enam sügavat lapseund, elu on küps ja elu ärkab silmapilk ellu. Elu on siinsamas, selle vaikuse nurga taga.
Keset ööd, maganud vähe, kuid hästi, lamasin teki all ja mõtlesin viimased paar tundi kõiksugustest asjadest. Siis panin lambi põlema ja lugesin käsikirja, mis mulle lugeda oli antud. Proosaraamatu käsikirja, mille lehekülgedelt tilkus kuumi verepiisku, nõrgus soolast silmavett, pudenes kõigi lillede õielehti, puhus sooja tuult ja välgatas kõrvetavaid välke. Lugesin lehekülgi, millel osa punkte lause lõppudes veel puudus, mille komad komistasid suvalistes kohtades, aga mille inimlikud kaalukeeled olid nii täiuslikult paika timmitud, et selle kaalu töökorda sättimist pidi küll olema juhtinud vanajumala enda käsi.
Lugesin lehekülgi, mille tegelikult oli kirja pannud inimese käsi, selle inimese, keda ma olen aastakümneid lähedalt tundnud ja kellega koos olen jõudnud mööduda nii paljudest elu verstapostidest, et paneb ennastki imestama.
Lugemise vahel registreerisin tahes või tahtmata neid mõtteid, mis jõudsid kusagilt pähe. Kust, ei tea. Kust tuleb peatusse esimene hommikune tramm? Depoost, pimedusest või pilvedest?
Keset ööd sain aru, et iga inimene peaks olema lõpuks valmis vastu võtma maailma valu ja vaeva. Et see on võimalik. Et kui lased kas või osa maailma valu ja vaeva enesesse, siis ei jää see sinna pidama, ei roiete alla ega kõhuõõnde, vaid voolab läbi sinu, pehmeneb, lahjeneb, kuni muutub olematuks. Inimesed on niimoodi tehtud, et nad võivad lahustada endas mis tahes võõrast valu ja vaeva. Kui aga tahavad, siis tuleb ka oskus, kuidas.
Peaasi on kartmatus. Selle lühikese, üheksatähelise sõna taga seisavad valvel taevased sõjaväed, et sinule appi tõtata, kui sa iganes nende abi vajad. Kuni ühel hetkel mõistad, et sinagi oled osa taevasest sõjaväest, ja tõttad appi, kui keegi vajab.
Keset ööd mõtlesin ühest inimesest, kes ootas mind kevadel elu igavesel maanteel, ühe järjekordse verstaposti juures. Kust tema sinnani jõudnud oli, ei tea, aga äratundmise hetk oli just nii üllatav, nagu see on alati, kui saabub äratundmise hetk. Ärgu jumala pärast keegi inimhing arvaku, et ta tunneb kogu seda maastikku, millest elu maantee läbi läheb! Olgu teekaardid kunagi kui tahes head muretsetud!
Hea seegi, kui sa õhtul tunned ära selle iseenda, kes sa hommikul veel olid.
Laupäev, 6. juuni
„Vaistlikult on tunda: inimahvidel ja inimestel on ühine eellane, kes elas umbes 7 miljonit aastat tagasi, ja kellest me kõik pärineme.”
See vaistlik lause pärineb rahvusvahelise kettajakirja GEO eestikeelsest mainumbrist. Hamburgis olevat ta toimetuslik emajuur, aga kus on mullapind ja kuhu kõik õied näha on, kes seda teab.
Vaielda pole mõtet, ma tean. Üldiselt arvatakse, et igaüks, kes hangib ühiskonnas aktsepteeritud moel omale vastava diplomi, teema, koha, staaži ja raha, saab nimetuseks „teadlane”. Teadlased teevad teadust, aga teadus olevat lõpliku tõe väljendus. Kõik muu olevat soolapuhumine. Teaduslikult olevat tõestatud, kes on inimese eellane. Sellele järgneb väide, et nüüd on see isegi vaistlikult tunda.
No tore!
Tundke!
Mina seda ei tunne vaistlikult, vaatan neid briti fotograafi tehtud inimahvide passipilte – paarkümmend tükki kahele lehele laiali laotatud.
Tee või tina, vaistud ei hakka tööle! Eellase äratundmise vaistud.
Lähen parem kohvikusse, mina, eellasteta olevus, tulnukas eikusagilt, eikellegi järglane.
Pühapäev, 7. juuni,
õieti juba pühapäeva õhtu.
Äkki, nagu välk oleks sisse löönud, tabas mind arusaamine.
Bulgakovil on „Meistris ja Margaritas” pöörased laused: „Armastus seisis äkitselt meie ees nagu mõrtsukas, kes põiktänavas otsekui maa alt välja kargab, ja tabas meid mõlemaid. Nii tabab välk, nii tabab soome puss.”
Nagu
