vilistab jälle. Ma ei tea, millest see tuleb. Kuulmine on küll korras mis korras, aga vahel siristab kõrva taga pealuu sees tsikaad, ta hääl on pealetükkiv.
Sahtleid peaks kraamima, alatasa koguneb nendesse täiskritseldatud paberitükke, vanu ümbrikke, katkiseid pastakaid ja uusi kustutuskumme. Nööpe. Münte. Kirjaklambreid. Algul sa mäletad, mis ja miks, aga pärast on kõik kadunud. Vaja oleks koristada ja kasutu ära visata. Vaja oleks jälle kingi viksida. Vaja oleks jälle pükse pressida. Õnneks ei ole töönädal, õnneks olen Tallinnas mõne päeva pikkusel puhkusel. Mitte üks kõrvaltvaataja ei aima, kui tihti peab diplomaat särke siledaks triikima, ülikondi siledaks pressima ja kingi läikima viksima. Pesumasin ja triikraud on diplomaadi relvad. Vähemalt väikeriigi diplomaadi elus ja vähemalt praegu. Vanasti oli teisiti, siis mindi kogu OMA kraamiga teise riiki, võeti oma tõllad ja hobused, teenrid ja kokad ja mindi naaberriigi kuninga juurde oma kuninga saadikuks. Vaene ei saanud ligi, vaene ei võinud sellest unistadagi. Nüüd maksab maksumaksja kõik kinni.
Aasta algab, ent hingemaastikus paistab ainult tihe roheline tihnik, kollane kõrb ja lage rahutu ulgumeri.
Riigiemad ja – isad on sõna võtnud. Nende jutt oli laitmatu. Laitmatult ununev.
Aasta tagasi olin samuti Tallinnas. Seitsme aasta eest olin sel ajal Roomas, kus inimesed viskavat terveid söögilaudu ja televiisoreid aknast alla suure rõõmu märgiks. Vale, ei nad viska. Kunagi varem olin Helsingis, oli väga külm. Kunagi varem olin olematu.
Kümme aastat tagasi, Roomas, sammusime esimese jaanuari keskpäeval, põhjamaalase jaoks väga leebe õhuga keskpäeval, kodust välja ja Monti Parioli nimelisest künkast mööda tühja tänavat alla kesklinna poole. Kui jõudsime pargi serva, siis kires kukk etruski muuseumi taga haljendavas loorberivõsas valjult ja mitu korda. Ehtne kukk. Etruskidele oli ta tähtis lind ja etruskid oskasid lugeda endeid. Ma mõistatan selle kuke kiremise tähendust siiamaani.
Rooma oli kunagi etruskide oma.
Aastane rännak.
Elu leheküljed liiguvad kiirelt.
Kõige tähtsam rännutee aga läheb läbi sõnade. Läbi kirjapandud, vaikitud, mahavaikitud, leitud, unustatud sõnade. Läbi raamatusõnade, laulusõnade, armastuskirjade, hävituskirjade, unustuskirjade sõnade. Läbi sosinal öeldud sõnade, läbi katkeva häälega öeldud sõnade, läbi sõnade, mis tabavad sind nagu kuulid. Läbi tapvate sõnade. Läbi elluäratavate sõnade.
Ja siis tulevad need sõnad, mida öeldakse iseendale.
Kirjavahetus, mida peetakse iseendaga.
Kui alguses oli sõna, siis on sõna ka lõpus. Lõppude lõpus, mida meie, surelikud, ei tunne.
Esimene jõulupüha
ehk Jeesus Kristuse sünnipäev. Ma ei viitsi nendega vaielda, kes arvavad, et see on kellegi teise, näiteks Kaubamaja Direktori sünnipäev.
„Alguses oli Maa. Tema mass, tihedus ja tema brutaalne tugevus, jäme ja tume; tema kaitsev, müütiline jõud, ja tema tuim ükskõiksus inimkonna aja vastu, inimkonna soovide ja kirgede vastu. Oli kui igaveseks, igavene, silmanähtavalt muutmatu.
Aga siis, ootamatult, algasid muutused. Muudatused. Hajumine, vahelduv ja heitlik. Saladused. Kivide eksitav hämming. Kontinentide liikumatu nihkumine… puud õõtsusid pehmelt tuule käes, mis libises üle lagendiku; allikas sööstis edasi kitsa puhta vee nirena, tõugates iseend tagant, tuhandeid kilomeetreid, et jõuda kuurütmides kõikuva ookeanini… Kõikjal, alati, mis tahes – ikka liikumises. Purjus, hasartne liblika siksak suvekuumuses, mesilaste balleti koreograafia, pistriku majesteetlik lend… ja inimeste pikaldane, lakkamatu migratsioon, need ebamäärased inimeste konglomeraadid, kõik erinevad, kõik sarnased. Siirdumas, alati, teedel, uurimas, möödumas, kriimustades maapinda oma väikeste, vaevumärgatavate jalgadega, sulgudes oma minutikapslitesse, omaenda ajas ja ruumis, oma maailmasviibimise efemeerses universumis… Elades? Kõigil aegadel – lahkudes, ükskõiksel maastikul, sammudes väsimatult pinda mööda, aga samuti sondeerides sügavusi, õõnestades, töödeldes pinnast, kultiveerides seda…”
See on ühe CD-plaadi lakatekst.
Liana Langa, läti luuletaja, kes „saadab sms-e kätele ja kividele”, teatab ühes sellises sõnumis, et kui teiste maailmade olendid vaatlevad meie elu, ütlevad nad lõpuks sügiseste tammelehtede kohta: „Jā, viņu nāve kā rudens rokraksts, tik skaista”. – „Jah, nende surm kui sügise käekiri, nõnda ilus.”
Aga mulle näib, et meie kohta.
Vaadelgu.
Ütelgu.
Ühe luuletuse, mis on määratud nendele, „kes ei kuulu”, lõpetab ta (nüüd ma jutustan ümber, sest luuletusi, mu jumal küll, ei saa tõlkida!) kujutades, kuidas ta äkki ärkab sügavast unest, tunneb, et nägu on tabanud ja haavanud teise inimese (ainult kõige lähedasemad inimesed, need, kes teevad kõige enam haiget, tabavad pilguga magaja nägu, jah, ma tean!) pilkude raheterad, tema väljaütlemata sõnade raheterad, ja siis kuuleb Liana, kuidas keegi sealsamas kõrval ütleb öökullide keeles (miks, pagana pärast, mis keeles?) jumal.
Siis jõuab pärale selle värsi viimane rida:
un bija tukša, tukša tava roka. – …ja oli tühi, tühi sinu käsi.
Seal sai käidud, Lianal ja Sandral külas.
Käed. Käsi. Käekiri. Pikad käed. Tundlikud käed. Ilusad käed. Sügise käekiri.
Ja käsi tühi oli, tühi. Sinu käsi.
See on juba minu rida, mitte enam Liana oma.
Metsik, laeta ja põrandata kurbus, seitsme sõna vangistuses.
Salajane kurbus hiilib alatasa inimeste südamekambrites, kas nad isegi seda endale tunnistavad?
Kunagi oli film, jumal seda enam mäletab, kes ja kus selle tegi ja miks. Aga pealkiri oli „Surma hinda küsi surnutelt”. Nii ongi. Ühe luuletuse rea hinda küsi luuletajalt. Aga ta ei ütle sulle seda. Ehkki ta teab. Ükski ehtne, ükski päris rida ei tule suure kannatuseta. Kannatus saabub ilmtingimata, kas enne kirjutamist või pärast, aga ta saabub. Öörongiga.
Selles filmis ma elangi.
Vaatasin hiljuti ühte filmi, kus vaksali kell käis tagurpidi, et surnud pojad jõuaksid sõjast tagasi. Kus laps sündis raugana ja suri imikuna.
Benjamin Button. Nööbi-Ben.
Selles filmis ma elan.
Ükskord ennemuistsel ajal oli film, ei tea, kes selle tegi ja kus ja millal, aga pealkiri oli „Tulest kõrvetamata ei pääse”.
Selles pealkirjas ma elan.
Film.Film.Film.
Aeg voolab igatpidi, ja kõrvetab, ja küsib sinult endalt sinu hinda.
Ei juhtu midagi tõelist ilma valuta ja vaikuseta.
Vaikuseta, milles on tühi, tühi on just sinu käsi.
Ja siis ongi minek.
Kui masendavalt noor oli Pergolesi enne oma surma, kakskümmend kuus! Ja ometi
