on inimkehas veresooni 96 560 kilomeetrit.
– Tunnis kaotavad inimesed kuussada tuhat vana naharakku, aastas seitsesada grammi nahka. Sõrmeküüned uuenevad umbes ühe kuuga, varbaküüned aastaga.
Nüüd ma viskan ka selle paberi minema.
Pühapäev, 27. detsember
Olid valged jõulud, on vesised ja hallid järeljõulud. Ainult inimesed, ainult sõbrad ja tuttavad päästavad neid päevi. Päike meile praegu ei halasta, tema on peidus.
Vaatan tagasi mitte ainult sellele aastale, vaid kümnetele aastatele. Nad paistavad. Sellel camino’l on oma mäetipud, kust paistab kaugele.
Usun igavikku, aga uurin kaduvikku. Mõtlen kaduvikust. Kaduvikust, mille iga sekund ometi igavikku kuulub. Meist endist, meist kõigist mõtlen, kaduvatest, surelikest inimestest, kes ometi iga oma mõttega ja iga oma teoga igavikku kuuluvad, tahavad nad seda siis kangesti või ei taha mitte üks raas.
Inimese armetusest mõtlen. Tema igatsuste suurusest, igatsuste paisumisest, aga tema ka ajalikust piiratusest, millest välja lipsata tahab igaüks. Tahab libiseda publikule nähtamatu prao kaudu kahe eesriidesiilu vahelt läbi, TEISELE POOLE. Ja olla SEAL. Publikule nähtamatu, ometi olemas, iseendale nähtav. KÕIK tahaksid nii teha. Aga osad ei usu, et see läbilipsamise pragu on olemas. Osad ei usu, et eesriiet üldse on, arvavad, et sein. Osad kardavad eesriidetagust lavapimedust, kardavad põrgata vastu lavastaja ümarat kõhtu või tunda lavatöölise higilõhna. Ühe illusoorse kõhu ja ühe olematu lõhna pärast rikuvad nad ära oma igaviku!
Ah, kõik inimesed mõõdavad teisi ainult oma isikliku mõõdupuuga. Mitte midagi muud nendel ei ole. Ja sellepärast nad teisi ei mõistagi. Nad projitseerivad iseenda arusaamasid ja kogemusi ja veendumusi ja meeleolusid teistele. Pärast imestavad, et miks ometi ja kust ometi tekkivad sappi täis vaidlused, jäised perekonnatülid, veresaunad ja maailmasõjad.
Nii ei mõista minagi, kes ma aiman selle eesriideprao olemasolu, miks teised ei aima. Või miks nad kardavad lavatagust hämarust ja seal uitavaid tegelasi. Nii ei mõista minagi paljusid ja nendes peituvat paljut. Nende maailmu. Kuidas ka tahaks, aga lõpuni ei mõista. Ja nemadki, kuidas ka tahaks, kuidas ka ma seletaksin, kuidas ma ka lehekülge lehekülje järel kirjatähtedega ei täidaks, nemad ei mõista kunagi minu tegude kõiki motiive.
Kuidas võikski keegi aru saada, keegi, kes on harjunud töötama põletava päikese valusas lõõsas mullatolmusel põllul või mustendava maantee kleepuval asfaldil, miks ja kuidas toob Päike minule vahetevahel rõõmusõnumi! Katuste tagant, puulatvade tagant, aknaribide vahelt, tintjate pilvede vahelt, kui ta korraga sirutab oma kiired su poole, otse silma sisse, just sel hetkel, kui sa oled midagi mõtelnud, midagi tundnud, midagi otsustanud?!
Kuidas võikski keegi kõrvaline mõista, miks tuulehoog ei ole vahel ainult tuulehoog, vaid nähtamatu, möödakiirustava sõnumitooja keebihõlmade kahin ja kohin. Kerge tolmupilv, mis temast teele maha jääb.
Ja tugev jälg, mis tema puudutusest sinu südamesse jääb.
11. veebruar, kolmapäev
Üks pood teise järel pannakse kinni, käisin kaubakeskuses ja nägin. Hinnad tõmmatakse alla 70 %, kuulutavad hiiglaslikud kirjad vaateakendel. Kahekümneprotsendilise hinnaalandamisega ei püüa enam keegi oma ostjat.
Eelmise lause jõudsin lõpetada, siis teatas arvuti, et tema peab nüüd oma tarkvara uuendama ja kogu lugu. Kas ma ise annan käsu restart teha, et läpakas saaks uued taevast tõmmatud tarkused alla neelata, või restardib masin kohe iseseisvalt, minu käest küsimata? Nagu koer, kes läheb ukse juurde ja hakkab seal tammuma, et ta välja viidaks. Katsu temaga vaielda!
Viisin koera välja ja nüüd on rahu majas.
Imestada pole midagi, majanduskriis ei ole konverentsiteema, vaid elu ise. Tavalises lõunasöögikohvikus teatas ettekandjaneiu häbelikult punastades, et söögiga läheb aega vähemalt pool tundi. Teda ma sõimama ei hakanud, mis tema teha saab, tulin ära. Köögist on mõned lahti lastud, nad ei jõua. Palka maksta.
Muidu oli sebimise-tüüpi-päev. Mingi autosõit linnas, mingi asjaajamine, mingi kauplus, hulk kiireid e-kirju nagu ikka, sisse-välja nagu ikka. Hambaarst, telefonikõned, graafiline leht viia raamida, tuua koju puur, et kapiukse sisse üks kruviauk puurida.
Lugeda läbi kõik see tekstimass, mida maailm täna tootnud on ja mida üks diplomaat peab läbi lugema!
Külm põhjatuul kuivadel tolmustel kõnniteedel, väiksed liivakeerised, ehkki ilmateade lubas läänest lähenevat madalamat rõhku ja soojemat õhku.
Lisaks veel hulk otsuseid, mis tuli teha, jah, need ei määra maailma saatust, aga puudutavad isiklikku elu lähemate nädalate jooksul: kus esineda, millal Eestisse sõita, millal suuremasse ja kaugemasse toidupoodi sõita. Millal, millal, millal. Särke triikida, pükse pressida, kingi viksida. Saapad tuleb anda parandusse, kontsaplekid on kulunud, ühe raamatu lugesin eile öösel läbi, uni oli nigel, aga neli järgmist vaatavad kapinurga pealt vastu, valmis näkku kargama, neli, mida ma peaksin juba olema lugenud, sest tahaksin olla lugenud.
Ja kõik see, mis siin jääb nimetamata, sest lihtsalt ei jõudnud teha, ei jõudnud otsustada ega helistada ega kirjutada ega…
Kõik see hakkab sel öösel selle öö und rikkuma.
1. jaanuar 2009
Aastavahetus on jälle üle elatud.
Ma ei ole kunagi pidanud päevaraamatut, aga äkki otsustasin alustada ja vaadata, mis sellest tuleb. Vähemalt terve aasta. Vähemalt ühe aasta.
Võib-olla on see ülbe otsus. Võib-olla paratamatus. Võib-olla on selle taga kange soov vaadata peeglisse ja jäädagi sinna vaatama. Kes on üleüldse „mina ise”, see muutlik, kui pea-, kaela-, vöö- ja jalanumbrid jäävad endiseks?
Tulevik on kui unenägu, sa mäletad või aimad sellest midagi. Ükski uni ei ole selge algusega ja selge lõpuga. Nii on ka tulevikuga. Homne päev tundub sama hägune nagu kauge lapsepõlve rahutud unenäod. Homne võis alata eile ja homne võib alata alles homme õhtul.
Kõik on millegi mälestus, kas minevikumälestus või tulevikumälestus.
Aastavahetusse ma ei suuda SUHTUDA. Mõnel aastal tundub, et kõik muutub silmapilk uueks, mõnikord tundub, et kõik jätkub vanaviisi ja aastavahetus on inimeste kokkulepe, ei muud. Üks päev päevade reas, mil inimsugu maakeral on otsustanud pidutseda ja teeselda elu alustamist puhtalt lehelt. KÕIK rahvad seda mängu kaasa ei mängi.
Inimesed meenutavad madusid, kes vahetavad nahka, sest teisiti nad ei saa. Aga pärast läheb uue nahaga elu vana moodi edasi.
Jälle on taevasse paisatud absurdne kogus värvilisi rakette. Akna tagant pargist, eemalt maismaa taevarannalt, kaugelt külmalt merelt, linnatänavatelt, majarõdudelt. Sama mujal maailmas – Helsingis ja Pekingis, Sydneys ja New Yorgis. Kas lugeda moraali: koerad saavad paugutamisest närvivapustuse või põgenevad kodust, arutul hulgal mürki paisatakse õhku ja pärast sajab see taevast maha ning imbub. Vette?! Maapinda?! Aga kui palju seda sisse hingatakse? Kui palju raha sädemeid pritsides tuulde lendab…?
Mis neetud ILU see on?
Ma ei saa sellest paugutamisest aru. Ma ei näe tulekerades ilu. Ega au. Ega toredust.
Uue aasta esimene päev koitis, külm, lumeta, selge taeva ja kalgi loodetuulega. Siin,
