ma igatsen taga Vahemere-äärseid, sooja lainelokset vastu võtvaid muulikive, sadamakaisid, avatud austrite meremaiku, värskelt küpsetatud väikeste nimetute kalade praelõhna, pisikese halli tsikaadi kõrvulukustavat siristamist kesklinna korterirõdu lillepotis, kuuma õhku, milles vead järel oma väsinud jalgu, kuivaks ja kollaseks kõrbenud kivist maastikku siledate looklevate asfaltmaanteede ääres, omaenda niisket nahka niiskete linade all niiskes öös, lahjat jahutavat sidrunijäätist, mida vaatad algul uurivalt läbi päikeseprillide ja tõstad siis aeglaselt suu poole, õhtute mahedust ja raugust ning hommikute virguvat kuumust, äikesepilvealuses tuules teravalt kahisevate palmilehtede salasosinaid, soojust, soojust, soojust!
Kui masendav on see ilu siin, sest see on ometi ilu! Rohelus, jahedus, külm kõrge leegitsev õhtutaevas, mis surub peale ainult igatsust, igatsust, igatsust, ei midagi muud, surub seda peale nii kaua, kuni süda vastu peab, ja isegi pärast seda.
Ei ole rahu nende põhjamaa vahtrate ja kastanite hämarduvate, tihedate, isegi süngete lehekroonide all, seal on ainult vihmatilgad või vihmatilkade mälestus, tuulehood või tuulehoogude mälestus, puhang tundeid, puhang tunnete kuumust, puhang küllastust, ja seepeale südamevärinad, üksildane rütmiliselt lonkiv koer, vaikne inimpaar, eemal hääletu taevaalune lind, liginev öö lähedus, kruusa krabisemine pargiteel, unustatud paiga terav, lohutu tunne.
Kui masendav on lõppude lõpuks see kohustuslik ilu, millest ma väsinud olen, sest erinevad igatsused täidavad mind ja üks nendest on igatsus lõunamaade järele. Oleks siin kõik vähemalt inetu, ausalt masendav, siis oleks alati käepärast ka õigustus su oma masenduspuhangule, sellele, miks igatsusele alla annad.
Ümber piiratud tänastest valimistest Europarlamenti, ümber piiratud maailmas möllama hakanud majanduslikust kaosest, mis ei kavatsegi oma möllu niipea lõpetada, ümber piiratud ekraanidelt vastu vaatavatest, kõigis võimalikes keeltes ahastamapanevalt lihtsakoelisi sõnu suust ajavatest poliitikutest – kelle hulka minagi paar korda elus olen kuulunud –, ümber piiratud lapsajakirjanikest, kelle sulest tuleb midagi, millega võrreldes isegi kuivanud mürk raugahuultelt, surnute sosin (ühe eesti luuletaja kujund!) on imeline palsam vaimule, mõtlen ma muust.
Hoopis muust.
Hukkuvast armastusest ja sündivast armastusest, loojangutaeva õhtusest põlemisest, hinge vaikuses ja kindlameelses üksinduses valmivatest otsustest, tuulepuhangus varisevast sõprusest ja tuhast uhkelt tõusvast sõprusest. Abikäest, mida inimene ulatab inimesele, kui tal mitte midagi muud pole ulatada. Ühest nimetissõrmest, mis kogemata puudutab kellegi õlga. Välguvalgusest, mis lõhestab silmapiiri ja paneb su võpatama, nii et sa küsid iseendalt, kas oled selle hirmu ära õppinud raamatust või oled selle pärinud mõnelt tuhandeid aastaid tagasi elanud esivanemalt. Keegi ju oli ometi seal minevikus, keegi, kellest ei sina ega mitte üks tänane inimene mitte midagi enam ei tea. Keegi, kes esimesena tundis hirmu. Keegi, kes esimesena armastuse välgulöögi vastu võttis.
Mõtlen kurbadest lausetest, mille kirjapanemine tekitab tunnet, mis jääb naudingu ja masohhismi vahele. Mõtlen anduvatest lausetest, need on enam kui lihalik andumine. Kirglikest lausetest, mis on üle lihaliku kire. Liha möödub. Sõna jääb.
Mõtlen elust, mis võtabki sõnade kuju, ja kui nii, siis jääb see elu järele ka pärast liha ja vere kadumist.
Üle kõige mõtlen soojusest, soojusest, soojusest. Igatsen lõunamaale, aga ei saa. Hea, et mäletangi. Resigneerun. Mõtlen kõikvõimalikest lihtlausetest, mille sisemine keerukus ületab pikkade lausete välise keerukuse. Lähedusest ja kaugusest mõtlen. Leitud lähedusest ja kaotatud kaugusest. Leidmistest mõtlen. Lihtlausetest, mis jäävad ikka lihtsamaks ja lühemaks. Sõnadest. Sõnadest.
Igatsusest mõtlen. Soojusest.
Surmast.
Esmaspäev, 8. juuni
on jälle see päev, kui istun Tallinnas bussi, mugavasse, laiade istmetega, internetiga, kaelapadjaga, söögi-joogiga, ajalehti jagava stjuardessiga, bussi, mis pöörab nina lõuna poole ja sööstab lõuna poole. Riiga.
Jälle sukeldume metsade vahele, mida läbistavad sirged teelõigud pärast haruteed, metsade vahele, kus talvel kuulasin autoraadiost leegionäride laule ja hirvgi ilmus tühjale maanteele seda kuulama.
Aga täna pole kedagi. Ainult mina.
Kui ema ükskord oma kodus jala pealt kokku kukkus, siis oli ta 86-aastane. Vend helistas parajasti talle, et küsida, kas ta maalt toodud õunu tahab. Jõulu teine püha, sibulaõunad nagu lapsepõlves. Need pannakse kristallvaagnale, kui see pole just mõnes pärastsõja aplas antiigikaupluses maha müüdud. Ema ütles telefonis ainult: mul hakkas väga halb. Oligi kõik.
Vend sööstis sinna, leidis ta põrandalt. Helistas mulle, ma jõudsin kohale, ootasime kiirabi, aitasime kiirabil kanda ema lifti ja autosse. Kaasaja kanderaamid polegi alati raamid, need on tugevad tekid, kuhu teadvusetu inimene poetub nagu komps, kui ääred ja otsad rohkem kokku upitada, siis mahuvad kõik väiksesse kortermaja lifti, komps ja kandjad.
Pärast, haiglas, näidati meile ajupilti ja seletati, mis juhtus. Öeldi, et rääkige temaga, ta kuuleb. See oli kas lohutus või siis teadis ütleja midagi hingeasjadest. Ema oli teadvuseta, silm veel lahti, aga see ei vaadanud enam midagi. Kui ta teise haiglasse üle viidi, siis olid silmad juba kinni, ta muudkui magas, kuni ei viitsinud sedagi enam teha ja suri.
Kõige karmim oli selle vahemaa ületamine, mis laius kiirabiauto ja vastuvõturuumi vahel nagu kivikõrb või nagu Lethesse suubuv jõeharu. Hiline õhtu, talv, vaevased inimesed, väsinud arstid, kalgid ja ohtlikult mõjuvad laiad, kõrged uksed, ratastel haigevankrid, põrandal külm pori, mammuthaigla ammuli suu, valged blanketid lahtritega, mis tuleb täita trükitähtedega, vaidlus tekkide vahetuse asjus üle teadvuseta lamava abitu liikumatu alasti keha. Õhus sahistasid oma jahedat sahinat kümned saatused, sajad hädad.
Sisenemine surmateele oli kõrvaltvaatajale rusuvam kui surmatee lõpp. Me teadsime, kuidas ta sellest majast väljuma pidi, polnud kahtlust. Inimene teab kõik ette ära. Aga mõnikord ei taha teada.
Kui buss Pärnus vana silda ületas, siis märkasin, et see koht jõesadama kais, kus seisis kümne aasta eest Norra kuninga ilus laev, oli nüüd sisse varisenud. Kas jälle peab mõni Norra või Rootsi kunn külla tulema, et teeaugud lapitaks, tarad värvitaks, jõeserv parandataks ja tagahoov kasitaks!
Nojah, mul pole ju MORAALSET õigust kellelegi midagi ütelda, ma käisin poisikesena koos teiste poistega Hiiu raudteejaama taga padrikusse kasvanud aedades õuna- ja ploomivargil, ma olen moraalitu! Õunaraksus, ütlesime meie. Taraaugust läbi, paar õuna taskusse ja minema. Liivi sibul, see ta oli, väikeste kärnamügaratega, magushapu nagu unistus.
Aga buss kihutas ja ootamatult kiiresti jõudsid kätte Läti külavahed ning metsavahed. Küllap ma vahepeal magasin. Lugesin. Ja magasin. Läti metsavahed, kohe varsti pärast piiri, olid seekord ahvatlevad, salapärased, kutsuvad, tundusid bussiaknast vaadates lõunamaisemad, tihedamad ja lopsakamad kui muidu. Nagu oleks keegi juba jõudnud lugeda mu eileõhtust pihtimust ja asju korraldama hakanud. Väike nõidus – ja juba tundubki, et kõik on teine, et põhjapolaarjoon on nihkunud tuhat kilomeetrit ülespoole. Võib hakata ette kujutama, et sa ise oled uut temperamenti täis, et kohe hakkavad siingi paistma apelsinisalud.
Aga hetk möödub, iga hetk möödub, tuju muutub, sa vaatad läbi bussi toonitud aknaklaasi ikkagi vaid põhjamaiste okas- ja segametsade tüvesammastikku, puurid oma pilku sinna nii tugevalt, et männitüved hakkavad vaiku purskama.
Ja siis seisatab istme kõrval bussi stjuardess, pakub punutud korvist kommi, lennuk hakkab laskuma, lutsutage karamelli, et kõrvad lukku ei läheks!
Teisipäev,
