saatel.
Luuletaja proosa, nad ütlevad nüüd. NAD! Prosaisti luule. Ma ei tea, mis need on. Minu jaoks on olemas vaid Tekst.
Tekst.
Jõululaupäev
„Tõepoolest, vapper on see guru, kes võtab käsile egost läbiimbunud inimkonna toormaagi ümberkujundamise! Pühamehe julguse taga seisab kaastunne selle maailma komberdavate silmitute vastu.”
Camino eelviimane küla. Viimase nimetust ma täna veel ei tea, aga vist aiman juba. Eks mõne päeva pärast näeb, kas see aimdus saab tõeks.
Eelviimase peatuspaiga nimi on Yogananda. Üks paljudest India kuulsatest joogidest, Paramhansa Yogananda on kirjutanud oma autobiograafia. Seda ma siin tsiteerisingi. Et ma just seda jõululaupäeval lugema hakkasin, pole juhus. Tema on oikumeeniline tegelane olnud selle sõna õiges tähenduses. Tema sõnad Jeesus Kristuse ristilöömise kohta näitavad silmapaistvat tarkust. Meenutada kellegi sünnipäeval tema surma tundub õige, sest see sünd ja see surm on omavahel seotud. Nagu meil kõigil tegelikult. Aga see sünd ja see surm on seotud meie kõigi sünni ja surmaga. Tahame seda omale tunnistada või ei taha, see ei loe.
Lumi sulab, aga siiski on ta olemas ja muudab jõulud valgeks. Just ütles raadio, et eilse lumesaju tõttu on kolmkümmend tuhat kodu Lätis veel elektrita.
Päike paistab Riia katuste kohal.
Mu enda jõulud on tänavu teistsugused kui eales varem. Tähendab, et ma ise olen teine. Ühtegi muud põhjust sel ei saa olla.
Kirjutuslaual on kaks vana kassettmaki linti ja üks uuema aja diktofon. Seal on ema hääl. Ema suri nelja aasta eest. Ma kirjutan lõpuks need jutud sealt maha. Pikk hoovõtt on olnud ja see kestab ikka veel.
Laual on veel punasest klaasist tinaservadega noot. Pikem kui mu käe keskmine sõrm. Kaheksandiknoot. Sain selle kingituseks Eesti Klassikaraadiolt. Homme õhtul on eetris minu koostatud muusikasaade, seekord jõulu- ja talvemuusikaga.
Jõulu- ja talvemuusikaga.
Jõulu- ja talvemuusikaga.
Ükski aasta pole samasugune kui teine, ükski jõul pole samasugune kui eelmine jõul. Seda sel päeval sündinu ongi soovinud. Ma mõistan nüüd. Meie muutumise teekond on pikk, ränk ja vältimatu. Meie, egost läbiimbunud inimkonna liikmed, kõik komberdamas oma ego karkudel, kõik komistamas oma egode otsa, kõik armunud oma egodesse. Kõik. Või peaaegu kõik.
Jõulude kuuseroheline värv, jõulude roheline lõhn. Jõulude vaikne rõõm. Jõulude tasane kurbus. Jõulude avarus.
Jõulude avarus.
Jõulude avarus.
Raadiosaate viimane laul on üks põline šoti jõululaul ja minu saatesõnad sellele olid ning ikka veel on:
„Selles jõulusid kiitvas laulus meenutatakse, et on hea praegust aega veeta hea tujuga, võiks ka naabritega kohtuda, võiks istuda kamina ees, kui see on, mured ja hooled kõrvale lükata.
Lihtsad tõed. Kui igaüks tõepoolest nii teeks, olekski kõik korras.”
Valge, tavaline talvepäev
Peaks otsi kokku tõmbama. Aga mis otsi? Kust? Kuhu?
Aasta lõpeb ja nii räägitakse – otsad kokku. Ometi on õhk sel aastal täis korraga nii suurt ärevust kui ka erilist leebust, nii maailmamuret kui ka värskelt leitud tulevikuteede algusi ja neist kiirgavat lootust.
Homme on jõululaupäev.
Esmaspäev, 21. detsember
Talv algas.
Mitte ühtegi seletust ei ole sellisel inimese seisundil, kui talle ühtäkki langeb peale täielik huvipuudus kõige vastu. Ometi oli alles hommikul olnud kõik teisiti. Puhanud, väljamaganud, rõõmus ja rahulik. Ja ka päeva jooksul ei juhtunud mitte midagi silmaga nähtavat ega kõrvaga kuuldavat, mis oleks tuju halvaks teinud, põhjustanud huvikaotuse kogu elava ja elutu vastu. Ei juhtunud mu siinses ajalikus elus täna mitte midagi säärast, mis oleks pidanud panema endalt kõige tõsisemal moel küsima küsimust: mille jaoks ma elan? Küsisin, kuid jäin vastuseta. Küsisin, kuid küsimus ei kõlanud vastu, ei sisimas ega taevaavarustes. Oli tunne, et olen sattunud ajaauku. Musta või valgesse, sellest ei saanud aru. Kuid seisund oli ebatavaline. Ei mingit valu, ei ühtki konkreetset elumuret. Ei hingevaeva.
Muidugi, igal elaval inimesel jätkub hingevaeva igaks päevaks sünnist surmani. Vähemalt mingil määral, vähemalt väheses annuses, aga alati, iga päev, iga jumala päev. Ja iga inimese päev. Kuid seda vaeva ei olnud täna nende mõne arusaamatu tunni jooksul rohkem ega rusuvamalt kui mõnel muul päeval. Pigem vastupidi.
Mis toimub taevaalustes ja mis toimub siinsamas maa pealgi, seal, kuhu meie silmavaade ei ulatu? Ja kuidas see mõjutab meie kõigi elusid ning olekuid, kuidas see mõjutab meie kõigi vaimu seisundit, ajutegevust, hinge tasakaalu? Ei tea. Kord rääkis üks tuttav, et teda oli tabanud arusaamatu emotsioon, tunnete palang, millele ta otsis sõnastust, aga ei leidnud ei seda täpset sõnastust ega teadnud tundesööstu põhjust. Alles hiljem kuulis, et just siis olid lennukid sõitnud sisse New Yorgi kaksiktornidesse.
Kas mina pean täna küsima: ega midagi ometi juhtunud? Midagi, mida skeptikud kardavad, midagi, mida ei osata ette kujutada?
Olgu, mida ei tea, seda ei tea.
Kuid tean, et olid minutid, pikad minutid, mil ma olin täiesti LEVIST VÄLJAS.
Mida see iganes ka ei tähendaks.
Neljapäeva hommik, 2. aprill
On asju, millest ei saa kirjutada üksnes seepärast, et sa ei näe enda sisse.
Mõnikord avaneb inimese südames uks, mille taga on järgmine tuba. Ta on tahtnud sinna, sinnagi pääseda, sest ta on tahtnud alati edasi liikuda. Ta pole kartnud midagi. Tundmatust ja elu kui seiklust pole ta igatahes kartnud. Ta on alati tahtnud iseenesest aru saada ja iseenese poole liikuda, läbi kõigi nende tubade, mis südamemaja lõputus anfilaadis üksteise järel on üles rivistunud ja ootavad, et keegi neist läbi läheks. Mõnikord avanebki uks järgmisse, inimene siseneb sinna, ta teab, et ta on uues ruumis, uues olukorras, et teda ootab ees midagi uut. Aga ta ei oska seda veel kirjeldada, seda, mis on alles alanud ja pole veel toimunud, pole veel muutunud sõnadeks. Nii ei teagi, kas alguses ikka oli sõna. Võimalik, et oli. Ka selle esialgu hämara sisemise kambri kohta, kuhu ta nüüd jõudis, on sõnad või Sõna juba olemas. Kusagil. Ainult see, kelle kohta see käib, ei tea seda veel, ei tunne veel ära, ei kuule veel.
Aastalõpu lüürilises meeleolus võrdles keegi inimesi tähetolmuga, võrdles, mõeldes taevalaotusele ehk universumile.
Aga sõber Vello Salo, jumalateener par excellence ja vinge naljamees niikuinii, ütles oma aastalõpujutluses Pirita kloostris mornilt, et me pole isegi tähetolm.
Meie väiksust ei mõõda me ise.
Pühapäev, 20. detsember
Päeval tõin kuuse, õhtul olin Toomkirikus jõulukontserdil. Ikka Bach ja Händel ja Tavener ja Franck ja teised. Pisut jahe oli, tagapingis, tundus, nagu oleks mu selga tuult puhunud. Ei puhunud, aga tundus.
Kuulad ja hing
