meie selja taha. Ta ütleb, et eks vaene inimene peab ikka igasugu rumalusi proovima. Vanaema kõnnib teistmoodi. Kui ema liigub liival tihedalt rap-rap-rap, siis vanaema õõtsub rap-raap-rap. Isa ütleb, et vanaema Marial annab tunda.
Vanaema ja ema hingavad teineteise kõrval.
„Kas oled valmis, Lahja?” küsib vanaema.
„Olen,” vastab ema.
„Siis suru peale nagu vana peremees oma noorele eidele.”
Liiv sahiseb nende jalge all. Nad mõlemad puhivad. Ema teeb imelikku krigisevat häält, ta hingab ja hoiab samas hinge kinni. Samasugune hääl oli isal siis, kui ta puhkuse ajal lohistas oma voodi kambris ema voodi kõrvalt eemale. Korraga vajume nõksatades ettepoole, nagu siis, kui hobune hakkab vedama ja isa ütleb, et hoia kinni. Et Johannes ei ehmataks, ütlen ma talle, et me liigume. Ta kordab, et ’iigume. Ta ei oska veel kõiki sõnu. Ta pöörab pead, vaatab.
Emal tuleb naer peale. Vanaemagi kädistab naerda.
„Pärasool tuli vaat et peaaegu tolli jagu välja, aga lõpuks sai ikka liikuma.”
„Nii ei ole ikka ilus,” toriseb ema.
Ma silitan Johannese pead ja ütlen, et vanaema ajab imelikku juttu. Vend haarab mõlema käega mu sõrmedest ja viibutab neid. Ema naerab ja ütleb mulle tubli tüdruk, et kannan sedasi hoolt ja et selle jaoks vanemad õed ongi. Mina hoian Johannest ja õde Anna hoiab mind. Pööran pea tahapoole ja küsin, kuhu see rauast tee välja viib. Ema vastab, et eks see lõuna suunas läheb, aga ta pole kindel. Ta pole kunagi käinud mujal kui Oulus, kuid vanaema on sõitnud rongiga siis, kui käis ämmaemandate koolis ühes suures kivimajas nii kaugel lõunas, et sealt edasi pole muud kui meri. Seal on teistmoodi kui siin, teistmoodi puud ja kivist majad.
Ma lasen Johannesest lahti, sest ta saab ise hakkama ja kompan kätega, mis mu selja taga on. Hunnik liiva. Nõjatun tahapoole ja heidan pikali, aga Johannes jääb kleidiservale istuma. Külgsein on jahe. Vaguni liikumist pole enam tunda, see ei tiri ega tõmba. Aeg-ajalt põhi värahtab pisut ja on kuulda kolksatust. Vanaema ütleb, et rongiratastel on selline laul.
Tunnen näol päikesepaistet. Ajan silmad täitsa pärani. Vahetevahel jääb valgus varju taha. Need on puud. Isa on rääkinud, et titast peast nägin ma igasugu asju, enne kui haigeks jäin, aga ise ma ei mäleta midagi. Ning isa pole enam kodus, vaid sõdib. Surun pöidlad silmadele. See tekitab toreda tunde. Puudes mühiseb tuul. On pühapäev.
Vanaema laulab rongi kolksatuste saatel:
Nii kaua mina trambin selle küla teid,
kuni kingatallad vastu peavad.
Musitan kõiki, keda mina tahan,
las vanamutid mind aga neavad. 6
Emale vanaema laulud ei meeldi. Las sellised asjad olla, ütleb ta iga kord.
„Kuhu me läheme,” küsin ja ema vastab, et koju.
Vanaema selgitab, et seda teed pole veel Lopottini rajatud. Fritsud on ehitanud sõja tarvis sisemaalt tuleva raudtee ja varsti ulatub see kirikukülla ja seejärel Nõukogude Liidu piirini ning kõige lõpuks Murmanski raudteeni välja. Aga praegu veel mitte, ja sellepärast tulime siia hobusega. Ema ütleb vanaemale midagi. Ma ei kuule, mida, aga naeru tema hääles enam pole. Kiirus väheneb ja vagun jääb seisma. Ema tuleb meie kõrvale.
„Me ei ela Lopottis,” ütleb ema vanaemale valjult.
„Mis sa nüüd siis mängu peale vihastad, Lahja.”
Ema meelest algab Lopotti alles meie aia tagant ja seal elavad hoopis teistsugused inimesed kui meil. Vanaema meelest pole see muud kui nimi. Korraga kahmatakse Johannes mul sülest. Ma ehmatan ja püüan teda kinni hoida, aga ema käsib lahti lasta. Tema hääl on külm.
„Mida sa teed?” imestab vanaema.
„Nüüd lähme minema.”
Ma ei taha minna, vaid rongiga koju saada, aga vanaema võtab mul kaenla alt kinni ja tõstab liivale. Maa kaldub vagunist eemale. Raske on püsti seista ja ma otsin rongi raudküljest tuge.
„Mis see Lopotti on?” küsin ma, aga keegi ei vasta.
Vanaema haarab mul käest.
„Lähme siis meie ka koju, Helena. Äkki on su isa puhkusele lastud.”
Ma püüan nõlvakul kõndida, üks jalg konksus. Vanaema koperdab ees minna. Ta hüüab emale järele, et misasja ta alati nende igivanade kohanimede peale pahaseks saab.
„Ega seal Lopottis peale meie kahe ju muid halva mainega naisi ei ela.”
Ema ei vasta. Vanaemale tuleb naer peale.
Ken untani häiritä uskaltaa 7
EMA PRÕMMIB isa kambri uksele ja karjub, et ta aimab kõike. Ta küsib, miks isa pole nõus temaga rääkima.
Ma laman voodis ja topin sõrmed kõrva, aga ema häält on ikkagi kuulda. Ta kasutab isa sõnu, mis põrkuvad seintelt nagu pallid ja satuvad võõrastetoast siia välja. Kas vanaema ei pane tähele või on ta mõnesse kolkakülla sünnitusele viidud? Sageli tuleb ta sellistel õhtutel oma kambrist ja ütleb, et olge tasa ja et sellistest asjadest ei tohi kõva häälega. Surun kõrvalestad mõlema pihuga tugevalt vastu pead. Sõnu ma enam ei erista, ainult häält.
Sellistel öödel tuleb põrandaalune kohe pärast uinumist. Kui sel ajal ringi kõnnid, hakkab põrand allapoole kalduma. Kui ümber pöörad ja põgened, on järsak kohe seal. Võid proovida kõigepealt riiuli juurde minna ja seejärel akna juurde, aga sellest pole abi, sest põrandalauad tõusevad kõikjal püsti. Kuhu sa ka ei lähe, libised alla nagu hauda. See on sügav auk, kuhu pannakse sõjas surnud ja pommide tapetud lapsed. Sa võid sinna kukkuda. Isegi kui püüad vaibaservast kinni hoida, libised tühjusse, mis on külm ja kust kostab selline madal hääl, mis ei kuulu ei inimesele ega kassile ega koerale ega ühelegi muule loomale.
Püüan hoida kõrvad kinni, aga silmad lahti, et ma magama ei jääks. Teki all on liiga palav. Tõukan seda jalaga eemale, aga isa on selle mu jalgade alla mähkinud. Kui isa on puhkusel, paneb alati tema meile teki peale, kuigi ma ütlesin, et ema oskab seda paremini. Ta küsis, kas sa polegi issi tüdruk, ja mina ütlesin, et ei, hoopis ema oma. Tahan, et isa räägiks sõjast, aga ta ütleb iga kord ei.
Tahan jalgu jahedasse õhku. Ma lihtsalt pean käed kõrvade pealt ära võtma ja laskma häältel tulla. Ema käsib isal lahti teha. Ülevalt pööningukambrist kostavad õe Anna sammud. Tema tuppa saab välistrepist, aga sealt ei tohi üksi üles minna. Annal ei tule samuti und. Kisun teki jalgade alt ära. Pööran ennast ja surun ühe kõrva patja. Põrandaalune on lähedal.
Johannese voodi põhjalauad nagisevad. Kergitan pead ja kuulatan. Ta nutab vaikselt. Hüüan tema nime ja nuuksumine lakkab.
„Tule siia!” sosistan ma.
Ta ei vasta.
„Jookse kiiresti, enne kui põrandaalune tuleb!”
Võõrastetoas ulub ema nagu koer. Johannes vastab, et ta ei tule. Ta hingab sõnade vahel sügavalt.
„Jookse-jookse,” meelitan
Mugandus soome rahvalaulust „Niin kauan minä tramppaan”.
Read Soome helilooja ja laulja Georg Malmsténi (1902–1981) populaarsest 1930. aastatel loodud Miki Hiire teemalisest laulust „Mikkihiiri ja vuorenpeikko”. Eestikeelses versioonis on vastavas kohas „sind olen otsinud ammugi ma”.
