poolelt kostavad isa sammud. Ta kutsub ema.
„Kaarina, on sul mahti tulla? Tule korraks tere ütlema.”
Ema puhistab õhku välja samamoodi nagu siis, kui vanaema Lahja ütleb söögilauas, et kartulid on halvasti kooritud või kaste liiga vedel. Seejärel kirjutab ta rea lõpuni ja nihutab võlli uuele reale. Tõuseb ja järgneb isale.
Tuomas teab, mida see tähendab. Isale ei meenu mõne kliendi nimi või aadress. Talle ei jää kunagi näod kohe meelde. Päevast päeva on müügileti ees inimesed, kes on kindlad, et fotograaf tunneb neid ja nende lapsigi, sest ta tegi millalgi leeripildi ja vanaema Lahja vanavanemate pulmapildi. Isa noogutab iga kord asjatundlikult, küsib, et mis tehtud ja mis teoksil, uurib välja kodukülad, teeristid ja ühised tuttavad, ametid ja sugulased. Kliendid vastavad, räägivad poeginud lehmadest, põdravõistluste tulemustest ja laste kõrvapõletikust. Lõpuks saab isa nii kõneleja perekonna kui ka eesnime kätte ning kirjutab selle filmiümbriku kviitungile. Inimestele meeldib, kui fotograafil on nimi meeles. Ütlevad, et see Löytövaara Johannes on tore kaupmees.
Aga mõnikord läheb nii, et isa ei saa lool sabast kinni. Siis ta katkestab ja pöörab tagumise toa suunas.
„Oota väheke, ma kutsun Kaarina ka tere ütlema.”
Siiski ei kirjuta ema alati tagatoas arveid ega liimi tänukaartide ümbrikele fotosid. Siis hakkab isal kiire.
„Üks hetk, ma otsin köögist,” hõikab ta kliendile ja jookseb uuest stuudiotiivast õue kaudu elumajja, hüüab juba all esikus ema nime ning võtab ülakorrusele joostes kaks astet korraga.
„Mul ei tule ta nimi meelde! See on see, kes semmis viiekümnendatel mitu aastat Nevala Kaisaga, enne kui abiellus selle ilusa Salla naisega.”
Ema ohkab iga kord, tõstab poti pliidilt, langetab tolmuimejatoru, lülitab muruniiduki välja, lõpetab vanaemaga nägelemise, laseb pooleldi kooritud kartuli tagasi kaussi ja ruttab fotoateljeesse. Naeratab kohe, kui näeb ootavat klienti.
„No, Määtä Jaska, kuidas läheb?” küsib ema ja suunab oma tähendusrikka pilgu isale.
Isa krahmab müügiletile jäänud pastaka ja kirjutab nime filmiümbrisele. Küsib, kas teeme suurusega üheksa korda üheksa või kümme korda kümme. Mõlemal juhul saavad järgmiseks teisipäevaks valmis.
Nüüd tõuseb ema kirjutusmasina tagant ja kõnnib poe poole. Tuomas istub ema toolile ja vajutab mõnda sõrmist, aga mitte nii kõvasti, et sääsejalad paberile märgi jätaksid. Paar korda on ta nii teinud, aga ema sai pahaseks. Ta on istunud koos Tuomasega masina taha ja lasknud arve uuesti kirjutada. Andnud kannatlikult nõu, mida järgmiseks teha.
„Siis vajutad sellist klahvi, mis on nagu püstkriips ülevalt alla. Otsi aga otsi, seal on selline olemas. Otsi-otsi. Hästi.”
Tuomas libistab ennast ema toolilt maha ja kõnnib poe poole. Ta vaatab kella ja märkab, et väike seier on laskunud peaaegu sinnamaani, kui Tapio tuleb koolist. Tuomas tahaks kooli nagu vanem vendki, aga enne kui vastu võetakse, tuleb süüa veel mitu taldrikutäit kaeraputru. Ta lipsab poe poolele ja sukeldub müügileti alla. Varem mahtus sinna hästi, aga nüüd on leti ja põranda vahel kitsaks läinud. Pea kohal on kassaaparaat, ema lööb sellel kõigepealt hallide klahvide kahele, siis mustade kuuele ja nullile ning lõpuks suurele punasele, nii et aparaat kilksatab ja avab laeka. Tuomas tahaks kassaaparaati proovida, aga see on keelatud. Isa lubab tal mõnikord õhtuti viiepennised üle lugeda, aga ema mitte kunagi.
Isa näitab kellelegi kallist kaamerat, ja Tuomas teab, et siis ei tohi segada. Ema on rääkinud, et ka siis, kui Tuomas oli otsustanud sündida, müüs isa saksa turistile kahe objektiiviga kaamerat. Ema oli seisnud selle raamriiuli ees redelil, pühkides ülemiselt riiulilt tolmu ja korraga palunud, et võiks hakata haiglasse minema. Ema naerab alati, kui ta seda lugu võõrastele räägib.
„Mul on elu lõpuni meeles, kuidas Johannes palus, et kas sa võiksid vähekenegi kinni hoida, ma müün kõigepealt kaamera maha. Ja müüski.”
Ema otsib kastist Raatikaineni pilte. Tuomas näeb leti alt ainult klientide jalavarje. Pruunid poolkingad. Kummikud. Uksekell kõliseb ja sisse astuvad punased kontsakingad. Kummikud pööravad. Poolkingad võtavad sammukese kõrvale. Tuomas kuulab ema küsimusi ja kingade vastusi. Poolkingad soovivad aega poja leeripildi jaoks. Ema küsib, kas oma roosid on kaasas. Kummikud tahavad ämma peiedele odavat raami, millel oleks roosidega nurgad. Ema käib riiuli juures ja toob näidised, vaskne ja hõbehall. Hõbedane on kallim. Kummikud tahavad rahus vaadata ja ütlevad, et teenindage aga teda. Punased kontsakingad nihkuvad letile lähemale ja soovivad kaht neljasajase tundlikkusega filmirulli. Kummikud otsustavad, et kadunud ämmale kõlbab vaskne küll, jätavad letile täpse raha ja väljuvad uksest.
Miski punaste kingade kõnes häirib, aga Tuomas ei saa pihta, mis selles imelikku on. Ta tõuseb müügileti alt ja jääb põrandale istuma, selg vastu letti. Ema möödub temast ja toob riiulilt filmirullide pakendeid. Ta märkab Tuomast ja kortsutab kulmu. Kas ema vangutab ettevaatlikult pead? Tuomas klõpsab filmipurgi kaane lahti ja uuesti oma kohale tagasi, pöörab ümber ja kergitab pea kassaaparaadi kõrgusele. Ema ulatab rullid pikale mehele, kes kannab õliseid siniseid tunkesid. Mees tänab, haarab rullid ühte kätte ja urgitseb teisega tunkede tagataskus, aga otsitut ei leia.
„Kuhu ma selle küll panin?”
Tuomas kummardab ja piilub leti alla. Punased kontsakingad vahetavad raskuse kõigepealt ühelt jalalt teisele ja siis vastupidi. Tuomas tõuseb tagasi leti kõrgusele. Tunkemees asetab letile rullide kõrvale ilusa, oranžide litritega rahakoti, mille lukul on lilla metallist lehv. Ta klõpsab lehvi lahti, nopib välja hoolikalt volditud suure rahatähe ja ulatab selle emale.
Tuomas kõnnib neljakäpukil leti otsa, suure oranži plastmassist prügikorvi juurde. Sealt käib ema alati noppimas isa minema visatud filmipurke, kogudes need kilekotti ja lastes need viia koguduse lasteringi. Tapio ja Minna nädalaraha mündid antakse neile purkides. Kolm marka kümne- ja viiepennistes. Maarit on juba nii suur, et talle antakse viieline paberraha. Tuomas piilub just siis prügikasti serva tagant, kui mees sirutab käe, et vahetusraha saada. Tal on samasugused tunked nagu sellel bensujaama monteerijal, kelle kätte viib isa parandada autot ja muruniidukit. Küljetaskust ripub välja puhastuslapp. Mees voldib rahatähed kenasti pooleks ja uuesti pooleks, sätib need rahakotti ja klõpsab lehvi kinni. Litrid välguvad, enne kui rahakott siniste tunkede suurde taskusse kaob.
Kaameraostja tahab veel kindluse mõttes oma naise arvamust küsida. Isa keerab objektiivi kaamera küljest lahti ja noogutab hüvastijätuks. Ta märkab Tuomast. Poiss avab suu, aga isa pöörab aeglaselt pead, kõigepealt paremale ja siis vasakule.
Tunkemees tänab ema ja kõnnib välisukse poole. Ta kougib ühest taskust välja sama värvi sinise ja määrdunud nokatsi ja vajutab selle pähe, enne kui raske ukse lahti lükkab. Õues istub ta tumerohelisse Fordi. Pood on tühi. Isa paneb objektiivile katte ette.
„Ta on keevitaja. Usklik. Juba seitse last.”
Tuomas ei vasta midagi, sest ta pole midagi küsinudki. Isa asetab objektiivi riiulile.
„Tore mees on. Igaüks on see, kes ta on.”
„Kas nad on teda juba hooldekokku kutsunud?” küsib ema.
„Ta pole näinud põhjust minna. Kui oled piisavalt teistsugune, siis ei paista sa enam välja. Nad lihtsalt loodavad, et ta ei ärata suuremat tähelepanu, kui ta on juba teinud.”
Ema on leidnud letisahtlist kaameraarve, millel pole ostja
