oma õde. Maarit põrnitseb vastu.
„Isa sundis mind, kuigi ise pole ta üheski koolis käinud.”
„Teie vanaisa sundis mind Helsingisse minema,” ütleb Helena.
„Oh, kui ainult sinna saaks.”
„Inimene teeb seda, mida tahab.”
Kari katkestab lugemise ja heidab Helenale pilgu, aga ei ütle midagi.
Tuomas jälgib, kuidas Tapio joonistab. Auto on päris uhke. Ta ise püüab paberile kollaseid rõngaid joonistada. Minna joonistab veel ühe kassi ja saab siis vanemalt õelt mõtte.
„Kas sa Hurriganest oskad mängida?”
Maarit püüab Minnat näpistada, aga haare jääb nõrgaks. Helena katkestab mängimise.
„Ma ei tea seda. Kas see on mõni uus?”
„Jah.”
„Laula pisut.”
„Neil on see „Get on, baby, get on.””
„Mis see on?”
„Mis mis?”
„See on rokk,” ütleb Tapio.
Helena istub veidike. Ta paneb käed sülle ja kuulatab koridori poole.
„Kus teie vanaema on?”
„Läks koos isaga vanaisa Onni hauale küünalt viima.”
Helena tõstab käed tagasi klahvidele. Parema pöidla alt kerkib tasane heli ning teised sõrmed rivistuvad selle ümber. Vasaku käe väike sõrm lööb kiirelt kaks nooti, seejärel nimetu sõrm, keskmine sõrm ja nimetissõrm. Pärast pöialt läheb rütm tagasi nimetissõrme ja sealt sõrmekaupa väikese sõrmeni. Parem käsi hakkab mängima meloodiat. Tapio tunneb rütmi ära ja tõuseb kuulamiseks püsti.
„Rokabilli!”
Helena pühib silmadele tükkiva juuksekihara parema käega eemale ja jätkab mängimist. Kari paneb ajakirja käest ja vaatab. Minna ja Maarit tõusevad kuulamiseks püsti.
Tuomas jääb üksinda paberi ette ja mõtleb Helena sõrmedele. Ta võrdleb Helenat, Tapio ristiema enda omaga. Ega tädi Annal midagi viga pole, ta on tore. Tal on sünnipäevad ja nimepäevad meeles, ta koob rohelisi villaseid sokke ja kutsub külla. Ometi valmistab olukorra juures miski talle meelehärmi, miski, millele ta pihta ei saa. Tuomas küünitab ettepoole ja saab kätte Maariti maha jäetud punase vildika. Ta tõmbab sellelt korgi pealt, vajutab otsa vastu Tapio autopilti ja tõmbab tihedaid üles-alla jooni.
Tulta polttavaa 12
TUOMASEL ON HIRM, aga vanaema käsi rahustab. See pole samasugune nagu emal, vaid kortsuline ja veresooned liiguvad kohe naha all. Emal on pikad peenikesed sõrmed, aga vanaemal sama lühikesed nagu isal.
Isa teeb pulmapilte. Ta närveerib, kas lähenev äike viib elektri ära ja kas välklamp ikka töötab. Ema aitas teda, sest välklampi ta ei karda, ainult välku. Nüüd on ta keldris. Kuigi ema väidab, et põhjas pole äikeseilm üldse nii hull ning et tema lapsepõlvekodus välgutas ja paugutas sedasi, et isegi vanaisa kartis, läheb ta ikkagi alati keldrikorruse sauna, kui esimest korda sähvatab. Seal pole akent. Pärastpoole vanaema naerab ja nimetab teda argpüksiks, aga ema ei saa selle peale pahaseks.
„Eks mul on ka siis üks nõrk koht. Võite õnnelik olla.”
Ema ütleb vanaemale alati teie ja mitte kunagi sina, nagu vanaema temale. Isa väidab, et nad on üksteisega viisakad, aga Tuomas ei usu seda.
Tuomas oli koos Tapioga elutoas, kui torm tõusma hakkas. Ta asutas ennast keldrisse emale seltsiks, aga vanaema haaras tal käest kinni.
„Inimene peab otsustama, kas ta hakkab maailma kartma või ei hakka.”
Vanaema avab raske pööninguukse ja nad astuvad koos mööda nagisevat treppi üles. Kodu on külas kõige suurem maja, alumine korrus on tervenisti välja üüritud ja nad ise elavad teisel. Selle kohal on veel pööning, kus lõhnab vana saepuru järele. Minna on pärast Maariti väljakolimist pööningukambrisse elama asunud ja toas tossab pidevalt viiruk.
„Sellevanune ei pea haisema nagu vana maja.”
Tuomas magab isa ja ema toas, sest Tapio on kolinud kahekordsest voodist Minna ruumi raamaturiiuli taha. Keegi ei sosista enam õhtuti, kuidas tapeedimustrilt paistavad koletised või kuidas kapis, kus ripub isa must ülikond, mida ta kasutab matuste pildistamisel, elab kummitus. See oli muidugi vale, sest Tuomas oli mitu korda käinud kappi kontrollimas. Ometi on igav magama minna, ilma et väheke kardaks.
Vihm taob katusele. Vintskapiaknast valgub sisse hämarus. Korraga sähvatab ja hetkeks peegelduvad nende mõlema varjud trepikoja tagaseinal. Tuomas tahaks laua ääres istuda. Isa on õpetanud, et kui sähvatus käib, peab kopsama nimetissõrmega lauale ja vajutama siis pöidla ja nimetissõrme otsad kolm korda kokku. Seda peab kordama enne välgulööki nii mitu korda kui jõuad. Äike on siis nii mitme kilomeetri kaugusel, kui mitu korda jõudsid lauale kopsata. Kui minna otse ning mitte aega viita või käia naabermajade hoovidest, siis on koolini kilomeeter maad. Aga lauda praegu pole. Tuomas püüab koputada vastu trepikoja seina, aga vanaema on tõmmanud ta liiga kaugele, et selleni ulatuda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
