ei vasta.
„Nad on ikka veel seal,” ütleb ema.
„Kas Käylä külla?” küsib vanaema.
Ukse tagant kostab vastus.
„Jah.”
„Ma ei kuulnud. Ütle veel, kuhu minek oli.”
„Kä…”
Mees katkestab poolelt sõnalt.
„Vii laps siit minema,” käsib vanaema.
Ema talutab mu võõrastetuppa ja tõmbab ukse kinni. Verandalt kostab vanaema hääl.
„Sul on viis sekundit aega lahkuda ja siis tulistan läbi ukse. Küla iga viimane frits on siin, kui lask kõlab.”
Ema hoiab mul ikka veel õlgadest kinni.
„Kas Johannes on veel peidus? Äkki otsime koos?” küsib ta, kuigi ta tegelikult ei taha, ja tirib mind köögi poole. Kui oleme fotoateljee juures, käib verandal selline raksakas nagu siis, kui välku lööb.
„Issand jumal,” karjatab ema, laseb õlgadest lahti ja jookseb võõrastetuppa. Ta kolgib harjavarrega lage.
„Tulge kohe alla!”
Anna kiljub köögis ja lastetoas nutab Johannes.
„Mis lahti on?” hüüan ma, aga ema ei vasta.
Ma pean Johannese üles leidma. Ema jookseb verandale, ka ülakorruse toas joostakse. Johannes tuleb, haarab mul käest kinni ja nutab ehmatusest, ning verandalt kostab Anna nutt. Mul tuleb ka nutt peale, aga keegi ei selgita mulle midagi. Õuepoolsed aknad tärisevad, kui kolonel pööningu välistrepist alla jookseb.
„Mis meil siin toimub?” küsin Johanneselt, aga ta ei suuda vastata.
Ma lähen uksele ja hüüan veranda poole.
„Vanaema, kas sinuga on kõik korras?”
Välisuks avatakse ja sisse tuleb kolonel. Tema ja ema räägivad fritsude keeles ja Anna nutab kogu jutu peale. „Was was was” ja „die Partisanen”. Ma kuulen verandalt vanaema vandumist. Tunnen kõhus kergendust.
Õhtul istub vanaema koos ema ja koloneliga köögilaua taga. Kolonel haarab sülle kõigepealt Johannese ja siis minu, pigistab põsest ja ütleb, et „Entschuldigung schöne Kinder”. Vanaema selgitab, et ta palub vabandust. Kolonelil on kodus oma lapsed, siit kaugel.
Vahekoja voodile on kolinud valvama noor fritsude sõdur ja lapsed ei tohi isegi päeval võõrastele välisust avada. Ja kui ukse taga on tuttav inimene, peab temalt ikkagi küsima mõnda sellist sõna, milles on ü-täht.
Vanaema ütleb emale, et kurat kui lõi sedasi tagasi, et jälg kõhul. Keegi ei ütle, mis see tagasi lõi.
„Eks nad kõndisid iga akna taga, ainult pööningukambrisse ei osanud piiluda,” räägib vanaema ja valab vagudega pudelist pika jalaga klaasi. „Aga laiali nad pudenesid.”
Öösel kambris küsib Johannes, kas vanaema sai päkapikule pihta.
Rytmi menee tajuntaan 10
MINNA SELGITAB Tuomasele, kuidas vildikaga suurte silmadega kasse joonistatakse.
„Kõigepealt üks pall peaks ja sinna vurrud, siis teine pall ja lõpuks saba.”
Ema on laotanud põrandale kaks fotoateljee vaateaknal kolletanud suurt taustapapi poognat ja andnud Tuomasele joonistamiseks värvipliiatsid. Maarit ja Minna käsutati jõuluvanast põnevil väikesele vennale seltsiks, ja nad sattusid ise joonistamisest hoogu. Tapio jälgis õdede lõbutsemist diivanilt ja võttis siis lõpuks sinise vildika. Nüüd tahab ta laenata musta, et saaks värvida autosummutist voogavat tossu. Maarit joonistab vapikujulist logo, mille keskel seisab suurte tähtedega „Hurriganes”.
Esikuuks kolksatab ja trepikojast levib tuppa kibe suitsuhais. Kari juhib Helena käevangus elutuppa, möödub ettevaatlikult jõulukuusest ja paneb Helena diivanile istuma. Tädi on pannud endale selga lotendava pruuni kleidi, mille kinkis talle vanaema eile, kui isa oli jõulukülalised lennujaamast kohale toonud.
Kari istub tugitooli, klõpsab põrandalambi põlema ja hakkab lugema „Valitud palade” kuu lugu, mille ta oli lauale jätnud. Tuomas küsis talt, kas neil on Helsingis laps, aga Kari ei vastanud midagi. Tavaliselt on Kari tore ja mängib nendega ja räägib naljakaid jutte, aga praegu on ta halvas tujus.
Helena kuulatab tuba.
„Kes siin on?” küsib ta.
„Kõik meie,” vastab Maarit teistegi eest oma tädile. „Mina ja Minna ja poisid ka.”
„Mida te teete?”
„Joonistame.”
Helena tõuseb diivanilt ja kombib vasaku käega lauaserva, järgib seda, kuni jõuab sellest mööda ja leiab tugitooli.
„Mööbel on siin teisiti kui suvel,” ütleb ta.
Osa elutoast on raamaturiiuli abil Minna toaks eraldatud. Helena möödub toolist ja pöörab vasakule. Maarit nihutab Tuomase tädi jalgade eest tahapoole.
„Kus see klaver on?”
„Kohe seal kõrval. Vasakul,” vastab Kari, pilku raamatult tõstmata.
„Seal, kus on aknad?”
„Nende vahel.”
„Siin on nüüd kõik nii teises kohas.”
Helena pöörab vasakule, kobab käega madalamalt, teeb sammu ja kobab uuesti. Kolmandal sammul leiab ta klaveri üles. Helena leiab tooli, istub sellele ja tõstab klahvidelt kaane.
„Ma mängiks natuke.”
Käed kerkivad klahvidele. Helena vajutab vaikselt ühele neist, kuulab selle häält ja viib sõrmed kiiresti õigetele kohtadele. Tuomas teab jõululaulu lasteaiast ja ta tõuseb, et vaadata tädi käsi. Ema nõuab, et Helenale tuleb öelda tädi. Ema ei tee etteheiteid, kui kutsuda tädisid ja onusid pelgalt eesnimega, aga iga kord, kui see ununeb, heidab ta pilgu ja parandab. Tädi Helena, onu Kaarle. Emale on sugulus tõsine asi.
Tädi parema käe sõrmed mängivad kiiret meloodiat. Nad leiavad õiged klahvid, kuigi silmad vahivad põiki üles. Vasak käsi otsib akorde, aga sellel pole sugugi nii kiire. Aeg-ajalt sirutub väike sõrm või pöial tasakesi valget klahvi vajutama ning Helena kuulab selle tekitatud häält. Selle abil leiavad teised sõrmed igaüks oma koha. Tuomasel on tunne, justkui tegutseksid käed üksteisest sõltumatult: üks mängib „Haldjate jõuluööd” ja teine lisab juurde mitmesuguseid madalaid helisid, aga kahe eraldi töö tulemusel sünnib tuttav laul.
„Kuhu sa, Maarit, kavatsed sügisel pärast kooli edasi minna?” küsib Helena.
„Gümnaasiumi,” vastab Maarit ja katab tušiga logo s-tähte.
„Ta oleks tahtnud juuksuriks hakata,” teatab Minna.
Read Soome 1981. Eurovisiooni võistluslaulust „Reggae OK”, esitajaks Riki Sorsa. Eesti k „Rütm läheb meeltesse”.
