jõuab? Kuulan, kus kohas ta on. Nüüd jõudis ta vaiba peale, nüüd sai vaibast üle.
„Jookse! Vaata ette, põrandaalune!”
Ma karjun ja ta jookseb ja nutab ja jookseb. Paljad päkad patsuvad põrandal, lauad kobisevad. Ta haarab voodiservast ja ma aitan tal üles ronida. Küünarnukk tabab mind silmanurka. See on valus, aga ma ei riidle, sest see juhtus kogemata. Külm hääl vaibub, selle ees nutab ema kõva häälega.
Ma paitan Johannese pead. Ta pigistab karumõmmi vastu rinda ega suuda nutmist lõpetada. Ma leian ta kaenlaaluse ja kõditan, aga see ei aja teda naerma. Ema on võõrastetoas vakka, aga isa räägib. Ma ei saa aru, mida ta ütleb. Ta ei karju kunagi. Johannes sipleb. Heidan ta kõrvale pikali.
„Ta läks minema. Enam pole vaja karta.”
Pühin ta pisarad ära ja paitan pead. Vanem õde kannab hoolt. Tõusen istuli ja puhun plärinal vastu ta kõhtu, aga tema ainult nuuksub.
„Piripill,” ütlen talle.
Ma tean, mida Johannesel vaja on. Tõusen voodil istukile ja kuulatan. Anna ei kõnni enam, ema seletab midagi madalal häälel, kiiresti. Põrand ei värise, aga ma tean, et põrandalaudade all ujub jaheda nahaga olend. Ta hoiab käsi pea ees koos ja tõukab jalgadega samamoodi nagu siis, kui isa näitas, kuidas konn vees teeb. Ta kuulatab lauapragude vahelt ja järgneb seinte all ühest kambrist teise. Sellegipoolest veeretan ennast üle Johannese ja lasen jalad vaikselt maha. Hoian mõlema käega voodiservast kinni ja kompan, kas lauad juba kõiguvad. Käsin Johannesel täitsa vaikselt oma kohal oodata.
„Ei tohi järele tulla. Nüüd pead tubli olema.”
Liigun mööda voodiserva ja kõnnin kummuti poole. Koban käega selle serva järele. Haaran sellest kinni ja lasen voodist lahti, lähen edasi. Astun ettevaatlikult. Põrandaalune ujub kusagil teises toas. Jõuan uksele ja avan selle, kuulatan. Ema hääl on kähe. Ta räägib täiskasvanute sõnadega, mida lapsed ei tohi kasutada. Kui selliseid asju kuuled, pead ümber pöörama ja ära minema. Laskun diivani taha neljakäpukile. Johannes ütles eile, et see oli hea peidupaik. Vanaema küsib minult kogu aeg, millises toas missugune asi on ja millises kohas. Sellepärast tean juba peast kõiki tubasid ja nende sisu.
Liigun vaibaserva pidi võõrastetoas edasi. Isa ütleb emale midagi, aga ma ei taha kuulata. Põrandalauad värisevad. Nende all ujub olend, kellel pole piire. Tardun paigale ja hoian hinge kinni. Kuulatan. Ta ujub mööda. Ema naerab omaette, aga see pole rõõmus naer.
„Sa ei puuduta mind enam.”
Isa on täitsa vakka.
Pööran vaibanurga juurest klaveri poole. Enne mängis isa seda pidevalt, aga praegu ta ütleb, et pole tuju. Siit pole linadekapi juurde enam pikk maa. Tõusen, võtan paar sammu ja otsin kobamisi teed. Nüüd ei tohi midagi maha kukutada ega pikali ajada. Põrkan vastu lillepostamenti, aga see ainult kõigub ega tee häält. Enne seisis see keset tuba, aga vanaema nihutas selle seina äärde, et ma otsa ei komistaks. Pööran ümber ja mu parem käsi leiab kapi. Nõjatun vastu seda ja leian lukuaugust võtme. See tundub jahe. Keeran seda ja saan vasakpoolse ukse lahti. Alt teine riiul. Surun käe päikeselõhnaliste linade vahele ja leian selle üles. Johannese vana lutt. Leidsin selle eelmisel nädalal. Ema oli selle kõrvale pannud, või siis vanaema või Anna.
Vajutan ukse hääletult kinni ja otsin üles lillepostamendi. Pööran ümber ja asun tagasiteele. Isa räägib vaikselt. Ta ei saa aru, mis ta on tegemata jätnud ja kas ema on millestki ilma jäänud.
„Oled sa üldse üks õige mees, Onni?” küsib ema.
Korraga kergitab isa häält. Ta taob seestpoolt kambri ust. Isal pole mitte isa, vaid kellegi teise hääl. Ta pole enam seesama, kes kasutab imala lõhnaga juuksevõiet või kellega koos mõtled välja napakaid lugusid. See on nagu lõhkuma kukkunud hobuse või naabrite suure sõnni karje. Hääl ei tule mitte suust, vaid rinnast. Surun ennast vastu vaipa ja tunnen, kuidas lauad värisevad. Ma ei tahaks liikuda, aga põrand lainetab. Sukelduja pöörab köögis ümber, võtab tagumisest seinast hoogu ja libiseb võõrastetoa seina alt läbi. Tema nahk on külm ja libe nagu kalal. Ta seisatab ja nuhutab, silmi tal pole. Ta kuuleb isa, kes teda aga ei huvita. Ta otsib lapsi, keda hauda viia.
Isa palub, et saaks korrakski sügavalt magada, et ei peaks kartma. Ema ei vasta ja isa kisendab, et ta peab kühveldama rindel kruusa oma surnud kamraadide silmadele, kui õhk on tolmust hall. Välisaunas peseb ta endalt maha vere ja soolikad ja pealuutükid. Mõistatab, kas naabri-Ville piinles kaua või kaotas kohe teadvuse. Ja siis ootab kodus üks ihar mära, kes tuleks läbi künda, selle asemel et saaks kas või ühe hetke lihtsalt niisama olla. Johannes nutab tagakambris. Isa hääl paisub väga valjuks.
„Äkki saaks näpata vähemalt minuti enda jaoks? Vähemalt üksainus kuramuse hetk, ilma et keegi raisk tahaks midagi?”
Ma kisendan, et isa juttu mitte kuulda, aga tänu sellele tajub sukelduja, kus ma olen. Ta tõukab ennast lahti ja ujub lähemale.
Lauad hakkavad kerkima ja ma libisen tahapoole. Peab tõusma, peab liikuma hakkama. Ma jooksen. Lauad tulevad üksteise küljest lahti. Ma ei tea suunda. Lillepostament kukub ja ma põrkan vastu klaverit, aga seisma ei jää. Mul on palav. Pimedad ei tohi joosta, sest siis lähed vastu asju ja teed endale haiget. Mul jääb hing kinni. Püüan minna otse, vehin käega enda ees paremale ja vasakule ja otsin teed.
Ema hüüab mind, aga ma ei saa seisma jääda. Lauad langevad ja vajuvad kaldu ja tõusevad otse ees püsti. Isa kambriukse lukk ragiseb. Peab kiiremini jooksma ning mu pea tabab seina ja seejärel põlv diivanit. Ihul on kananahk. Ema karjub isale, et vaata nüüd kurat, mis juhtus, aga ma ei pööra ümber ega peatu. Pean Johannesele luti viima. Surun selle vastu kõhtu ja jooksen. Käsi satub vastu külma aknaklaasi, ma pööran ümber ja otsin tagakambrit. Kuhupoole see jääb?
Ega Johannes pole püsti tõusnud ja võõrastetuppa tulnud? Ta ei oska isegi vaibaservast kinni hoida, kui põrand kaldu hakkab vajuma.
„Ära tule!” karjun ma, „Hoia eemale, hoia eemale!”
Johannes nutab kambris ja ma liigun hääle suunas. Leian õige ukse ja saan sellest sisse. Keeran ukse lukku. Taban voodiserva, haaran äärest kinni ja vinnan ennast üles. Ema ja isa on ukse taga. Vajun Johannese kõrvale pikali ja tõmban ta kaissu. Avan pihu ja annan luti. Selle kummist pea on välja veninud ja pikk. Kombates tunnen, et Johannes on selle endale suhu pannud. Paitan ta juukseid.
Isa palub ukse taga andeks. Ma laulan Johannesele, et hiuli-hei, meremees hei, ja ta torkab oma varbad mu jalgade kaitse alla.
Kaksi kulkijaa, yhteen osuttiin 8
TRÜKIMASINA TÄHEHOOVAD on otsekui sääriksääse jalad. Või nagu oleks keegi liiminud koibikuid mitmesse rivvi, ning igaüks neist sirutaks järgemööda jalga ja teeks varvastega paberile omanäolise pildi. Tuomas vaatab, kuidas ema vajutab sõrmiseid, mõnda tihedamalt kui teisi, ja äigab vahetevahel vastu metalse läikega kangi, mis libistab musta silindri ja paberi tagasi teise otsa. Kirjapaberil on vihmapilve pilt ja piisad valguvad alla nagu nutt. Need kirjad lähevad neile, kellele isa on andnud tasuta kaameraid ja fotosid, sest neil polnud juhtumisi raha kaasas. Siis on teistsugune paber, selline, kus müristab ja lööb välku, aga selliseid kirjutatakse ainult neile, kellele kõigepealt helistas isa telefoniga ja seejärel ema ning hiljem veel uuesti ema, isa eest salajas.
Tuomas krutib metalse filmipurgi kaant oma kohale ja kohalt ära. Vahetevahel avab ta kaane ja nuusutab teravat plastmassilõhna, siis jälle pigistab purki oma pihus. Kõrvalsuunas vajuvad
Read Soome 1991. aasta Eurovisiooni võistluslaulust „Hullu yö”, esitajaks Kaija Kärkinen. Eesti k „Kaks rändurit kord kokku sattusid”.
