style="font-size:15px;"> „Mis on, Ciri?”
„Mis ta mulle tegi? Mis siis juhtus? Mis ta… mulle tegi?”
„Kes?”
„Rüütel… Sulgedega kiivriga must rüütel… Mul pole mitte midagi meeles. Ta karjus… ja vaatas mulle otsa. Ma ei mäleta, mis juhtus. Ainult seda, et ma kartsin… Nii hirmsasti kartsin…”
Mees kummardus ja lõkke leek helkis ta silmis. Need olid imelikud silmad. Väga imelikud. Varemalt pelgas Ciri neid silmi ja talle ei meeldinud nende sisse vaadata. Aga see oli ammu. Väga ammu.
„Mul pole mitte midagi meeles,” sosistas ta, otsides mehe kõva ja karedat, otsekui tahumata puust kätt. „See must rüütel…”
„See oli uni. Maga rahulikult. Seda enam ei juhtu.”
Cirile oli juba varemgi sedasama kinnitatud. Seda oli talle mitu korda korratud, mitu-mitu korda oli teda niimoodi maha rahustatud, kui ta oli keset ööd iseenda karje peale üles ärganud. Aga nüüd oli asi teine. Nüüd ta uskus. Sest nüüd ütles talle seda Riivimaa Geralt, Valge Hunt. Nõidur. Mees, kes oli tema ettemääratu. Ja mees, kellele tema oli saatusest määratud. Nõidur Geralt, kes leidis ta üles keset sõda, surma ja ahastust, võttis ta endaga kaasa ja lubas talle, et nad ei lähe enam kunagi lahku.
Ciri jäi magama, Geralti käest lahti laskmata.
Bard lõpetas laulmise. Pead kergelt alla kallutades kordas ta lautol ballaadi peateemat, õrnalt, tasakesi, teda saatvast õpilasest õige pisut valjemalt.
Keegi ei poetanud sõnagi. Peale hääbuva muusika kostis üksnes lehtede kahinat ja hiigeltamme okste prõksumist. Siis aga hakkas järsku pikalt mökitama kits, kes oli ohelikuga seotud ühe külge paljudest vankritest, mis ümber iidse puu seisid. Üks suurde poolringi koondunud kuulajatest tõusis otsekui märguande peale püsti. Heitnud koobaltsinise, kuldpalistusega mantli õlale, kummardas ta kangelt ja suursuguselt.
„Aitäh sulle, meister Tulikas,” ütles ta poole häälega, kuid sellegipoolest kõlavalt. „Lubage minul, Oxenfurdi Radcliffe’il, nõiakunsti saladuste meistril, kes ma väljendan kindla peale kõigi siinolijate arvamust, sind tänada ja avaldada tunnustust sinu suurele kunstile ja andele.”
Võlur libistas pilgu üle tublisti rohkem kui saja püstijalu seisva või vankril istuva koosolija, kes olid endid tamme jalamil tihedasse poolringi sättinud. Kuulajaskond noogutas ja sosistas. Mõni hakkas plaksutama, mõni teine tõstis meistri tervitamiseks käed üles. Härdunud naisterahvad vedasid ninaga ja pühkisid silmi, sellega, mis neil vastavalt nende seisusele, elukutsele ja elujärjele käepärast oli: külaneiud käsivarrega või käeseljaga, kaupmeheprouad linaste palistatud riidetükkidega, haldjad ja aadlinaised batistist taskurätikutega, kusjuures kuulsa trubaduuri esinemise pärast koos kogu oma kaaskonnaga pistrikujahi katkestanud vabahärra Viliberti kolm tütart nuuskasid valjult ja südantlõhestavalt nina peentesse villastesse koltunud rohu värvi sallidesse.
„Ma ei liialda,” jätkas võlur, „kui ma ütlen, et sa liigutasid meid hingepõhjani, meister Tulikas, et sa panid meid järele mõtlema ja aru pidama, et sa puudutasid meie südant. Lubatagu mul sulle avaldada meie tänu ja lugupidamist.”
Trubaduur tõusis püsti ja kummardas, pühkides põlvi fantaasiarikka kübara külge kinnitatud haigrusulega. Õpilane lõpetas mängimise, muheles ja kummardas samuti, kuid meister Tulikas vaatas talle ähvardavalt otsa ja turtsatas tasakesi. Poiss langetas pea ja asus taas tasakesi lautot tinistama.
Kuulajaskond elavnes. Killavoori kaupmehed sosistasid omavahel ja veeretasid siis tamme juurde kopsaka õllevaadi. Võlur Radcliffe laskus vaiksesse vestlusse vabahärra Vilibertiga. Vabahärra tütred ei nuusanud enam nina, vaid vaatasid Tulikat jumaldava pilguga. Bard ei pannud seda tähelegi, sest oli parajasti ametis sellega, et saatis kõrgilt vaikivale rändhaldjate salgale, eelkõige tumedate juustega suuresilmsele kärbinahast mütsiga haldjakaunitarile naeratusi, tegi neile silma ja demonstreeris neile oma säravvalgeid hambaid. Tulikal oli võistlejaid: suurte silmade ja kärbinahast mütsi omanikku olid märganud ja noolisid pilguga ka tema kuulajaskonda kuuluvad rüütlid, tudengid ja vagandid. Õrnemast soost haldjal oli huvi üle silmanähtavalt hea meel, ta näppis pluusi pitskätiseid ja volksutas ripsmeid, kuid tema kaaskonda kuuluvad meeshaldjad astusid talle igast küljest ümber ega varjanudki vastumeelsust austajate suhtes.
Bleobherise tamme alune välu, kus sageli peeti rahvakogu koosolekuid, peatusid teelised ja kohtusid rändurid, oli tuntud salliva ja avatud õhkkonna poolest. Iidse puu eest hoolt kandvad druiidid nimetasid välu sõpruse paigaks ning võõrustasid siin hea meelega igaüht. Ent isegi erakordsete sündmuste korral, nagu maailmakuulsa trubaduuri äsja lõppenud esinemine, hoidsid teelised omaette, jäädes üsna eraldatud salkadesse. Haldjad hoidsid haldjate lähedusse. Päkapikkudest käsitöölised koondusid ühte rühma hambuni relvastatud hõimlastega, kes olid värvatud kaupmeeste killavoore turvama, ja talusid endi kõrval äärmisel juhul härjapõlvlastest kaevureid ja kääbikutest talumehi. Kõik, kes polnud inimesed, vaid olevused, jäid inimeste suhtes umbusklikuks. Inimesed vastasid neile samaga, kuid ega nad omavahelgi kokku ei sulanud. Aadlikud vaatasid kaupmeestele ja harjuskitele põlglikult ülevalt alla ning soldatid ja palgasõdurid hoidsid eemale haisvaid lambanahku kandvatest karjastest. Üksikud võlurid ja nende õpilased hoidsid sootuks omaette ning suhtusid ühtemoodi üleolevalt kogu ülejäänud seltskonda. Taamal seisid aga vaikides tihedas kobaras koos tõmmu nahaga sünged talupojad. Nad ignoreerisid kõiki ja kõike, aga jätsid pea kohale tõstetud reha-, hargija koodimetsaga lausa sõjaväe mulje.
Nagu alati moodustasid erandi lapsed. Bardi esinemise ajal ei tohtinud nad piuksugi teha, kuid nüüd said mudilased sellest keelust vabaks ja jooksid metsiku kisa saatel õhinal metsa mängima, kusjuures mängureeglid jäid arusaamatuks igaühele, kes õnneliku lapsepõlvega juba hüvasti oli jätnud. Väikesed inimesed, haldjad, päkapikud, kääbikud, härjapõlvlased, poolhaldjad, veerandhaldjad ja muud, suisa salapärase päritoluga põnnid ei tundnud ega tunnistanud rassibarjääre ega seisusevahesid. Igatahes veel mitte.
„Just nii!” hõikas välul seisev rüütel, piitspeenike vibalik, üll kolme lõviga kaunistatud punamust vammus. „Võlurihärra ütles õigesti! Need olid imeilusad ballaadid ja ausõna, aulik Tulikas, kui te kunagi minu senjööri kastelli kanti Kiilassarve satute, siis astuge sisse, ärge põrmugi häbenege! Me võõrustame teid nagu vürsti! No mis ma räägin, nagu kuningas Vizimiri ennast! Ma vannun oma mõõga nimel, mina olen palju minstreleid kuulnud, aga teiega, meister, ei anna neid üldse võrreldagi. Võtke meilt, kes me sünnilt rüütliseisusse kuulume, vastu meie lugupidamine ja austusavaldus oma kunstile!”
Õige silmapilgu eksimatult ära tabanud, tegi trubaduur õpilasele silma. Poiss pani lauto käest ja võttis maast kuulajaskonnalt hõlpsamini mõõdetavate tunnustusavalduste korjamiseks mõeldud laeka. Ta kõhkles, libistas pilgu üle rahvahulga, pani siis laeka käest ja võttis selle kõrvalt koguka puutoobri. Meister Tulikas kiitis nooruki taibukuse leebe naeratusega heaks.
„Menestrel!” hüüdis sildiga „Vera Loewenhaupt ja Pojad” ehitud ja vitstest punutisi täis laotud vankril istuv kehakas naine. Poegi polnud kuskil näha – ju olid nad ametis ema kokkuaetud kraami mahaparseldamisega. „Meister Tulikas, kuidas siis nii? Kas te jätate meid teadmatusse? Ega see ju pole teie ballaadi lõpp? Laulge meile ometi sellest, mis edasi sai!”
Kunstnik kummardas. „Laulud ja ballaadid ei lõpe kunagi, kulla proua, sest luule on igavene ja surematu, tal pole ei otsa ega äärt…”
Kauplejaemand puistas heldelt kõlinal münte puutoobrisse, mille õpilane talle nina alla pistis, kuid ei andnud alla. „Aga mis edasi sai? Kui teil lauluisu
