naeratas kõrgilt ja saladuslikult.
„Mina laulan üldistest asjadest, helde proua,” lausus ta. „Tunnetest, mis võivad osaks saada igaühele. Mitte konkreetsetest isikutest.”
„Ega ikka ei laula küll!” kriiskas keegi rahvasummast. „Igaüks teab, et need laulukesed rääkisid nõidur Geraltist!”
Vabahärra Viliberti tütred pistsid pisaratest märgi salle kuivaks väänates kooris piiksuma. „Rääkisid jah! Laulge veel, meister Tulikas! Mis edasi sai? Kas nõidur ja võlur Yennefer said lõpuks uuesti kokku? Ja kas nad armastasid teineteist? Kas nad said õnnelikuks? Me tahame teada! Meister, meister!”
„Minge metsa!” hüüdis päkapikkude rühma eestvedaja aukartustäratavat rusket vööni ulatuvat habet võdistades. „Jobujutt on kõik need printsessid, võlurid, ettemääratus, armastus ja kõik see muu vananaiste loba! Andke andeks, luuletajahärra, aga kõik see on üks umbluu, see tähendab, viisisepa väljamõeldis, et asi ilusam ja ninnunännum välja paistaks. Aga sõjaasjadest, nigu Cintra tapatalgud ja rüüstamine ja nigu Marnadali ja Soddeni lahingud laulsite te küll roppu moodi ilusasti, Tulikas! Haa, selline laul teeb sõjamehe südame soojaks ja selle eest pole küll kahju hõbemünte poetada! Ja oli näha, et valskust põle teie laulus mitte kärbsesita jagugi, ja seda ütlen mina, Sheldon Skaggs, ja mina juba tean, mis on õige ja mis on vale, sest mina olin Soddeni all ja seisin seal vastamisi Nilfgaardi sissetungijatega, kirves peos…”
„Mina, Troy Donimir,” hüüdis see kõhetu rüütel, kelle vammusel oli kolm lõvi, „olin mõlemas Soddeni lahingus, „aga teid ma seal küll ei näinud, päkapikuisand!”
„Sest eks teie kindla peale passisite laagrivalves!” tulistas Sheldon Skaggs vastu. „Aga mina olin eesliinil, seal, kus asi tuliseks läks.”
„Vali sõnu, habemik!” käratas näost punaseks läinud Troy Donimir, pingutades rüütlirihma, mille küljes rippus mõõk. „Kellega sa oma arust räägid!”
„Vali ise!” Päkapikk lõi peoga plaksti vastu vöö vahele pistetud kirvest, pööras end oma sõbrameeste poole ja paljastas hambad. „Nägite teda või?! Kuradi rüütliraip selline! Kuradi vapikandja selline! Kolm lõvi kilbil! Kaks situvad ja kolmas uriseb!”
„Rahu, rahu!” Hallipäine valges rüüs druiid tegi tülile teraval võimukal häälel lõpu. „Nii ei sobi, isandad! Mitte siin, Bleobherise tamme okste all, kes ta on vanem kui kõik selle maailma vaidlused ja nääklused! Ja mitte laulik Tulika juuresolekul, kelle ballaadid peavad meid armastama, mitte tülitsema õpetama.”
Higist läikiva näoga lühike rasvunud preester toetas druiidi. „Õigus! Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Sest teis pole jumalate armastust, sest te olete nagu tühjad vaadid…”
„Kui jutt juba vaatidele läks,” piuksatas pika ninaga härjapõlvlane vankrilt, mida ehtis silt „Rauakraami valmistamine ja müük”, „siis veeretage veel üks siia, tsunftihärrad! Auväärt Tulikal kindla peale kurk kuivab ja meid ajab meeleliigutus ka mehemoodi janutama!”
Preester rääkis härjapõlvlasest üle ega kavatsenudki lasta endal pead segi ajada ega jutlust katki jätta. „Tõesti, tõesti nagu tühjad vaadid! Te ei saanud Tulika ballaadidest mitte mõhkugi aru ega võtnud nendest sugugi õppust. Te ei saanud aru, et need ballaadid rääkisid inimeste saatusest, sellest, et jumalate kätes oleme meie üksnes mängukannid ja et meie riigid on jumalate mänguplats. Ballaadid rääkisid ettemääratusest, meie kõigi saatuse ettemääratusest, ja legend nõidur Geraltist ja printsess Cirillast on ju vaatamata sellele, et selle taustaks on tõestisündinud sõda, ainult metafoor, luuletaja kujutlusvõime vili, mille eesmärk oli meile…”
„Sa sonid, pühamees!” hüüdis oma vankri otsast Vera Loewenhaupt. „Mis legend?! Mis kujutlusvõime vili?! Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga mina igatahes tunnen Riivimaa Geraltit. Wyzimas, kus ta kuningas Foltesti tütre nõidusest vabastas, nägin ma teda oma silmaga. Ja hiljem trehvasin ma teda veel Kaubateel, kus ta gildi palvel greifi ära tappis. See kuri greif tikkus killavooridele kallale, nii et selle teoga päästis Geralt paljude heade inimeste elu. Ei, see pole mingi legend ega muinasjutt! Meister Tulikas laulis meile siin tõtt, sulatõtt!”
„Mina võin seda kinnitada,” ütles üle pea siledaks kammitud ja paksu patsi põimitud mustade juustega sihvakas naissõdalane. „Mina, Lõõrimaa Rayla, tean samuti Valget Hunti Geraltit, kuulsat koletistetapjat. Võlur Yenneferi olen ma samuti mitu korda näinud, sest ma olen käinud tema elupaigas Aedirnis Vengerbergi linnas. Aga see, et nad teineteist oleks armastanud, on mulle küll uudiseks.”
„Aga ju on see tõsi,” sõnas kärbinahast mütsi kandev nägus haldjas järsku kaunikõlalise häälega. „Nii ilus ballaad armastusest ei saa olla väljamõeldis.”
Vabahärra Viliberti tütred avaldasid haldjale toetust ja pühkisid nagu käskluse peale salliga silmi. „Ei saa jah! Kohe mitte ei saa!”
Vera Loewenhaupt pöördus Radcliffe’i poole. „Aulik võlur! Kas nad armastasid teineteist või ei? Teie ju kindlasti teate, kuidas nendega lood päriselt olid, nõiduri ja tolle Yenneferiga. Kergitage saladusekatet!”
Võlur naeratas. „Kui laulus on juttu, et nad armastasid teineteist, siis nii oligi ja see armastus kestab sajandeid. Selline on luule jõud.”
Vabahärra Vilibert segas jutule vahele. „Räägitakse, et Vengerbergi Yennefer langes Soddeni mäel. Seal langes veel nii mõnigi võluripiiga…”
„See pole tõsi,” väitis vastu Troy Donimir. „Ausambal tema nime kirjas pole. Ma olen sealt kandist pärit, ma olen mäel mitu korda käinud ja ausambale raiutud nimesid lugenud. Seal langes kolm võluripiigat. Triss Merigold, Lytta Neyd, keda kutsuti Koralliks… Hm… Kolmas nimi on mul mälust pühitud…”
Rüütel vaatas võlur Radcliffe’ile otsa, ent too ainult naeratas ega lausunud sõnagi.
„Aga sellel nõiduril,” hüüdis äkitselt Sheldon Skaggs, „sellel Geraltil, kes toda Yenneferi armastas, olevat juba ammu suu mulda täis! Ma olen kuuld, et tal tehti kuskil Ülejõel varbad viluks. Muudkui tegi ja tegi neid koletisi vagaseks, kuni terav vikat lõpuks kivi leidis. Nii ta juba on, kulla inimesed, kes teise vastu mõõga tõstab, see ise mõõgasurma sureb. Igaüks trehvab kunagi endast parema vastase otsa ja saab tera.”
„Ei usu.” Sihvakas naissõdalane kõverdas kahvatuid huuli, sülitas rämedalt maha ja pani rõngassärgi all peidus käsivarred naksatusega rinnal risti. „Ma ei usu, et Riivimaa Geralt võis parema vastase otsa trehvata. Ma olen juhtumisi näinud, kuidas see nõidur mõõgaga ümber käia oskab. Ta on üliinimlikult kiire…”
„Hästi öeldud,” poetas sõna sekka võlur Radcliffe. „Üliinimlikult. Nõidurid on mutandid ja sellepärast on nende liigutuste kiirus…”
„Ma ei saa aru, millest te räägite, võlurihärra.” Naissõdalane kõverdas veel inetumalt huuli. „Te ajate liiga tarka juttu. Mina tean ainult ühte: ühestki mõõgavõitlejast, keda ma tunnen või tundnud olen, pole Riivimaa Geraltile, Valgele Hundile, võrdset vastast. Sellepärast ma ei usu, et ta oleks võitluses lüüa saanud, nagu väidab päkapikuhärra.”
„Kui vaenlasi sitaks, saab mõõgavõitlejast tita,” poetas Sheldon Skaggs mõttetera. „Haldjatel on selline kõnekäänd.”
„Haldjatel,” tegi külmalt teatavaks pikka kasvu valgepäine püksikandja, vanema rahva esindaja, kes seisis ilusa karvamütsi kõrval, „pole kombeks nii labaselt väljenduda.”
