maas, usuisa!” lõugas raskete saabastega tampides Sheldon Skaggs. „Teie ebausk ja jaburdused ajavad südame pööritama ja sisikonna keerama!..”
Pikakasvuline haldjas katkestas teda, muie suul. „Vaata ette, Sheldon. Ära lõõbi võõra usu üle! See pole ei ilus ega viisakas ega… ohutu.”
Päkapikk ajas sõrad vastu. „Ei lõõbi ma millegi üle. Ma ei seagi jumaluste olemasolu kahtluse alla, aga mul ajab sita keema, kui keegi neid maistesse asjadesse segab ja mingi nõdrameelse haldjamuti ennustustega kärbseid pähe ajama tuleb. Ah et nilfgaardlased on nigu jumalate tööriistad?! Loll jutt suhu tagasi! Tuletage, inimesed, meelde varasemaid aegasi, Demodi, Radowidi, Sambuki aegasi, Abrad Vana Tamme aegasi! Te ei mäleta, sest teie elu on sama pikuke kui ühepäevaliblikal, aga mina mäletan ja tuletan teile ka meelde, mis olukord valitses siinkandis kohe pärast seda, kui te Jaruga suudmes ja Pontari deltas oma paatidest kaldale astusite. Neljast kalda äärde jõudnud laevast tekkisivad neli kuningriiki. Pärast neelasivad tugevamad nõrgemad alla, kasvasivad ja kindlustasivad nii oma võimu. Nad vallutasivad teisi, panivad neile käpa peale, ja nende kuningriigid kasvasivad kogu aeg suuremaks ja tugevamaks. Ja Nilfgaard teeb praegu täpselt sedasama, sest see riik on võimas ja hoiab ühte, armastab korda ja hoiab kokku. Ja kui teie samamoodu kokku ei hoia, siis neelab Nilfgaard teid alla täpselt nigu haug kogre, nigu see tark druiid ütles!”
„Katsugu nad ainult!” Troy Donimir ajas kolme lõviga ehitud rinna ette ja väristas mõõka tupes. „Soddeni all andsime me neile valu. Me võime seda uuesti teha.”
„Küll teil on alles meri põlvini,” jörises Sheldon Skaggs. „Teil, rüütlihärra, on vist meelest läind, et enne teist Soddeni lahingut käis Nilfgaard teie maadest nigu teerull üle, nii et kõik põllud Mamadalist Ülejõeni välja olivad teiesuguste uljaspeade surnukehasi täis. Ja tee panivad nilfgaardlastel kinni mitte teiesugused kisakõrid kehkenpüksid, vaid Teemerimaa, Reedanimaa, Aedirni ja Kaedweni jõud, kes ühel meelel võitlesivad. Nilfgaardlastele pani käe ette ühine meel ja kokkuklappimine!”
„Mitte ainult,” ütles kõlavalt, kuid väga jahedalt Radcliffe. „Mitte ainult, härra Skaggs.”
Päkapikk köhis häälekalt kurgu puhtaks, nuuskas nina, kraapis saabastega maad ja kallutas end siis kergelt võluri poole.
„Keegi ei sea teie vennaskonna teeneid kahtluse alla,” lausus ta. „Häbi sellele, kes Soddeni mäe võlurite kangelaslikkust mikski ei pane, sest nad ei kart hunti ega tonti ja avaldasivad vastupanu, valasivad ühiseks hüvanguks verd ja me võitsime igastahes tänu nendele. Nii nigu Tulikas neid oma ballaadis ei unustand, ei unusta neid ka meie. Aga arvestage sellega, et need kokkuhoidvad ja ühishuvilised võlurid, kes mäe peal võitlesivad, tunnustasivad väejuhina Roggeveeni Vilgefortzi, nigu meie, nelja kuningriigi sõdalased, tunnustasime väejuhina Reedanimaa Vizimiri. Kahju aint, et seda ühte meelt ja kokkuhoidmist meil ainult sõja lõpuni jätkus. Sest praegast, rahuajal, oleme me jälle omavahel tülli keerand. Vizimir ja Foltest nöörivad teineteist vastastikku kaitsetollide ja laokohaõigusega, Aedirni kuningas Demawend jagab Henseltiga Põhjamargi pärast päid ja maid, Hengforsi liigale ja Koviri Thyssenite dünastiale on kõik sitaks kama. Ja ma olen kuuld, et isegi võlurite hulgast on mõttetu endisaegset kokkuklappimist otsida. Teil põle ühte meelt, korraarmastust ega kokkuhoidmist. Aga Nilfgaardis on seda kõike nii palju kui kulub!”
„Nilfgaard kuulub hirmu- ja ainuvalitsejale keiser Emhyr var Emreisile, kes sunnib inimesed oma sõna kuulma piitsa, võlla ja kirve abil!” möirgas vabahärra Vilibert. „Mida te meile küll välja pakute, päkapikuhärra? Kuhu me peame koonduma? Samasuguse hirmuvalitsuse alla? Ja missugune kuningas, missugune kuningriik peaks teie arvates ülejäänud endale allutama? Kelle käes te tahaksite valitsuskeppi ja nuuti näha?”
Skaggs kehitas õlgu. „Mis see minu asi on? Need on teie, inimeste asjad. Ükskõik, kellest te lõpuks kuninga teete, ühestki päkapikust nigunii kuningat ei tule.”
„Ega haldjast ega isegi mitte poolhaldjast,” lisas pikk vanema rahva esindaja ikka veel mütsiga kaunitari kallistades. „Isegi veerandhaldjat peate te viimaseks…”
Vilibert puhkes naerma. „Siit teil king pigistab! Teie laulate Nilfgaardiga sama laulu, sest Nilfgaard ka pasundab võrdsusest, lubab teile endise korra tagasi tuua, kui ta meist ainult jagu saab ja meid sellelt maalt minema pühib. Sellisest ühtsusest ja sellisest võrdsusest te siis unistategi ja jahutegi ja seda te kuulutategi! Sest Nilfgaard tasub teile selle eest kullaga! Pole ime, et te üksteist nii armastate, sest nilfgaardlased on ju haldjate tõugu…”
„Lori,” ütles haldjas jahedalt. „Te räägite rumalusi, rüütlihärra. On näha, et rassiviha on teid pimedaks löönud. Nilfgaardlased on samasugused inimesed nagu teiegi.”
„Alatu vale! Igaüks teab, et nad on mustade seidhe’de järeltulijad! Nende soontes voolab haldjaveri! Haldjate veri!”
Haldjas irvitas: „Aga mis teie endi soontes voolab? Meie ja teie veri on juba mitu põlvkonda ja mitu sajandit segatud olnud, see tuleb meil suurepäraselt välja, ma ei tea, kas õnneks või õnnetuseks. Te hakkasite segasuhteid hukka mõistma alles veerand sajandit tagasi, ja sedagi ilma suurema eduta. Ja näidake mulle nüüd inimest, kelles ei voola tilgakestki Seidhe Ichaer’i, vanema rahva verd!”
Vilibert punastas silmanähtavalt. Õhetama lõi ka Vera Loewenhaupt. Võlur Radcliffe’ki laskis pea maha ja hakkas köhima. Huvitaval kombel tõusis puna ka kärbinahast mütsiga haldjailuduse palgesse.
Vaikuses kajas hallipäise druiidi hääl. „Me oleme kõik emakese maa lapsed. Me oleme emakese looduse lapsed. Ja kuigi me ei austa oma ema, kuigi me põhjustame talle vahel meelehärmi ja valu, kuigi me murrame tema südame, armastab tema meid, armastab meid kõiki. Peame seda meeles, meie, kes me siia sõpruse paika oleme kokku kogunenud! Ja ärme kraakleme selle üle vaieldes, kes meist esimesena sellele maale sattus, sest lained uhtusid esimesena siia kaldale tammetõru ja sellest tammetõrust võrsus kõige vanem tamm, Suur Bleobheris. Ärme unustame Bleobherise okste all ja tema igivanadel juurtel seistes endi vennalikke juuri ega maad, milles need juured kasvavad! Peame meeles luuletaja Tulika laulu sõnu…”
„Just!” hüüdis Vera Loewenhaupt. „Aga kus ta ongi?”
„Vehkat tegi,” nentis Sheldon Skaggs, vaadates tühja kohta tamme all. „Võttis raha ja laskis head aega ütlemata lesta. Nigu haldjas!”
Rauakaubad pistsid piuksuma: „Nagu päkapikk!”
„Nagu inimene,” parandas pikka kasvu meeshaldjas. Mütsiga iludus toetas pea ta õlale.
„Kuule, moosekant,” ütles madam Lantieri koputamata tuppa astudes ja enda teel hüatsintide, higi, õlle ja suitsusingi aroomi levitades, „sulle on külaline. Tulge sisse, auväärt härra.”
Tulikas kohendas juukseid ja seadis end hiigelsuures nikerdatud tugitoolis sirgemalt istuma. Kaks tema põlvil istunud näitsikut hüppasid kähku püsti, katsid oma võlud kinni ning tõmbasid kottis särgid selga. „„Hooraplikade häbelikkus”,” mõtles luuletaja, „poleks sugugi paha ballaadipealkiri.” Ukselävel seisvat aadlikku kaedes tõusis ta püsti ning tõmbas püksirihma kinni ja vammuse selga.
„No mis sa ütled,” lausus ta. „Igalt poolt oskate te mind üles leida, ainult et te valite harva sobiva hetke. Teie õnneks polnud ma veel otsustanud, kumba iludust ma eelistan. Aga sinu hindadega, Lantieri, ei saa ma mõlemat endale lubada.”
Madam Lantieri naeratas mõistvalt ja tegi kätega plaksu. Mõlemad neidised, tedretähniline linalakk saarepiiga ja mustaverd poolhaldjas, kiirustasid toast minema. Nurgas seisev mees võttis mantli seljast ning ulatas selle madamile koos väikse, kuid see-eest
