et madam Lantieri oli midagi lauda remondist rääkinud.
Teadvusele tõi ta valu kinniseotud randmetes ja jõhkralt välja väänatud käsivartes. Ta tahtis karjuda, kuid ei suutnud, tal oli tunne, nagu oleks tal suu savi täis topitud. Ta põlvitas muldpõrandal ja kägisev köis sikutas teda käsipidi ülespoole. Et valu leevendada, püüdis ta ennast püsti ajada, kuid jalad olid samuti kinni seotud. Hingetuna ja õhku ahmides läks tal siiski korda end jalule upitada, kusjuures suureks abiks oli talle seejuures nöör, mis teda halastamatult ülespoole tiris.
Tema ees seisis Rience, kelle kurjad niisked silmad läikisid – neid valgustas latern, mida hoidis käes sealsamas kõrval seisev pea kahe meetri pikkune habetunud mehemürakas. Teine ja kindlasti mitte lühem mehemürakas seisis Tulika taga. Tulikas kuulis tema hingamist ja tundis läppunud higi haisu. Just see haisukott sikutaski luuletaja randmete ümber seotud ja üle laepalgi visatud köit.
Tulika tallad tõusid põrandast lahti. Ta kiunatas läbi nina, sest muuks tal jõudu ei jätkunud.
„Aitab,” ütles lõpuks Rience – peaaegu kohe, kuid Tulikale tundus, et see võttis terve igaviku. Ta puudutas maad, aga parimagi tahtmise juures ei õnnestunud tal põlvili laskuda, sest tugevasti sirgu tõmmatud nöör hoidis teda ikka veel pingul nagu pillikeelt.
Rience tuli lähemale. Tema näos polnud jälgegi vähimastki tundmusest ning vesiste silmade vaade polnud kübetki muutunud. Hääl, millega ta rääkima hakkas, oli rahulik, vaikne ja isegi pisut tüdinud.
„Vastik värsitreial. Siga. Inimrämps. Ennast täis ümmargune null. Minu eest tahtsid jalga lasta? Minu eest pole veel keegi jalga lasknud. Poole jutu pealt, igavene hampelmann, igavene oinapea selline. Ma esitasin sulle küsimuse, kusjuures oluliselt mugavamates tingimustes. Nüüd sa vastad minu küsimustele, aga oluliselt ebamugavamates tingimustes. On ju nii, et vastad?”
Tulikas raputas ägedalt pead. Nüüd naeratas Rience esimest korda. Ja andis märku. Värsisepp kiunatas meeleheitlikult, tundes, kuidas köis sirgu tõmmatakse ja selja taha väänatud käed liigestes ragisevad.
„Sa ei saa rääkida,” nentis Rience, ise ikka veel eemaletõukavalt irvitades. „Ja valus on, eks? Võta teatavaks, et ma venitan sind esialgu oma lõbuks, sest mulle jubedalt meeldib pealt vaadata, kuidas teisel valus on. Noh, veel natuke kõrgemale!”
Tulikas oleks vingatades peaaegu lämbunud.
„Aitab!” kamandas lõpuks Rience, misjärel ta astus luuletajale juurde ja krabas tal särgiesisest kinni. „Kuula nüüd mind, kukeke! Ma võtan nüüd nõiduse maha, et sa kõnevõime tagasi saaksid. Aga kui sa peaks oma mesimagusat häält tõstma rohkem kui vaja, siis pärast kahetsed.”
Ta tegi käelabaga liigutuse, puudutas sõrmusega luuletaja põske ning Tulikas tundis, et alalõug, keel ja suulagi pole enam tuimad.
„Nüüd,” rääkis Rience vaikselt edasi, „esitan ma sulle mitu küsimust ja sina vastad nendele soravalt, ruttu ja ammendavalt. Ja kui sa kas või silmapilguks kõhklema lööd või kokutama hakkad, kui sa annad mulle vähimagi põhjuse kahelda, et sa tõtt räägid, siis… Vaata alla.”
Tulikas kuulas sõna. Ta nägi õudusega, et sõlmede külge, mis tema pahkluude ümber on, on omakorda seotud lühike nöör, mille teine ots on kinnitatud lupja täis toobri külge.
„Kui ma käsin sind kõrgemale tõmmata,” seletas Rience julmalt muiates, „ja sinuga koos seda ämbrit ka, siis pärast sa ilmselt oma käsi enam tööle ei saa. Ma kahtlen, kas sa pärast sellist asja oled võimeline uuesti lautot tinistama. Tõsiselt kahtlen. Nii et ma eeldan, et sa teed suu lahti. Kas mul on õigus?”
Tulikas seda ei kinnitanud, sest hirmust ei saanud ta peadki liigutada ega sõna suust. Ent tundus, et Rience’ile ei lähegi kinnitus eriti korda.
„Iseenesestki mõista,” teatas ta, „saan ma kohe aru, kas sa räägid tõtt. Ma saan igale riukale jalamaid jaole ega lase ennast eksitada poeetilistest nippidest või targutamisest ja hämamisest. See on mulle käkitegu – samasugune käkitegu kui sinu halvamine trepil. Nii et ma soovitan sul, päevavargal, igat sõna kaaluda. Olgu, ärme raiskame rohkem aega ja hakkame pihta! Nagu sa juba tead, huvitab mind ühe sinu ilusa ballaadi kangelane, Cintra kuninganna Calanthe tütretütar. Printsess Cirilla, hellitusnimega Ciri. Pealtnägijate jutu järgi sai see tüdruk kaks aastat tagasi linna vallutamise ajal surma. Aga ballaadis kirjeldad sa ilmekalt ja liigutavalt tema kokkusaamist selle imeliku, selle vaata et legendaarse tegelasega, sellesamuse… nõiduriga, Geralti või Geraldiga. Kui poeetiline sogajutt ettemääratusest ja saatuse sõrmest kõrvale jätta, siis sa nagu väidad, et laps pääses Cintra lahingust elusalt ja tervelt. Kas see on tõsi?”
Tulikas oigas. „Ma ei tea. Jumalate nimel, ma olen ju ainult luuletaja! Üht-teist olen ma kuulnud, aga muu…”
„Noh?”
„Muu mõtlesin ma välja. See on puhtalt minu vaimusünnitis! Mina ei tea mitte kui midagi!” pistis bard ulguma, nähes, kuidas Rience haisukotile märku annab, ja tundes, kuidas nöör pingumale tõmbub. „Ma ei valeta!”
Rience noogutas pead. „Seda küll. Suu sisse sa ei valeta, sest sellest saaks ma aru. Aga sa igatahes keerutad. Niisama, asja ees, teist taga, sa ballaadi välja ei mõtleks. Ja toda nõidurit sa ju pealekauba tunned. Sind on mitu korda tema seltsis nähtud. No lao lagedale, Tulikas, kui liigesed sulle armsad on! Kõik, mida sa tead!”
„See Ciri,” ütles luuletaja välja, „oli nõidurile saatusest ette määratud. Nii-öelda Üllatuslaps… Tuntud lugu, te olete seda kindlasti kuulnud. Tema vanemad andsid sõna, et nad annavad ta nõidurile…”
„Vanemad annaksid lapse sellele hullumeelsele mutandile? Sellele palgamõrvarile? Luiskad, salmitaguja! Sellist kägu võid sa eitedele ajada.”
Tulikas nuuksatas. „Ma vannun oma ema hinge nimel, et nii oli! Ma tean seda usaldusväärsest allikast… Nõidur…”
„Räägi tüdrukust! Nõidur jätab mind hetkel külmaks.”
„Ma ei tea tüdrukust midagi! Ma tean ainult seda, et kui sõda puhkes, siis sõitis nõidur talle Cintrasse järele. Siis ma nõiduriga kokku saingi. Minu käest kuulis ta tapatalgutest ja Calanthe surmast… Ta küsis minult, kuidas on lood lapsega, kuninganna tütretütrega… Aga minu teada said Cintras ju kõik surma, viimasest bastionist ei pääsenud keegi eluga tulema…”
„Räägi! Vähem metafoore. Konkreetsemalt!”
„Kui nõidur Cintra langemisest ja tapatalgutest teada sai, jättis ta reisiplaanid sinnapaika. Me mõlemad pagesime põhja. Ma läksin temast Hengforsis lahku ja pole teda sellest ajast peale enam näinud… Ja teel olles rääkis ta natuke sellest… Cirist või kuidas ta nimi nüüd oligi… ja ettemääratusest… Siis ma kirjutasingi selle ballaadi. Rohkem ei tea ma midagi, ausõna!”
Rience põrnitses teda altkulmu.
„Ja kus see nõidur praegu on?” küsis ta. „See koletiste palgatud mõrvar, romantiline lihunik, kes armastab ettemääratusest jahvatada?”
„Ma ju ütlesin, et viimast korda nägin ma teda…”
Rience segas vahele. „Ma tean, mis sa ütlesid! Ma kuulan teraselt, mida sa räägid. Aga sina kuula mind ka teraselt. Vasta täpselt küsimustele, mis sulle esitatakse. Küsimus kõlas järgmiselt: kui keegi pole nõidur Geraltit või Geraldit juba üle aasta näinud, siis kus ta ennast varjab? Kus ta tavaliselt ennast varjab?”
