ma teile kohe jälile. Uskuge mind, ma ei kuluta palju teie aega…”
Bard katkestas mehe jutu. „Seda ütlete te kõik alati ja alati ajate te umbluud. Jäta meid omavahele, Lantieri, ja jälgi, et meid ei segataks. Ma kuulan teid.” Mees vaatas Tulikale uurivalt otsa. Tal olid tumedad niisked, justkui pisarased silmad, terav nina ja inetud kitsad huuled.
„Ma asun aega viitmata asja kallale,” teatas ta, oodanud ära, kuni uks madami järel sulgub. „Mulle pakuvad huvi teie ballaadid, meister. Õigemini teatud isikud, kellest te laulate. Mind huvitab teie ballaadide kangelaste saatus päriselus. Kui ma ei eksi, siis need ilusad teosed, mida ma tamme all kuulasin, põhinevad ju päriselt elanud või elavate isikute elulool? Ma pean silmas… väikest Cirillat Cintrast. Kuninganna Calanthe tütretütart.”
Tulikas vaatas lakke ja trummeldas sõrmedega vastu lauda.
„Aulik isand,” lausus ta jahedalt, „teile pakuvad huvi imelikud asjad. Te pärite imelikke asju. Mulle kuidagi tundub, et te pole see, kelleks ma teid pidasin.”
„Aga kelleks te mind pidasite, kui tohib teada?”
„Ega ei teagi, kas tohib. See sõltub sellest, kas te annate mulle praegu edasi tervisi meie ühistelt tuttavatelt. Seda oleksite te pidanud kohe alguses tegema, aga see läks teil nagu meelest ära.”
„Mitte põrmugi ei läinud meelest ära.” Mees tõi hallikaspruuni sametkuue põuest päevavalgele teise, kupeldajale üleantud kotist pisut suurema, kuid samavõrra pungil täis koti, mis lauaplaadiga kokkupuutel kõlises. „Meil lihtsalt pole ühiseid tuttavaid, Tulikas. Aga kas see kukkur ei saa seda vajakajäämist tasa teha?”
„Mida te selle kõhnavõitu rahakoti sisust osta kavatsete?” küsis trubaduur huuli prunti ajades. „Kogu madam Lantieri pordumaja koos krundiga?”
„Ütleme, et ma kavatsen kunsti toetada. Ja kunstnikku. Selleks, et ma saaksin kunstnikuga tema loomingust juttu puhuda.”
„Te siis armastate kohe nii väga kunsti? Teil on nii kange valu kunstnikuga juttu ajada, et te üritate talle raha toppida isegi enne, kui te olete ennast üldse tutvustanud, rikkudes niiviisi elementaarseid viisakusnõudeid?”
Võõras vidutas pisut silmi. „Jutu alguses minu inkognito teid ei häirinud.”
„Aga nüüd hakkas häirima.”
„Mina oma nime ei häbene,” ütles mees, kitsail huulil kerge naeratus. „Minu nimi on Rience. Te ei tunne mind, meister Tulikas, ja mõni ime. Te olete liiga tuntud ja kuulus, et kõiki oma austajaid tunda. Aga igale teie talendi imetlejale tundub, et ta tunneb teid, et ta tunneb teid niivõrd hästi, et teatud usaldusvahekord on igati omal kohal. See käib täiel määral minu kohta samuti. Ma tean, et ma olen eksiarvamusel, andke palun lahkesti andeks.”
„Ma annan lahkesti andeks.”
„Nii et ma võin siis sellega arvestada, et te olete nõus paarile küsimusele vastama…”
Luuletaja segas puhevile minnes vestluskaaslasele vahele. „Ei, ei või. Nüüd palun andke hoopis teie lahkesti andeks, aga ma ei arutle hea meelega oma teoste temaatika, oma inspiratsiooniallikate ega tegelaste üle, olgu nad väljamõeldud või mitte. Sest see võtab luulelt maha tema poeetilise kihi ja muudab selle lihtlabaseks.”
„Kas tõesti?”
„Kindla peale. Saage aru, et kui ma kuulutaksin pärast laulu lõbusast möldripiigast, et õigupoolest käib jutt mölder Vingerja naisest Zvirkast, ja lisaksin sellele uudise, et Zvirkat võib vabalt nusserdada igal neljapäeval, sest neljapäeviti käib mölder laadal, siis poleks see enam luule. See oleks kas kupeldamine või alatu laim.”
„Ma saan aru, ma saan aru küll,” tähendas rutuga Rience. „Aga küllap on see halb näide. Mind ju ei huvita kellegi patud ega üleastumised. Minu küsimustele vastates ei talla te kedagi mutta. Mul pole tarvis teada midagi muud peale selle, mis Cirillaga, Cintra printsessiga, päriselt juhtus. Paljud väidavad, et Cirilla sai linna vallutamise ajal surma, ja osa olevat seda isegi oma silmaga näinud. Aga teie ballaadist jääb justkui mulje, et laps jäi ellu. Mind tõesti huvitab, kas see on teie ettekujutus või tõestisündinud lugu. Tõde või väljamõeldis.”
„Mul on teie huvi üle ülimalt hea meel.” Tulikas naeratas laialt. „Teid ajab see naerma, härra mis-teie-nimi-nüüd-oligi, aga just selle eesmärgiga ma selle ballaadi kirjutasingi. Ma tahtsin kuulajaid elevile ajada ja neis uudishimu äratada.”
„Tõde või väljamõeldis?” kordas Rience külmalt.
„Kui ma selle reedaksin, siis ma põrmustaksin oma töö tulemuse. Hüvasti, sõber. Sa oled ära kasutanud kogu aja, mille ma saan sulle pühendada. Sest seal ootavad mind mu kaks muusat ja murravad pead, kumma ma välja valin.”
Rience oli tükk aega vakka, kuid ära minna ei kavatsenud. Ta takseeris luuletajat tõreda niiske pilguga, nii et tolle põue puges järjest enam rahutus. Allkorruselt, pordumaja peasaalist kostis lõbusat madinat, mida saatis aeg-ajalt naiste kile itsitamine. Tulikas pööras pea ära, justkui põlgliku üleolevuse märgiks, kuid tegelikult hindas ta kaugust, mis eraldas teda toa nurgast ja tissidele kannust vett kallavat nümfi kujutavast piltvaibast.
Rience pistis käe seepiavärvi vammuse taskusse ja sai viimaks sõna suust. „Tulikas, vasta minu küsimustele, ma palun sind väga. Ma pean vastuse teada saama. See on minu jaoks üüratult tähtis. Ja usu mind, sinu enda jaoks samuti, sest kui sa vastad heaga, siis…”
„Siis mis?”
Rience’i kitsastele huultele ilmus inetu grimass.
„Siis ma ei pea sind rääkima sundima.”
„Tead sa mis, nadikael!” Tulikas tõusis püsti ja manas näole ähvardava ilme. „Ma jälestan vägivalda ja väevõimu. Aga ma hüüan kohe madam Lantieri kohale ja tema kutsub siia ühe Käntsaka-nimelise mehe, kes täidab selles asutuses väljaviskaja auväärset ja vastusrikast ametikohta. Oma kunsti ta tunneb. Ta annab sulle jalaga persse nii, et sa sooritad meil nii ilusa lennu üle selle linna katuste, et harvad jalakäijad, kes sellel hilisel tunnil väljas on, peavad sind luulehobuks.”
Rience tegi lühikese liigutuse ja tema peos välgatas midagi.
„Kas sa oled kindel,” küsis ta, „et sa jõuad teda üldse hüüda?”
Tulikas ei kavatsenudki kontrollida, kas jõuab. Oodata ta ka ei kavatsenud. Veel enne, kui Rience libliknoa tera avamiseks selle käepidet keerutada ja selle siis taas kindlalt pihku haarata jõudis, õnnestus Tulikal söösta pika hüppega toa nurka, kus ta nümfi kujutava piltvaiba alla sukeldus ja jalahoobiga salaukse avas. Edasi tuhises ta end osavalt mööda siledaks kulunud käsipuid tüürides ülepeakaela keerdtrepist alla. Rience viskus talle järele, kuid luuletaja meel ei vankunud – ta tundis salakäiku nagu oma viit sõrme, olles seda mitu korda kasutanud, pistes putku võlausaldajate, armukadedate meeste või kätele voli andma kippuvate konkurentide eest, kellelt ta vahel riime ja noote varastas. Ta teadis, et pärast trepi kolmandat keeret leiab ta käsikaudu väikse pöördukse, mille taga on peidus alla keldrisse viiv redel. Ta oli kindel, et nagu nii paljud enne teda ei jõua tagaajaja pidurdada, jookseb edasi, astub salaluugile ja maandub laudas. Ta oli kindel, et põrutada saanud, sõnnikuga kokku mäkerdatud ja sigade käest tuuseldada saanud jälitaja jätab tagaajamise kus seda ja teist.
Nagu alati siis, kui ta milleski kindel oli, Tulikas eksis. Ühtäkki helkis tema selja taga midagi sinakalt ning luuletaja tundis, kuidas käed-jalad
