härjapõlvlane haigutas. „Aga see oli ju ballaad, kulla preilid. Milleks ballaadist tõde taga ajada? Tõde ja luule on kaks ise asja. Võtame kas või näiteks sellesamusegi… Miks ta nimi nüüd oligi? Ciri? Selle kuulsa Üllatuse nimi. Tema imes luuletajahärra küll täiega sulevarrest välja. Mina olen mitu korda Cintras käinud ja ma tean, et sealsel kuningal ja kuningannal lapsi polnud, ei tütart ega poega…”
„Vale puha!” hüüdis hülgemantlis punapäine mees, ruuduline rätik lauba ümber. „Kuninganna Calanthel, Cintra Emalõvil, oli tütar, keda hüüti Pavettaks. Too sattus mehega koos tormi kätte ja veekeeris viis nad mõlemad põhja.”
Rauakaubad kutsusid kõiki tunnistajaks. „Näete ise, et ma ei valeta! Cintra kuningatütre nimi polnud mitte Ciri, vaid Pavetta.”
„Cirilla, hüüdnimega Ciri, oli hoopis tolle uppunud Pavetta tütar ja Calanthe tütretütar,” selgitas punapea. „Ta polnud mitte Cintra kuninganna, vaid printsess. Just tema oligi nõidurile saatusest määratud Üllatuslaps, veel enne tema sündi lubas kuninganna just tema nõidurile anda, nagu Tulikas ennist laulis. Aga nõiduril ei õnnestunud teda üles leida ja kaasa võtta, nii et siin viskas luuletajahärra villast.”
Jutuajamisse sekkus sitke noorsand, kes võis riietuse järgi otsustades olla meistritööle ja meistrieksamile eelneval rännul viibiv käsitöösell. „Ja veel kuidas viskas. Nõidurist läks tema ettemääratus mööda. Cirilla sai Cintra piiramisel surma. Enne kui kuninganna Calanthe ise tornist alla hüppas, tegi ta printsessile oma käega otsa peale, et too elusalt Nilfgaardi küüsi ei satuks.”
„Asi polnud nii, sugugi mitte nii,” protestis punapea. „Printsess tapeti ära tapatalgutes, kui ta linnast põgeneda katsus.”
„Igatahes ei leidnud nõidur toda Cirillat üles!” hõikasid rauakaubad. „Luuletaja luiskas!”
„Aga ilusasti luiskas,” sõnas karvamütsiga haldjas pikakasvulist meeshaldjat kaisutades.
„Asi pole mitte luules, vaid faktides!” hüüdis sell. „Ma ütlen teile, et printsess sai surma iseenda vanaema käe läbi. Seda võib kinnitada igaüks, kes Cintras käinud on!”
„Aga mina ütlen teile, et ta tapeti ära tänaval, kui ta põgenes,” kinnitas punapea. „Ma tean seda, sest kuigi ma pole Cintrast pärit, olin ma selle Skellige jarli malevas, kes sõjas Cintrat toetas. Kõik teavad, et Cintra kuningas Eist Tuirseach oli pärit Skellige saartelt ja oli jarli onu. Ja mina võitlesin jarli malevas Marnadalis ja Cintras ja hiljem pärast kaotust Soddeni all…”
„Jälle üks veteran väljas,” torises Sheldon Skaggs teda tiheda parvena ümbritsevatele päkapikkudele. „Aint kangelased ja sõdalased. Kuulge, rahvas! Kes teie hulgas on kas või üks, kes Marnadalis või Soddeni all ei sõdind?”
„Ilmaasjata pilkad, Skaggs,” ütles etteheitvalt pikka kasvu meeshaldjas, emmates karvamütsiga haldjat viisil, mis pidi ülejäänud austajate võimalikud kahtlused hajutama. „Ära arva siin midagi, et sina ainukesena Soddeni all sõdisid. Sul pole vaja kaugelt otsida, mina lõin samuti selles lahingus kaasa.”
„Huvitav, kelle poolel?” ütles Radcliffe’ile vabahärra Vilibert hästi kuuldaval sosinal, millest haldjas väljagi ei teinud.
„Teada asi,” jätkas haldjas, vaatamata vabahärra ega võluri poolegi, „et teises lahingus Soddeni all madistas kõvasti üle saja tuhande sõjamehe, kellest vähemalt kolmkümmend tuhat kas tapeti ära või tehti sandiks. Me oleme Tulikale selle eest tänu võlgu, et ta selle kuulsa, kuid ka hirmsa lahingu oma ballaadiga igaveseks jäädvustas. Ma ei tundnud ei selle laulu sõnades ega ka viisis mitte ülistust, vaid hoiatust. Ma kordan, kiitus ja surematu kuulsus luuletajahärrale ballaadi eest, mis aitab võib-olla tulevikus kaasa sellele, et säärane tragöödia, nagu see julm ja tarbetu sõda oli, enam ei kordu.”
„Tõesõna,” ütles vabahärra Vilibert, vaadates haldjat trotsival pilgul, „ikka õige huvitavaid asju otsisite sellest ballaadist välja, aulik isand. Ah et tarbetu sõda? Te loodate, et tulevikus sellised tragöödiad enam ei kordu? Kas me peame nii aru saama, et kui Nilfgaard meile uuesti kallale tungiks, siis teie nõuanne oleks alla anda? Sõnakuulelikult Nilfgaardi ikke alla heita?”
„Elu on hindamatu kingitus ja seda tuleb kaitsta,” sõnas haldjas külmalt. „Tapatalguid ja lausalist hävitamist, nagu olid mõlemad lahingud Soddeni all, nii see, mille te kaotasite, kui ka see, mille te võitsite, ei õigusta mitte miski. Mõlemad läksid teile, inimestele, maksma tuhandeid hingi. Te lasite raisku kujuteldamatu potentsiaali…”
„Haldja lora!” plahvatas Sheldon Skaggs. „Hülgemöla! Seda hinda tuli maksta selle eest, et teised saaksivad väärikalt rahus elada, selle asemel et lasta Nilfgaardil ennast raudadesse panna, endal silmad peast välja torgata ja ennast piitsa hirmus väävli- ja soolakaevandustesse ajada. Need, kes kangelassurma surivad ja kes tänu Tulikale igavesti meie mälestustes edasi elavad, õpetasivad meid oma kodu kaitsma. Laulge oma ballaade, Tulikas, laulge neid kõikidele! Õpetusesõnad ei lähe kurtidele kõrvadele, vaid kuluvad marjaks ära, küll te ise näete! Sest kui mitte täna, siis hommepäev võtab Nilfgaard meie vastu uuesti sõjatee jalgade alla, jätke minu sõnad meelde! Täna lakuvad nad haavu ja tõmbavad hinge tagasi, aga kaugel põle päev, kui me jälle nende mustasi mantleid ja sulgedega kiivreid näeme!”
„Mida nad meist tahavad?!” kisendas Vera Loewenhaupt. „Miks nad meie peale hammast ihuvad? Miks nad meid rahule ei jäta ja meil rahus elada ja töötada ei lase? Mida need nilfgaardlased õige tahavad?!”
„Nad tahavad meie verd!” pasundas vabahärra Vilibert.
„Ja meie maad!” ulgus keegi poistesummast.
Sheldon Skaggs sekundeeris ähvardavalt silmi välgutades: „Ja meie naisi!”
Mõned purskasid naerma, kuid vaikselt ja vargsi. Sest kuigi oletus, et keegi peale päkapikkude endi võiks erakordselt ilutuid päkapikuemandaid ihaldada, oli ülimalt lõbus, oli ohutum selleteemalistest pilgetest ja naljadest hoiduda, iseäranis nende lühikeste, jässakate ja habetunud isandate juuresolekul, kelle kirvestel ja pistodadel oli rumal komme uskumatult kiiresti vöölt karata. Ja päkapikud, kes olid teadmata põhjustel pimesi veendunud, et kogu maailm nilpsab nende naiste ja tütarde järele tiiraselt keelt, läksid selles suhtes enneolematult kergesti vaost välja.
„Arvata oli, et see kunagi juhtub,” kuulutas järsku hallipäine druiid. „Seda oli oodata. Me olime ära unustanud, et me pole maailmas üksi, et me pole maailma naba. Me oleme nagu täissöönud rumalad laisad kogred mudases tiigis, kes ei uskunud, et haugid olemas on. Me oleme oma maailmal lasknud mudastuda, soostuda ja laisaks kätte minna nagu see tiikki. Vaadake ringi: igal pool lokkab kuritegevus ja patuelu, ahnus, saamahimu ja riid, kombed jäetakse unarusse ja kõik väärtused tallatakse porri. Selle asemel et elada nii, nagu käsib loodus, hakkasime me loodust hävitama. Ja mida me sellega saavutasime? Raua sulatamise ahjude vingust mürgitatud õhu, tapamajade ja parkalitöökodade rikutud jõed ja ojad, meeletu metsade raiumise… Tskae, isegi püha Bleobherise elusasse koorde, vaadake ainult, täpselt siia luuletajahärra pea kohale, on taskunoaga rõve sõna uuristatud! Kusjuures veel vigaselt! Nii et vähe sellest, et see tegija on barbar, ta on ka kirjaoskamatu! Mille üle te imestate? Sellest ei saanudki head nahka tulla…”
„Just, just!” kiitis paks preester takka. „Parandage meelt, patused, kuniks veel aega on, sest muidu ähvardab teid jumalate raev ja kättemaks! Tuletage meelde Itlina ennustust, prohvetlikke sõnu jumalate karistusest, mis tabab kuritöödest mürgitatud hõimu! Kas te mäletate: „Tuleb Põlguse aeg, puu kaotab lehe, punga võtab pakane, puuvili mädaneb ja seeme muutub mõruks, ja jõeorgudes näeb vee asemel jääd. Ja tuleb Valge
