Aga ma olen üritanud teie juurde aega kinni panna, ent iga kord, kui nad põhjust küsivad, olen sunnitud tõelist eesmärki varjama. Ma…”
Dani tajus korraga, kui tohutut uudist ta teatavaks tegemas oli. Kuidas ta saab endale räägitu lihtsalt välja pahvatada? Et kakskümmend üheksa aastat tagasi oli mehel tema emaga armulugu ja et tema oli tulemus? Mees ei usuks teda mingil tingimusel. Miks ta peakski?
Mark Canfield vaatas kulmu kortsutades naise poole. “Te näite tuttav. Kas me oleme varem kohtunud?”
“Ärge mitte mõelgegi selle peale,” ütles Alex Danile. “Te ei taha ju minuga tegemist teha.”
Dani ei teinud Alexist väljagi. “Ei ole, senaator, aga te tundsite mu ema. Marsha Buchanan. Ma meenutan veidike teda. Ma olen tema tütar. Ja, ma arvan, võib-olla ka teie oma.”
Mark Canfieldi näost ei paistnud peaaegu mingit reaktsiooni. Küllap tuleb see poliitilisest väljaõppest, mõtles naine, teadmata, mida ta ise tunneb. Lootust? Hirmu? Tunnet, et seisab kaljuserval, ega tea, kas hüpata?
Dani võttis end eitavat vastust oodates kokku, sest oli naeruväärne eeldata, et senaator tema sõnad niisama lihtsalt teatavaks võtaks.
Mark naeratas ja tema ilme leebus. “Ma mäletan teie ema väga hästi. Ta oli…” Tema hääl vaibus. “Me peaksime rääkima. Tulge minu kabinetti.”
Enne kui Dani jõudis end liigutada, tõkestas Alex tal tee. “Sa ei saa seda teha,” ütles ta senaatorile. “Sa ei saa temaga eraviisiliselt kohtuda. Kust sa tead, et ta pole ajakirjanik? Või opositsioonist? See võib lõks olla.”
Mark vaatas Alexi otsast Dani otsa. “Kas see on lõks?” küsis ta Danilt.
“Ei. Mul on isikuttõendav dokument, kui te tahate mu tausta kontrollida.” Viimane pakkumine oli Alexi pihta sihitud.
“Tahan küll,” ütles too jahedalt ja sirutas käe välja.
“Ta eeldate, et ma annan oma isiklikud andmed kohe praegu teie käsutusse?” küsis Dani teadmata, kas mehe tõhus tegutsemine peaks talle muljet avaldama või peaks ta oma terava kontsa mehele säärde virutama.
“Te soovite senaatoriga vestelda. Võtke seda julgeolekutagatisena.”
“Ma ei tea, kas see on vajalik,” ütles Mark rahulikult, kuid ei üritanud Alexit takistada.
Dani võttis käekotist rahakoti ja tõmbas sellest juhiloa.
“Teil ei juhtu passi kaasas olema?” küsis Alex.
“Ei, aga võib-olla tahate mult sõrmejäljed võtta?”
“Ma teen seda hiljem.”
Danil oli tunne, et mees ei teinudki nalja.
Mark vaatas ühe otsast teise otsa. “Olete lõpetanud?”
Dani kehitas õlgu. “Küsige draakonipoisilt.”
Alex noogutas. “Tulen teie juurde kohe, kui leian mõne IT-inimese, et tõendada selle ehtsust.” Ta lehvitas Dani juhiluba.
“IT-inimese?” küsis Dani senaatori järel viimase kabinetti minnes.
“Infotehnoloogia. Üllatav, mida kõike nad arvutiga teha suudavad.” Mees naeratas ja sulges Dani järel ukse. “Või ehk mitte. Sa oled arvutiasjades ilmselt väga kirjaoskaja. Ma soovin, et mina seda oleksin. Ma oskan nii palju, et hakkama saada, aga pean aeg-ajalt ikka Alexile helistama, et ta mind hädast välja aitaks.”
Mark viipas ruumi tagumises osas oleva puhkenurga poole. Seal oli kaks kulunud diivanit, paar tooli ja diivanilaud, mis nägi välja, nagu oleks see üliõpilas- korporatsiooni majas aega teeninud.
“Võta istet,” pakkus senaator.
Dani istus ühe diivani servale ja vaatas ruumis ringi.
See oli suur avatud akendeta ruum. Selles polnud midagi kummalist arvestades, et kampaania peakontor asus laohoones. Seninähtu põhjal ei pidanud senaator vajalikuks välistele asjadele suuri kulutusi teha. Kirjutuslaud oli vana ja kriimuline ning ainsaks värvilaiguks seinal olid riigi erinevaid piirkondi kujutavad suured kaardid.
“Kas sa kandideerid tõesti presidendiks?” küsis Dani. Et keegi, keda ta just oli kohanud, võiks seda teha, oli enam kui üllatav. See oli lihtsalt kummaline.
“Me uurime seda võimalust,” ütles Mark istudes diivani vastu toolile. “See siin on ajutine peatuspaik. Kui paistab, et mu kampaania saab hoo sisse, kolime paremini ligipääsetavasse kohta, aga miks praegu ilmaasjata raha raisata…”
“Asjalik mõte.”
Mark kummardus ja toetas käsivarred põlvedele. “Ma ei suuda uskuda, et sa oled Marsha tütar. Kui palju sellest ongi? Kolmkümmend aastat?”
“Kakskümmend kaheksa,” ütles Dani ja tundis, et punastab. “Ehkki sinu jaoks ilmselt pigem kakskümmend üheksa.”
Mark noogutas aeglaselt. “Ma mäletan viimast korda, mil ma teda nägin. Me sõime kesklinnas lõunat. Mäletan täpselt, kuidas ta välja nägi. Nii kaunis.”
Mehe pilgus oli vari, nagu oleks ta unustanud end minevikku, mida Dani ettegi ei osanud kujutada. Tal oli nii palju küsimusi ning ta ei suutnud ühtki neist esitada.
Mark polnud tol ajal abielus, aga tema ema oli. Dani mäletas vaevu oma vanemaid. Mees, keda ta alati – või vähemalt seni, kuni ta paar kuud tagasi vastupidist teada sai – oma isaks oli pidanud, oli vaevalt enamat kui hägune kujutis.
Ent Dani leidis end ikka temale mõtlemast, arutlemast, millal tema ema lakkas meest armastamast ja kas Mark Canfield oli seda otsust mõjutanud.
“Ma ei saanudki teada, miks ta asjale lõpu tegi,” ütles Mark vaikselt. “Paar päeva pärast seda lõunasööki helistas ta mulle ja ütles, et ei saa minuga rohkem kohtuda. Ta keeldus põhjust ütlemast. Üritasin temaga ühendust võtta, aga ta oli koos poistega minema sõitnud. Ta kirjutas mulle ja ütles, et mõtles suhte lõpetamist tõsiselt. Ta soovis, et ma oma eluga edasi läheksin, leiaksin kellegi, kellega mul võiks tõeline suhe olla.”
“Ta lahkus, sest ootas mind,” ütles Dani.
See hetk oli liiga ebareaalne, mõtles Dani. Ta oli mõelnud, milline saab olema tema esimene jutuajamine Markiga, aga nüüd, kui see käes oli, tundis Dani end peaaegu eemalolevana.
“Ma arvan sedasama,” ütles Mark.
“See tähendab, et sa oledki minu bioloogiline isa.”
Enne kui Mark vastata jõudis, avanes kabineti uks ja sisse astus naine. Ta heitis Danile kiire pilgu ja vaatas Markile otsa.
“Senaator, teile helistab härra Wilson. Ta ütleb, et teate, milles asi, ja et sellega on kiire.”
Mark raputas pead. “Tema ja minu definitsioonid kiirest on erinevad, Heidi. Ütle, et ma helistan talle hiljem.”
Veidi üle neljakümnene kaunis Heidi noogutas ja lahkus kabinetist.
Mark pöördus uuesti Dani poole. “Ma usun, et suure tõenäosusega olen ma sinu bioloogiline isa.”
Sekkumine
