style="font-size:15px;"> “See oli väsitav, aga edukas. Ja siin?”
“Metsik, hullumeelne, lärmakas?”
“See tähendab, nagu tavaliselt?”
“Sa tead, millised su lapsed on,” vastas Yvette muiates. “Nad muudavad mind enneaegu vanaks.”
“Sa oled minust noorem,” õrritas Katherine. “Mina jään enne vanaks.”
“Eks me näe.”
Yvette sirutas käed ja Sasha läks rõõmsalt tema sülle. Väikest kasvu tumedapäine naine viis tüdruku köögist ära.
“Ta saab lastega nii hästi hakkama,” ütles Fiona. “Sul vedas, et sa ta leidsid.”
“Ma tean. Tema pärast me Markiga saimegi nii palju lapsi lapsendada.”
Ilma abita oleksid nad pidanud kolme või nelja lapsega piirduma. Katherine ei tahtnud sellele mõeldagi. Ta armastas kõiki oma kaheksat last ega suutnud kujutleda, et üht neist poleks olemas olnud.
“Sul on täiuslik elu,” pomises Fiona.
Katherine mõtles oma valutavatele jalgadele ja kuumahoole, mis teda eelmisel ööl kaks tundi üleval hoidis. “Täiuslik mitte, aga see teeb mu õnnelikuks.”
“Sinu lapsed on nii suur õnnistus.”
Katherine heitis pilgu Fionale ja nägi valusähvatust tema silmades. Tema rind tõmbus kaastundest kokku. Fional peaks nüüd juba oma laps olema. Võib-olla kakski. Kui kõik oleks hästi läinud… Aga ei läinud. Kõik muutus, kui Alex teatas, et soovib lahutust. Ta polnud Katherine’ile kunagi põhjust öelnud ja Fiona väitis, et on sellest ootamatust meelemuutusest samuti segaduses.
Katherine teadis, et mingi põhjus pidi olema. Alex oli tema vanim poeg ja südame laps. Nad olid koos nii palju läbi elanud. Alex polnud sedasorti mees, kes lihtsalt põhjuseta minema kõnnib. Ta polnud kaugeltki südametu ega julm. Miks ta siis oma naise maha jättis?
Katherine tahtis sõpra kuidagi lohutada, kuid ei suutnud midagi välja mõelda. Fiona naeratas vapralt.
“Anna andeks. Ma ei tahtnud tundeliseks muutuda. Ma tean, et sa oled niigi ebamugavas olukorras, ja ma ei taha asju keerulisemaks teha. Ma tahan ainult, et sa teaksid, kui väga ma hindan seda, et lased mul heategevuses kaasa lüüa. See on minu jaoks kõik. Sa oleksid võinud mind lihtsalt oma elust ära lõigata.”
“Ei iial,” ütles Katherine. “Mis iganes sinu ja Alexi vahel juhtus, pole see meie sõprusega kuidagi seotud.” Katherine lootis endiselt, et tema poeg saab aru, mida ta tegi, ja läheb Fiona juurde tagasi.
Fiona tõmbas hinge. “Ma lipsan tunnikeseks sinu kabinetti, kui sobib. Ma tahan eelmise kümne aasta moedemonstratsioonide menüüd alla laadida. Viimane asi, mille pärast me muretsema peaksime, on korduv eelroog.”
“Aitäh, et sa seda teed. Ma lähen üles ja viskan lastele pilgu peale. Tule enne äraminekut minu juurest läbi.”
“Kindlasti.”
Fiona lahkus. Katherine pöördus trepi poole, aga enne kui ta end liigutada jõudis, kuulis ta garaažiukse avanemise heli. See sai ainult üht asja tähendada – Mark oli kodus.
Katherine teadis, et see oli täiesti rumal, aga isegi pärast kahtekümmet seitset aastat hakkas tema süda kiiremini lööma mõttest, et ta näeb peagi oma abikaasat. Nii paljud sõbrannad rääkisid, kuidas nende abielust kadus säde ning miski polnud enam põnev ega uus. Katherine’iga see nii polnud – polnud kunagi olnudki. Tema armastus Marki vastu oli ainult kasvanud. Filmide ja televisiooni klišeede keeles oli Mark tema prints. Katherine armastas oma lapsi, aga tegelikult kuulus tema süda Markile.
Ta tõmbas käega läbi juuste ja silus jaki rinnaesist. Tal polnud aega meiki värskendada, nii et ta hammustas huuli, et need punasemad oleksid ja tõmbas hinge. Marki jaoks ilus olemine oli tähtis. Paari hetke pärast avanes majapidamisruumi uks ja mees astus kööki.
Mark nägi välja täpselt samasugune nagu siis, kui naine teda esimest korda nägi. Pikk ja kena, tuhkblondide juuste ja sügavate siniste silmadega. Need silmad olid alati veidi kissis, nagu teaks mees väga naljakat saladust. Katherine’il jäi meest nähes ikka veel iga kord hing kinni.
“Tere, kullake,” ütles mees naise juurde tulles. “Kuidas sul läheb?”
“Hästi. Sa oled varakult kodus.”
“Ma tahtsin sind näha.”
Nende sõnade peale hakkas naise süda kiiremini lööma.
Mark kummardus ja suudles naist. Hetkel, mil tema huuled naise omi puudutasid, ärkas tuttav igatsus. Katherine peitis oma reaktsiooni kergesse suudlusse – selle nipi oli ta nende abielu esimestel kuudel selgeks õppinud. Aga see ei kaotanud igatsust.
Aastate eest oli ta lugenud artiklit suhetest. Autor väitis, et enamikus abieludes oli üks, kes imetles ja teine, kes lasi end imetleda. Katherine teadis, et nende puhul oli see tõsi. Mark armastas teda, kuid ei jumaldanud. Naine oli õppinud kontrollima metsikuid, romantilisi ja seksuaalseid tundeid, mis teda mehe seltskonnas alati valdasid, aga ta polnud neist kunagi lahti saanud. Mark oli tema jaoks ainus mees. Vähemalt oli tal niigi palju õnne olnud, et mees oli temaga abiellunud.
Mark võttis naise käe ja naeratas. “Tule. Lähme räägime.”
“Kas sa ei taha lastele tere öelda?”
“Hiljem. Ma tahan kõigepealt sinuga rääkida.”
Mark oli tüüpiline mees. Hoolimata oma võimest kampaania toetajatega tundide kaupa vaeva nägemata lobisema, oli tal tuhat pakilist toimetust ees iga kord, kui naine tegi ettepaneku rääkida. Millest korraga selline ootamatu muutus? Millest neil rääkida oli? Katherine väristas end kergelt.
Nad läksid mehe raamaturiiulitega vooderdatud kabinetti. Mark pani ukse nende selja taga kinni ja juhatas naise nahkdiivani juurde. Tema ilme oli läbitungimatu. Kas ta oli pahane? Ei, mitte seda. Pigem nukker. Mille pärast? Külm, kõva hirm tõmbus naise sisimas rusikasse.
Kas Mark kavatses ta maha jätta?
Naise mõistus viitas faktile, et isegi kui mees tahaks meeleheitlikult põgeneda, oleks naise mahajätmine ajal, mil ta kaalub võimalust presidendiks kandideerida, halb mõte. Katherine’i süda sosistas, et loomulikult armastas mees teda. Markil oli viimasel ajal tavalisest rohkem tegemist olnud, aga seda oligi ju arvata. Katherine ei tohiks ilmaasjata muretseda. Ometi värisesid tema käed kergelt, kui ta need kokku panduna sülle pani ja mehe poole vaatas.
“Milles asi?” küsis ta.
Katherine’i meelest oli ta väliselt täiesti rahulik ja kontrollis olukorda. Seda Mark näebki. Mida naine talle näidata tahtis.
“Üks noor naine tuli täna minu juurde,” alustas Mark. “Või ehk mitte nii noor. Ta on kakskümmend kaheksa. See tähendab vist, et ma hakkan vanaks jääma. Oled sa endiselt huvitatud vana mehega abielus olemisest? Lõppude lõpuks oled ju sina meie suhtes see kuum pool.”
Mees rääkis kergel toonil, naeratades, naise pilku jälgides. Katherine oleks pidanud rahulik olema. Aga ei olnud. Ta oli hirmul ega suutnud öelda, miks.
“Sa
