ainult paar nädalat töötanud, mis tähendas, et tal oli veel palju õppida. Õnneks oli Bella Roma suurepärase personali ja imelise menüüga korralikult juhitud restoran. Veel parem oli see, et tema ülemuse Berniega oli imetore koos töötada.
Dani pani klaasid lauale ja astus kööki, kus valitses vaikne kaos. Tõeline töö algas alles siis, kui nad uksed lõunastajatele kahekümne minuti pärast lahti teevad. Praegu tehti ettevalmistustöid. Penny – Dani vennanaine ja ilmselt Seattle’i parim kokk, ehkki Dani ei kavatsenud seda siinsele peakokale Nickile kunagi öelda – , ütles alati, et köögi elu ja surm sõltus ettevalmistustöödest.
Tagumistel põletitel podises kolm suurt puljongipotti. Õhus hõljus küüslaugu- ja vorstilõhn. Üks kokk hakkis salatite jaoks juurvilju, teine lõikas võileibade ja eelroavaagnate jaoks liha.
“Tere, Dani,” hüüdis üks kokkadest. “Tule maitse mu kastet.”
“Ta ei taha sulle mitte kastet pakkuda,” hüüdis teine kokk. “Ta on sinu jaoks liiga ilus, Rico. Ta tahab tõelist meest nagu mina.”
“Sina pole tõeline mees. Kui ma viimati sinu naisega olin, siis ta ütles.”
“Kui mu naine sind alasti näeks, teeks ta endale naermisega liiga.”
Dani naeratas tuttavaid solvanguid kuuldes. Restoranide köögid olid tavaliselt lärmakad hullumeelsed paigad, kus pidev pinge tähendas, et kõik pidid meeskonnana töötama. Keskmise naise jaoks muutis fakt, et enamik töötajaist olid mehed, olukorra väljakutseks. Dani oli üles kasvanud erinevates köökides ja Buchanani restoranides aega viites, nii et ta oli šokeerimiskatsete suhtes immuunne. Ta viipas meestele, kontrollis eripakkumiste valikut, mille Nick oli tänase menüü juurde pannud.
“Panini kõlab maitsvalt,” ütles ta peakokale. “Ma ei jõua ära oodata, millal seda maitsta saan.”
“Mul on sulle midagi paremat, kaunitar,” ütles üks meestest.
Dani ei vaevunud ringi pöörama, et rääkijat näha. Ta võttis hoopis suure lõikamisnoa. “Mul on endal ka üks komplekt neid.”
Mõned mehed oigasid.
Nick muigas. “Kui sa ainult neid kasutada oskad.”
“Oskan küll.”
See sunnib kokad mõneks ajaks tagasi tõmbuma. Dani teadis, et kuni ta oma tööd tegi ja nemad said aru, et võivad loota tema austavale suhtumisele ning sellele, et ta nende tööd kuidagi raskemaks ei muuda, hakkavad nad teda austama. Köögipersonaliga hea suhte loomine võttis aega ja ta oli enam kui valmis selle nimel pingutama.
“Kas sa tahad eripakkumistes midagi muuta?” küsis Nick muuseas.
Dani oleks tahtnud selle naeruväärse küsimuse peale naerda, kuid hoidis ilme neutraalse. Nick ei vajanud tegelikult tema arvamust. Kui Dani oleks püüdnud seda avaldada, rebiks Nick tal pea otsast… tõenäoliselt küll ainult verbaalselt. Tööjaotus oli väga selge. Peakokk juhtis kööki, restorani juhataja kõike muud. Dani autoriteet lõppes niipea, kui ta üle köögiukse astus.
“Ei,” ütles ta viisakalt. “Need paistavad suurepärased olevat. Head lõunasööki.”
Ta astus läbi ukse oma mängumaale. Ta pidi Nickiga koos töötama. Mõlemad võisid teise elu painajaks muuta. Uue inimesena oli Dani asi end tõestada ja ta oli rõõmuga nõus seda tegema.
Üks tema uue töö eelistest oli vajadus keskenduda. Pärast kohtumist Mark Canfieldiga avastas Dani, et enne tööletulekut ei suutnud ta keskenduda millelegi. Alex Canfield oli hakanud talle närvidele käima ja tema mõtted täielikult hõivanud. Ta püüdis end veenda, et mees oli täiesti ebahuvitav, mitte sugugi atraktiivne. Inimene, kelle peale ta küll oma aega ei raiskaks, aga ta teadis, et valetas endale. Mehes oli midagi, mis naist köitis. Tõsiasi, et Alex oli tema bioloogilise isa lapsendatud poeg, muutis asja nii keeruliseks, et Dani andis endale aru vajadusest vastassuunas jooksu pista. Arvestades viimast aastat tema armuelus, oli see nõuanne, mida oleks tulnud kuulda võtta.
Dani läks läbi söögisaali oma kabinetti. Teel möödus ta veinikeldrist, kus ta kiiresti kahe erineva veini varusid kontrollis. Pudelite arv kastis klappis arvuga tema arvutis.
“Suurepärane,” pomises ta koridori tagasi minnes. Seni oli töö Bella Romas nagu unenägu. Oli midagi, mida ta tahtis…
“Dani?”
Ta keeras ringi ja nägi oma venda Walkerit. Dani muigas. “Tulid vaatama, kuidas asju korralikult teha?” küsis naine, kui vend ta enda vastu tõmbas ja pealaele suudles.
“Unista aga.”
Endine merejalaväelane Walker oli hiljuti üle võtnud Buchanani impeeriumi, sellisena, nagu see parajasti oli. Ta juhtis firmat, millele kuulus perekonna neli restorani. Ta oli juhipositsioonile lükatud, kui Buchanani perekonna matriarh ja Dani kolme venna vanaema Gloria oli saanud infarkti ja murdnud puusaluu. Paar nädalat pärast töö alustamist oli Walker avastanud, et see oligi tema kutsumus.
Dani tundis venna üle uhkust. Walker oli suurepärane mees ja ta tegi fantastilist tööd. Dani ise polnud tegelikult kunagi firmat juhtida tahtnud, ta oli lihtsalt igatsenud võimalust end üht restoranidest juhtides tõestada. Gloria pani ta küll Burger Heaveni etteotsa, kuid ei lasknud tal üldse edasi liikuda. Pärast aastatepikkust pingutust olla meele järele naisele, kes paistis teda vihkavat, oli Danile tõtt räägitud. Gloria oli Danile karmide sõnadega selgitanud, et Dani polnud tõeline Buchanan. Et tema emal oli armulugu ja Dani oli selle tulemus.
Gloria oli perekonna matriarh ning Dani polnud temaga üldse suguluses. Kuna Gloria oli tema suhtes alati kriitiline ja jahe olnud, oleks Dani pidanud kergendust tundma.
Aga ei tundnud. Veresideme puudumisest hoolimata teadis Dani, et Gloria jääb alati tema vanaemaks – vähemalt Dani südames. Gloria käitumine minevikus tähendas, et lähedased suhted ei olnud tõenäolised.
Dani ütles endale, et ta ei hooli sellest. Vähemalt oli asjal hea külg.
Nüüd, kui ta teadis, et Mark Canfield võis tema pärisisa olla, oli tal uus perekond, kellega end siduda. Halvem pool oli see, et ta oli kogu elu Buchanan olnud ja ta ei tahtnud keegi teine olla.
Walker lasi ta embusest lahti. “Kuidas läheb?”
“Suurepäraselt. Mulle meeldib siin. Bernie on parim ja köögipersonal terroriseerib mind ainult natuke. See tähendab, et ma hakkan neid enda poole võitma. Kui nad mind üldse ei kiusaks, tähendaks see, et nad vihkavad mind, nii et see on õrn tasakaal. Mida sina siin teed? Tulid vahelduseks korralikku toitu otsima?”
See torge pani Walkeri muigama. “Arvad, et pasta punase kastmega suudab ühegi Penny vaimusünnitisega võistelda?”
Penny oli abielus nende kõige vanema venna Caliga. Ta oli erakordne kokk ning ta töötas Buchananite kalarestoranis Waterfront.
“Kui sa seda nii väljendad,” urahtas Dani, teades, et Penny oli geenius. “Aga meil on palju häid asju, mida teie ei paku. Kui ma järele mõtlen, siis peame Itaalia restorani avama. See on väga populaarne ja kasumimarginaal oleks fantastiline.”
Walker vahtis teda. “Ma ei tulnud siia äriasju arutama.”
“Aga Itaalia restoran on hea mõte.”
“Suurepärane, kui sa ei tee välja
