suunama?
“Hea küll,” pomises ta. “Saan aru. Kui sa küüslauguleiva pärast ei tulnud, mille pärast siis?”
“Asi on Elissas,” ütles Walker.
Dani haaras vennal käsivarrest. “Kas temaga on kõik korras? Kas juhtus midagi?”
“Temaga on kõik korras. Me jätkame pulmaplaanide tegemist. Ta tahab muinasjutupulma hulga lillede ja vilkuvate tuledega. Ma tahan, et ta õnnelik oleks.”
Selle hetkeni oli Danil raske ette kujutada, et tema suur karm vend räägib tõsise näoga vilkuvatest tuledest. Ta oleks võinud kihla vedada, et vend ei teadnudki, mis need olid. Aga Elissasse armumisest saadik oli Walker nagu teine inimene. Avatum, kokkukuuluvam, teadlikum vilkuvatest tuledest.
“Ma olen kindel, et pulmad tulevad imekaunid,” ütles Dani.
“Ta tahab, et sa osaleksid. Tal ei ole peapruutneitsit. Ilmselt on see liiga keerukas. Selle asemel on tal palju saatjaid ja ta soovib, et sina oleksid üks neist. Aga ta ei tahtnud sulle survet avaldada, nii et ta palus minul sinult küsida, et sul oleks mugavam ära öelda.”
Dani naeratas. “Tõesti? Ta tahab mind pulmas osaliseks?”
“Muidugi tahab. Sa meeldid talle. Pealegi kuulud sa perekonda ja ära vaidle vastu. Ma olen sellest vestlusest tüdinud. Sa oled sama palju Buchanan nagu meie kõik. Sa oled minu õde. Sa võiksid ka kosmoselaevalt alla hüpanud tulnukas olla, aga sa oleksid ikka minu õde.”
Walkeri tulisus oleks võinud võõrast inimest ehmatada, aga Dani nägi selles venna siirast viisi öelda, et ta hoolis väga. Dani võis kahelda oma kohas universumis ja oma perekonnanimes, aga see oli tema jaoks selge, kui oluline ta oma vendadele oli.
“Sa ei saa minust lahti,” ütles ta. “Ära muretse.”
“Ma pean muretsema. Ma olen vanem. See on ametijuhendis. Kas sa siis tahad pulmas osaleda või mitte?”
“Nii sujuv,” ütles Dani vennale. “Nii veenev. Nii elegantne suhtleja.”
Walker vaatas teda altkulmu. “Oli see jah?”
“See oli jah. Mulle meeldiks Elissa saatja olla.”
“Tore. Kuidas su kohtumine senaatoriga läks?”
Dani juhatas venna laua juurde ja võttis istet. “See oli huvitav. Kummaline. Ma ei tundnud mingit sidet ega midagi.”
Ta jutustas vennale, et Mark oli valmis tema lugu uskuma.
“Alex nõuab DNA-analüüsi, mis on minu meelest hea mõte. Siis saame mõlemad kindlad olla.”
“Alex on tema poeg?”
“Lapsendatud, aga jah.”
“Kas ta tekitab probleeme?”
Dani muigas. “Sa pakud võimalust ta ära koristada, kui ta seda teeb?”
“Ma sekkun.”
Danile meeldis see žest, ehkki ta ei saanud venna pakkumist vastu võtta. “Ma saan Alexiga hakkama.” Ta meenutas mehe otsusekindlat pilku. “Või vähemalt suudan teda korralikult jooksutada. Pealegi ma ei taha, et sa talle praegu peksa annaksid. Ta on teatud mõttes sümpaatne.”
Walker krimpsutas nägu. “Mind ei huvita.”
“Ära muretse. Midagi ei juhtu. Ma sain oma õppetunni. Ei mingeid suhteid enam. Aga ta äratas mu tähelepanu. Ehkki see pole oluline. Tema meelest olen ma tüütu. Ebamugav putukas, kes võib tema isa presidendivalimiste kampaania ära rikkuda.”
“Mida sina arvad?”
“Et ta teeb sääsest elevandi. Ma tahan lihtsalt teada, kas Mark Canfield on mu isa või mitte. Kui on, tahaksin teda tundma õppida. See ongi kõik… ehkki Mark kutsus mind täna enda juurde õhtusöögile, et mind oma naisele tutvustada.”
“Mida tema sinust arvab?”
Dani krimpsutas nägu. “Pole aimugi, aga vaevalt see midagi head on.”
Katherine Canfield astus garaažist majja, endine minia kannul. Nagu tavaliselt, kandis Fiona oma saledat figuuri ja ideaalseid punaseid juukseid rõhutavat kostüümi. Katherine heitis pilgu oma disainerikostüümile. Karmist treeningkavast ja toitumise pidevast jälgimisest hoolimata oli tema keha muutuma hakanud. Mõte vananemisest polnud talle kunagi vastumeelne olnud, aga nähes reaalsuses oma tüsedamaks muutuvat vöökohta ja ebameeldivat järeldust, et gravitatsioon polnud tema sõber, meenutas ta igatsevalt nooruse kerget vetruvust.
“Mul on külaliste nimekiri valmis,” ütles Fiona asjalikult. “Kõik peale kolme moekunstniku on vastanud ja ma avaldan viimasele kolmele survet, kuni nad alla annavad. Ma olen kindel, et ületame eelmise aasta tulusid vähemalt kahekümne viie protsendi võrra.”
“Nii mina kui haigla hindame sinu innukust,” ütles Katherine kingi jalast võttes. Ta oli tutvustanud oma plaane heategevuslikuks moedemonstratsiooniks ja seejärel tegelenud sellele järgneva hilise pärastlõunase teejoomisega. Ta oli mitmeid tunde jalgadel olnud ja jalad andsid sellest märku – veel üks vananemise märk. Fiona vanusena oli ta pärast sellist päeva olnud võimeline veel kogu öö tantsima.
“Me peaksime lihtsalt tšeki saatma,” ütles Katherine endale vett valades ja Fionale pakkudes. “Palju vähem tööd.”
Fiona naeratas. “Sa ütled alati nii, aga sa ei mõtle seda tõsiselt.”
“Sul on õigus.” Töö heategevusprojektidega täitis suure osa Katherine’i ajast ning talle meeldis teadmine, et kogutud rahast on kasu.
Tema tähelepanu köitis jooksumüdin. Tervitust oodates pani Katherine klaasi käest, kükitas ja ajas käsivarred laiali.
Paari sekundi pärast tormas Sasha tuppa ja lendas üle laudpõranda.
“Emme, emme, sa oled tagasi. Ma igatsesin nii väga sinu järele. Yvette luges mulle ette ja me vaatasime Bailey’ga printsessi filme ja ma sõin lõunaks juustuga makarone, siis luges Ian meile ühe loo ja tegi hääli.”
Katherine ajas end sirgu ja kallistas väikest tüdrukut. “Sul oli tore päev.”
“Oli küll.” Sasha naeratas.
Ta oli alles viiene, piimakohvi värvi naha ja tumedate silmadega. Tema juuksed rippusid lokkide sasipuntras. Katherine arvas, et tema mitmekesine päritolu ja klassikaline luustik tähendasid, et tüdrukust kasvab tõeline iludus. Temal ja Markil tuleb poistega palju varem probleeme, kui nad arvasid. Aga järgmise paari aasta jooksul pidid nad ainult selle pärast muretsema, et nende noorim laps tugevaks saaks.
“Kas sa tahad Fionale tere öelda?” küsis Katherine.
Sasha krimpsutas kergelt nina ja ütles kohusetundlikult: “Tere, Fiona. Kuidas sul läheb?”
“Hästi.” Fiona naeratas tüdrukule. “Sa oled nii suureks kasvanud.”
Sasha ei vastanud. Millegipärast polnud ta Alexi endise naisega kunagi läbi saanud ja see oli kummaline. Sasha oli ebatavaliselt kiinduv laps.
Yvette astus kööki. “Ma
