Bayard, et ta keeldub kirja vastu võtmast.
Õnneks ta ei teinud seda.
“Hea küll,” soostus ta ja möödus külalisest ebanaiselikult pikkade sammudega. “Olge nii hea ja tulge minuga kaasa,” poetas ta üle õla.
Armand oli maininud, et tema käli riietub nagu talunaine, kamandab nagu keisrinna, trambib jalgadega nagu tige kaupmees ja pole pooltki nii kaunis kui tema õde Adelaide. Leedi Gillian polnud külalisele isegi tervitussuudlust kinkinud.
Bayard järgnes naisele ja vandus endamisi, et isegi teda Prantsusmaal vangis hoidnud mees oli sõbralikumalt käitunud.
Ent vaatamata leedi ebaviisakusele otsustas Bayard vaikida ja tema taktitusest mitte välja teha.
Lõppude lõpuks polnud ta arvanudki, et teda avasüli vastu võetakse. Järelikult polnud mõtet lasta end jahedast vastuvõtust heidutada. Armand oli palunud tal oma naise õele sõnum edastada ja teda kaitsma jääda, ning Bayard kavatses kuuletuda.
“Mis uudiseid võib see ennasttäis vennike Adelaide’ilt ja kuninga õukonnalt tuua?” juurdles Gillian endamisi, kui lossi privaatkambri poole tõttas.
Ta kahtlustas, et tegemist on halva uudisega.
Gillian ja tema õed Adelaide ning Elizabeth – tuttavatele Lizzie – olid kuninga eestkostealused. See tähendas, et Johnil oli nende üle täielik võim. Ta võis nad oma äranägemise järgi mehele panna, hoolimata naiste heaolust. Samuti andis ta noortele meespärijatele eestkostjateks mehi, kes kippusid varandust laiaks lööma, enne kui poisid küllalt vanaks said. Ta ei mõelnud vähimalgi määral nende heaolule ja turvalisusele, kelle eest vastutas, sealhulgas Inglismaa rahvale.
Kes teab, mida ta oli Gilliani ja Averette’i rahva huve arvestamata korda saatnud?
Ja miks oli just see rüütel saadetud õe sõnumit edastama? Kui Adelaide olnuks haige, teatanuks sellest tema teenija.
Kas oli võimalik, et John oli leidnud abikaasa Adelaide’ile, Lizette’ile või koguni temale, Gillianile, ning see oligi peig?
Kindlasti mitte. Ta palus jumalat, et see poleks nii. Mitte temale, ja iseäranis mitte see upsakas tüüp, kes suhtus nii temasse kui ka kõikidesse teistesse ärritava üleolekuga.
Aastate jooksul oli Gillian paljude sääraste meestega kokku puutunud. Polnud kahtlustki, et Sir Bayard lootis talle oma auastme, hoiaku ja hea välimusega muljet avaldada. Tõtt-öelda oli mees hoolimata armist, mis tema paremast silmast lõuani ulatus, üpris nägus, ent Gillian polnud kergemeelne ja rumal plika, kellele oleks olnud lihtne meeldida.
Ainult üks kord elus oli ta kohtunud rüütliga, kes oli helde, lahke ja alandlik ning tundnud üllataval kombel tema vastu suuremat huvi kui ta õdede vastu.
Kuid see oli juba aastate eest ja nüüdseks oli James d’Ardenay surnud.
Gillian piidles uuesti Sir Bayardit. Millest oli see mees Averette’i sõites mõelnud? Kümnisest ja sissetulekutest? Talupoegadest, kes peaksid olema valmis lahingutes võitlema ja oma isanda nimel hukkuma?
Ta nägi oma kodu ja inimesi, kes rügasid, et külas valitseks alati küllus ja turvalisus, et siin oleks rasketel aegadel ohutu. Ta nägi mehi ja naisi, kellel olid nimed, näod, pered, lootused ja unistused – nagu noorel Davyl, kes teadis küla ja selle elanike minevikust rohkem kui keegi muu. Vana Davy oli Gillianile vanaisa eest ja tema abikaasa ema eest. Seda rohkem kui leedi enda haige ema, kes oli nüüdseks surnud.
Ta tundis möldrit ja pagarit, kes alatasa tülitsesid, kõrtsi-Sami ja Pegi, ning morni kaupmeest, kes rääkis harva üle kolme sõna korraga.
Ta nägi hekivaht Hale’i suguseid inimesi. Hale oli isaks väikesele Teddyle, kelle Sir Bayard oleks äärepealt alla ajanud. Rüütlit ennast ei paistnud õnnelikult lõppenud õnnetus morjendavat, samuti näis mees arvavat, et säärast tegu saab rahaga hüvitada.
Oli palju teisigi, kellest igaüks oli ainulaadne, mõni meeldivam kui teine, kuid Gillian pidi kaitsma kõiki just nagu oma majapidamist, lossi ja maavaldust.
Ja seda kavatses ta teha. Viimase hingetõmbeni ja hoolimata sellest, kes parajasti troonil istub.
Kui nad väravatornidele lähenesid, hüppasid välja kümme garnisonisõdurit, kes tõkestasid sissepääsu ja suunasid odad nende poole. Väravavõre oli alla lastud ja sisemine värav suletud. Müüri ääristasid mõned vibumehed, kuid midagi vähemat polnud Bayard oodanudki.
“Teie mehed on hästi väljaõpetatud,” märkis ta vaherahu sõlmimise lootuses, kui nad leediga seisma jäid.
Kui naine oli mehed ise välja õpetanud, tegi see talle au. “Jah, on küll,” vastas Gillian ning teatas kõlava ja selge häälega: “Kõik on korras!”
Bayard tabas meeste nägudel veidra ilme, mis andis mõista, et sugugi mitte kõik pole korras.
Nähtavasti tähendas see seda, et leedi ei näinud otsest ohtu, kuid mehed pidid sellegipoolest võitlusvalmis olema.
Väravavõre hakkas kerkima ja sõdurid tõmbusid teeäärtesse. Bayard pidas kohusetundlikult leedi Gillianiga sammu, kui nad möödusid suurest väravahoonest ja kõmpisid välismüüride vahel, kus asusid harjutamisõu, aed, sepikoda ja ümmargune kivist tuvila. Bayardil oli olnud õigus, kui ta ütles Fredericile, et maanteele paistev lossiosa ei näita selle tegelikku suurust. Loss oli pisarakujuline, kusjuures väravatornid ja – majake asusid kitsamas otsas.
Nad sisenesid läbi võlliga paksude tammepuust väravate sisehoovi. Bayard oletas, et loss on ehitatud möödunud viiekümne aasta jooksul, ehkki pika halli tagune ümar torn oli märgatavalt vanem. Kui otsustada torni kitsaste vaateakende all olevate mustade jälgede järgi, siis oli selle pihta rohkem kui üks kord tulistatud. Tõik, et torn endiselt oma kohal seisis, andis vaikides märku oskuslikust ehitusstiilist ning miinipildujate kvaliteedist.
Sisemüüri sees olevad põhihooned hõlmasid koridori, kabelit, laoruume, talle ja kööki, mis oli koridori abil halliga ühendatud. Hallist lääne pool asuvas kahekorruselises hoones asusid tõenäoliselt lossielanike eluruumid ja võib-olla ka külaliste kambrid. Vastasel juhul, arvas Bayard, oleks tema ja Frederic viidud sõdurite ja meesteenijate juurde halli.
Majauste taha polnud jäetud ainsamatki tünni, vaati ega korvi. Siin polnud ühtki katkist vankrit ega muud lagunenud eset, mis oleks jäetud parandamist ootama. Sisehoov oli peaaegu ontlikult korras. Ka tallist immitses vaid õhkõrna sõnnikulehka, millest võis järeldada, et seda koristati tihti.
Vaatamata sellele, et kindluse puhtus oli muljetavaldav, muutis siinne vaikus ja teenrite vähesus – või vähemalt nende mittenägemine – Bayardi rahutuks. Keegi ei piilunud ustest ega akendest, ehkki külaliste saabumine polnud sugugi vaikne. Üks kahest, kas siin töötasid kõige uudishimuvaesemad teenrid, keda ta oli eales kohanud, või valitses leedi oma lossi raudse käega.
Pooled sisemüüril passivatest vibulaskjatest olid nüüd näoga hoovi poole ja nende täksitud nooled sihtisid munakiviplatsi. Avatud territooriumit ääristas veel terve hulk sõdureid ja ala keskel seisis pikka kasvu jässakas mees, kelle keha kattis raudrüü, ent pea oli paljas. Tema ilme oli tõsine, nägu siledaks raseeritud ja mustad juuksed kergelt hallisegused. Mees seisis näoga värava poole, justkui valmistuks ihuüksi sissetungijaid peletama.
Garnisoniülem, oletas Bayard.
“Armuline leedi,” ütles mees šoti aktsendiga,
