polnud võimalik. Lihtsalt polnud.
Adelaide ei annaks end iialgi mehele, ei laseks ennast valitseda ja kohelda nagu vallasvara, omamata vähimatki sõnaõigust. Kui keegi võinuks nende kokkuleppest taganeda, siis võib-olla Lizette, kuid mitte Adelaide, kes oli teinud ettepaneku säärase tõotuse anda ning loetlenud üles kõik põhjused, miks naine ei tohiks abielluda.
Armand on päri sellega, et Averette jääb endiselt sinu koduks ja sinu vastutusele, kirjutas Adelaide. Tal on põhja pool isiklikke maavaldusi ja tema sõnul on neist rohkem kui küll. Tõepoolest, Gillian, ta on parim mees.
Gillian ei uskunud õde. Ta tundis armumise jõudu ja armastuse väge ning Adelaide paistis omadega täiesti sees olevat. Seesamune lord Armand de Boisbaston võis lihtsalt valvsust uinutada ning mõne aja pärast Averette’ile nagu raisakotkas jaole karata – iseäranis juhul, kui tema poolvend oli juba seal teda toetamas.
Mureliku ilmega Dunstan astus paar sammu lähemale. “Mis lahti? Kas Adelaide on haige?”
Gillian raputas pead. “Ei, temaga on kõik korras.” Või vähemalt tervise mõttes. Teda võis olla lihtsalt armupalavik tabanud.
Aga kui mõeldamatu oli tõepoolest teoks saanud ja Adelaide oli abiellunud, siis pidanuks ta sellest õele isiklikult teatama. Ta ei saadaks võhivõõrast meest, kes peaks aitama Averette’i kaitsta.
Gillian torkas kirja Dunstani nina ette. “Kas sa usud, et see kiri on mu õelt?”
“Tundub küll Adelaide’i käekiri olevat,” pomises mees ja asus lugema.
Gillian sai kohe aru, millal Dunstan jahmatava osani jõudis. “Ta on abielus?” Mees vahtis suurisilmi Sir Bayardit. “Teie vennaga?”
“Poolvennaga.”
Pool- või pärisvend, mis vahet seal oli?
“Kes on abielus?” tahtis Iain teada.
Sir Bayardi lõug läks krampi, ent ta vastas rahulikul toonil: “Leedi Adelaide abiellus hiljuti mu poolvenna lord Armand de Boisbastoniga, kes on tema valduste rüütel.”
“Millal? Kuidas?”
“Nelja päeva eest,” kostis Sir Bayard endise rahuga. “Nii nagu tavaliselt. Mina isiklikult ei viibinud laulatusel, sest naasin äsja Prantsusmaalt, kuid ma kinnitan teile, et nad on abielus ja väga armunud. Koguni nii armunud, et Armand loobus õigustest Averette’ile.”
Gillian taipas, et see on Sir Bayardi meelest midagi uskumatut, ning tegelikult oligi. “Esimest korda kuulen lordist, kes keeldub maad juurde saamast.”
“Pole tähtis, mida teie või mina sellest arvame, kuid just niisuguse lepingu ta oma naisega tegi,” kinnitas Sir Bayard. “Aumehena peab ta sellest kinni. Ja mina annan teile rüütli ausõna, et kiri on teie õelt ning te olete tõepoolest ohus.”
“Ohus?” kordas Iain. “Mis ohus?”
Gillian selgitas rutakalt, mida Adelaide oli vandenõu kohta kirjutanud, kaasa arvatud uudise, et Sir Bayard peab Averette’i jääma. See asjaolu ei meeldinud Dunstanile ja Iainile põrmugi rohkem kui Gillianile.
“Kui kauaks?” uuris Iain.
“Niikauaks, kuni mu vend ja tema abikaasa otsustavad, et minu siinolek pole enam vajalik,” vastas Sir Bayard.
“Kas minul polegi selles asjas sõnaõigust?” vihastas Gillian.
“Võite kindel olla, armuline leedi, et teie jääte Averette’i valitsema,” lubas Sir Bayard. “Mina annan teile vajaduse korral üksnes nõu ja abi, muud midagi.”
“Me suudame ennast ise kaitsta,” teatas Dunstan ja puudutas mõõgakäepidet, mida ta oli hoidnud üksnes harjutustundides.
Sir Bayard kergitas kulmu ja pani oma jõulised käed vaheliti. “Kas teil on kogemusi meeste juhtimisel lahingus? Või piiramisrõngas?”
Iain lõi rinna ette. “Mina käisin lahingus juba siis, kui teie alles ema tissi imesite.”
“Ma ei küsinud selle kohta,” nipsas rüütel. “Kas olete lahingus või piiramisrõngas mehi juhtinud?”
Iain jäi haudvaikseks. Gillian teadis, et mees on osalenud lahingutes, kuid saanud garnisoniülemaks alles hiljuti tema isa kaudu, kes suri varsti pärast ameti üleandmist ajurabandusse. See leidis aset järjekordse purjutamise ajal, mil ta räuskas poegade vähesuse üle ja needis jumalat, et too talle üksnes kasutuid tütreid kingib.
Dunstanil polnud mingisugust lahingukogemust. Tema ülesanne oli aritmeetikat osata ja täpseid arveid kokku lüüa.
“Vaenlased, kellega meil on tegemist, on otsusekindlad mehed,” lausus Sir Bayard, “ja kui te oma uhkust rahva heaolust tähtsamaks ei pea, siis võtate minu pakutud abi vastu.”
Aga mis siis, kui kiri vastabki tõele, mõtles Gillian. Mis saab juhul, kui ohtlikud ja halastamatud vaenlased, kellest Adelaide ja Sir Bayard rääkisid, tulevadki Averette’i? Ta uskus Iaini võimetesse, kuid temast olnuks rumal kogenud rüütli abist keelduda. “Hea küll, armuline lord, võite siia jääda.”
Gillian tõstis Iaini ja Dunstani protesti vaigistamiseks käe ja jätkas Sir Bayardiga rääkimist. “Ehkki ma olen üpris kindel, et Iain ja minu mehed suudavad Averette’i igasuguste vaenlaste eest kaitsta, võite teie oma sõduritega siia jääda. Kuid ma kirjutan oma õele, et saada kinnitust, kas olete ikka see, kelleks ennast nimetate ja kas kirja sisu vastab tõele. Aga nüüd, armuline lord, mil olete kirja kätte toimetanud, võite halli minna ja endale kehakinnitust pakkuda.”
Sir Bayardi tumedate kulmude vaevumärgatav allavajumine andis Gillianile märku, et mees saab aru, et teda aetakse minema. Ent sellegipoolest ei reetnud rüütli toon viha, kui ta lausus: “Kohtumiseni sel juhul, armuline leedi!” Ta tegi midagi kummardusetaolist ja loivas uksest välja.
“Tühja see külalislahkus, aga me peaksime selle ülbe eesli viivitamatult väravast välja ajama!” põrutas Iain kohe, kui uks oli sulgunud.
“See mees peaks lahkuma Averette’ist juba täna,” nõustus Dunstan. “Mäherdune häbematus!”
Gilliani pilk rändas ühelt mehelt teisele ja ta hindas nende ustavust ning muret, kuid samas ei võinud unustada, et Averette ja selle elanikud olid tema vastutusel. “Võib-olla me olemegi abielu kaudu sugulased? Enne kui me pole milleski kindlad, peame kohtlema teda nagu külalist. Kui ta osutub ikkagi vaenlaseks, on targem hoida teda siin, kus saame teda jälgida.”
“Nojah, seda küll,” möönis Iain.
“Aga võib-olla on ta spioon, kes üritab meie garnisoni tugevaid ja nõrku külgi välja selgitada?” oletas Dunstan.
Gillian polnud sellele mõelnudki ja see mõte pani tal kõhus keerama. “Averette’il pole nõrku külgi.”
“Neid on alati, armuline leedi,” kostis Iain. “Hoolimata sellest, kui hästi me oma mehi treenime või müüre tugevdame.”
Gillian teadis, et garnisoniülemal on õigus, kuid Adelaide’i kiri ja lossiproua kohusetunne ei lubanud tal Sir Bayardit minema saata. Polnud välistatud, et kiri on ehtne ning õde oli selle rüütli neile tõepoolest appi saatnud. Ta ei tahtnud solvata aadlikku, kes on õe abielu kaudu tema sugulane,
