tema mõõgatera eest, kui ta on otsustanud selle käiku lasta. Kuid alati ta ei tee seda. Eelmisel aastal sööstis ta Normandias ühte lossi, kuid alistus juba kolme päeva pärast. Ormonde’i hertsog, kelle naine on erakordne iludus, võttis ta vangi. Õukonnas kahistatakse, et Bayard de Boisbaston alistus üksnes selleks, et saada võimalust naist võrgutada – ja see tal ka õnnestus.”
Peg tõmbas sügavalt hinge. “Ta loobus lossist üksnes selle nimel, et naist võrgutada?”
Veinikaupmees noogutas. “Vähemalt nii räägitakse. Ja nüüd on ta siin.”
“Kui tal on leedi Gilliani suhtes kurjad kavatsused, paneb leedi ta kohe paika,” sekkus noor Davy kindlameelselt vestlusse ja ulatas vanaisale õlle ning juustu kõrvale paksu viiluka leiba. “Leedi Gillian on samuti kange nagu kurat.”
“Pühaduseteotus!” porises pudupoodnik nurgast, kus ta oma õlut lürpis.
“Teie, naised, mõtlete alati abiellumisele,” jätkas noor Davy ega teinud poodnikust väljagi. “Lasite tal abielluda James d’Ardenayga vaevalt nädal pärast seda, kui vaeseke oli siia jõudnud.”
“Nojah, aga tema suri,“ raius Peg kiivalt.
“Me ei peaks leedi abiellumise pärast muretsema,” märkis pagar Felton oma kohalt ukse juurest.
“Kas sina laseksid tal esimese kosilasega abielluda?” kostis mölder nurgast, ruumi teisest otsast, olles oma vaenlasest võimalikult kaugel. “Kas tahaksid, et mõnest neist lollpeadest, kes on tal kosjas käinud, saaks uus lord? Mina ei tahaks. Jumal hoidku meid ülbete idiootide eest!”
“Arvatavasti ei taha ta oma isa pärast abielluda,” hüüatas vana Davy kamina eest. “Julm ja vastik lurjus selline! Temasugune paneb iga naise uskuma, et surm on etem kui abielu.”
Veinikaupmees niheles jälle, kuid seekord kärsitusest. “Kui teie tahate ainult leedist rääkida, siis peaksin võib-olla üksi põhku pugema.”
Peg kargas jalule, haaras mehe käest ja viis ta kõrtsihoone teisele korrusele, kus reisijatele öömaja pakuti ning tema ise oma teist teenust pakkus. “Ärge olge pahane, Charlie. Me peame lossis toimuva vastu huvi tundma nagu teiegi muretsete kuninga maksude pärast. Leedi Gillian on hea inimene vaatamata sellele, et ta on leedi. Keegi ei soovi talle halba.”
Kui kaupmees ja Peg olid trepist üles läinud, vahtis vana Davy ärevalt teistele otsa. “Huvitav, kas tema jutus ivake tõtt ka leidus?”
“Mitte raasugi,” oli noor Davy kindel. “Leedi Gillian on liiga väärikas ja tark, et lasta end libekeelsel rüütlil lollitada, olgugi, et too on nägus. Kas mäletate toda rüütlit, kes siin käis? Sir Watersticks või kes iganes. Kas leedi ei saatnud teda küllalt kiiresti pikalt?”
Kõrtsitoas istuvad mehed kõkutasid naerda ja noogutasid.
“Pani tema juuksed põlema,” itsitas vana Davy ja ahmis naerupahvakute vahelt õhku. “Loomulikult pidi ta ütlema, et see oli õnnetus, kuid juustel kulus tagasikasvamiseks vähemalt aasta. Ja oi, kuidas ta vandus!”
“Oh, seda armastust! See on üks imeline asi,” irvitas mölder pagari suunas. Seejärel hakkas ta laulma mingisugust ballaadi ammukaotatud armastusest. Pagar valas õllepära kurku ja tormas kõrtsist välja.
Kolmas peatükk
Bayard üritas pahameelt varjata ja viskas kiivri suurele kardinatega baldahhiinvoodile äärmiselt puhtas kambris, kuhu meesteener oli ta pärast privaatkambrist lahkumist juhatanud. Akende ees olid linasest riidest katted, voodi vastasseina ääres seisis roheliseks ja siniseks võõbatud kirst. Oli ka välivoodi kannupoisile, kann ja kauss ning ohtralt puhast pesu. Põrandat oli äsja pühitud ja kusagil ei paistnud ainsatki tolmukübet.
Siinne majutuskoht oli kahtlemata parem kui maanteel, kus nad sattusid alatasa kitsastesse uberikesse. Ainuke häda oli selles, et siin ei võetud neid soojalt vastu, vaid koheldi umbusu, lugupidamatuse ja põlgusega.
Ent kui kaine mõistusega järele mõelda, siis oli leedi Gillianil õigus teda kahtlustada. Et valitsesid ohtlikud ajad ja John oli kõige ebausaldusväärsem kuningas, siis polnud Bayardil mõtet jaheda vastuvõtu üle nuriseda. Temasse suhtuti siin nii, nagu olnuks tema reetur.
Garnisoniülem oli kahtlustav nagu Prantsusmaa kuningas Philippe. Ja mis puutus lossiülemasse…
Bayard oleks tahtnud teada, kas leedi teab, et lossiülem on temasse armunud. Gillian oli leedi, kuninga eestkostealune, ja Dunstan oli tiitlita lihtkodanik, kuid nende abiellumine polnud täiesti võimatu. John vajas raha järgmise kampaania käivitamiseks, et Prantsusmaalt kaotatud maa tagasi võita. Palju raha. Kindlasti võtaks ta selle nimel ka lihtinimestelt altkäemakse ja muid tasusid, mille eest annaks vastu mõne kõrgemast soost naise käe.
Kuid Bayard polnud näinud ühtki intiimset pilguvahetust ega leedipoolset iha väljendust. Õrnad tunded olid vaid Dunstani südames, mitte leedi omas.
Polnud kahtlustki, et Gillian on liiga isekas ja soovib oma valdusi üksi valitseda, mistõttu armumine oli välistatud. Nüüdseks oli juba vägagi selge, et Averette’is kamandab tema ja ainult tema.
Ainsad muud naised, kelle kohta Bayard oli kuulnud, et nood on lossivalitsejad, olid lesed, kuid neidki oli vähe ja nad ei jäänud kauaks üksi. Ent samas polnud ta kohanud ühtki leedi Gilliani sugust naist, kes riietus nagu talunaine, kuid oli ninakas ja enesekindel nagu mees. Ning põikpäine.
Bayard vangutas pead, astus voodi kõrval oleva laua juurde ja tõmbas sõrmega üle lauaplaadi, tehes ringi ümber pronksküünlajalas seisva mesilasvahast küünla. Sealgi polnud ühtki tolmukübet.
Uks kolksatas vastu seina ja andis teada kannupoisi saabumisest. Fredericil oli õlal nahkpaun riietega. Ta poetas selle väsinud ohkega Bayardi kiivri kõrvale voodile.
Bayard oli Frederici tsirkusega juba harjunud. “Ma ei teadnudki, et paar villast ja linasest riideeset võivad nii koormavad olla. Võib-olla peaksid pikali heitma.”
Frederic muigas, sest temagi oli peremehe huumorisoonega harjunud, ja potsatas välivoodile, nii et see krigises. “Teeksin seda, kui see voodi mu keharaskusele vastu peaks.”
“Kui ei pea, siis ära mind maha prantsatades üles aja. Aga enne kui uinaku teed või riided lahti pakid, aita mul soomusvest seljast võtta.”
Bayardi raske soomusvesti üle pea sikutamisele ja rüü äravõtmisele kulus tükk aega.
Pärast ühist jõupingutust tegi Bayard mõne pearingi ja sirutas käed üle pea. Ta võttis ära jalgu kaitsvad soomuspüksid, palus need Fredericil ära panna, eemaldas polsterdatud jaki ja ulatas selle samuti kannupoisile.
Avaras särgis, põlvpükstes ja saabastes läks ta pesema. Voodipesu kõrval oli lavendlilõhnaline seep ja kannus ohtralt vett. Bayard valas kausi pooltäis, katsus oma nägu ja otsustas vuntside raseerimise järgmiseks päevaks jätta.
“Kas nägite seda nägusat teenijanäitsikut?” küsis Frederic ja sulges kirstukaane. “Toda tedretähnilist punapead?”
“Jah,” kostis Bayard ja meenutas naisteenijat, kes oli söandanud oma nägu näidata, kui nad olid leedi Gillianiga teel privaatkambrisse. Neiu oli suhteliselt kenake, sale ja umbes viieteistkümneaastane.
Frederici näol oli Bayardile vägagi tuttav ilme. Ta oli elu jooksul paljusid kadedaid ja armukadedaid
