Sir Bayardit, tema kannupoissi ja nende sõdureid äärmise viisakusega, kuni saavad teistsuguse korralduse. Siiski ei tohi meie külalised lossi valdustest väljuda. Kui Sir Bayardil või tema meestel on vastuväiteid, siis saatke nad minu juurde.
Iain, lase pool garnisoni külla majutada, et meie tõelist jõudu varjata. Väljaõpped ja harjutamised kolivad kaugematele niitudele.
Lisaks sellele tuleb kõikidele sõduritele ja teenritele öelda, et kui nad näevad kahtlast käitumist, siis tuleb meid viivitamatult informeerida.”
Gillian läks kõrge kapi juurde ja asus sealt puhast pärgamenti otsima. “Kirjutan Adelaide’ile, palun tal saadetud kirja sisu kinnitada ja esitan muuhulgas küsimusi, millele ainult tema oskab vastata. Niiviisi saame kindlalt teada, kas kirjad on võltsitud.”
“Tark mõte, armuline leedi,” kiitis Dunstan.
Gillian leidis pärgamendi, viskas selle lauale ja võttis kapist savist tindipoti ning sule. “Niikaua, kuni me pole kindlad, kas kirja sisu vastab tõele, hoiame Sir Bayard de Boisbastonil ja tema meestel hoolikalt silma peal.”
“Selge, armuline leedi,” kostis Dunstan.
“Selge,” kordas Iain sünge kajana.
“Noh, mis teie nimi on?” küsis häbelik Peg kaupmehelt, kelle vanker veinitünnide ja – vaatidega samal päeval veidi hiljem Täkupea ees peatus.
Kaupmees polnud mitte üksnes silmanähtavalt jõukas, kui riiete järgi otsustada, vaid ka noor, sale ja ligitõmbav – säärastele meestele armastasid kõik tüdrukud oma seltsi ja oskusi pakkuda. Mees üritas ilmselgelt habet kasvatada ja ehkki Pegile habemed ei meeldinud, oli ta valmis erandit tegema, kui hind oli sobiv.
Kõrtsi sees võtsid talunikud ja külaelanikud pärast rasket viljalõikust ja kariloomade talitamist napsi. Meestele meeldis lobiseda ilmast, võimalikust vilja- ja köögiviljasaagist ning vahel ka Johnist ja tema seadustest. Enamikul neist olid harjumuspärased istekohad. Näiteks mölder Geoffrey istus vaatide juures, tema vaenlane – pagar Felton – vedeles madala laega kõrtsitoa vastasseina ääres pingil, ning vana Davy ja tema semud konutasid kamina ees.
“Mina olen Charles de Fenelon,” vastas veinikaupmees sõbralikult naeratades. “Londonist.”
“Kas tõesti?” küsis Peg ja kummardus lähemale, et mees saaks tema rindadele korraliku pilgu heita. “Kas te tulete või lähete?”
“Olen praegu tagasiteel Bristolist Londonisse,” sõnas kaupmees. “Aga kõigepealt tahaksin siinsesse lossi veini müüa. Kas lossiülemaga on lihtne kokku saada?”
Õllekann puusale toetatud, õõtsutas naisteenindaja ennast küljelt küljele ja näksis oma juuksesalku. “Dunstan de Corley käib tihti külas. Võin teid tutvustada, kui soovite.”
“Tasuksin teile heldelt,” lubas Charles ja patsutas vöö külge kinnitatud kotile. “Mis on teie nimi, neiuke?”
Rahakotti nähes muutus naise naeratus veelgi suuremaks. “Peg.”
“Peg,” kordas kaupmees tähendusrikkalt ja tiris teenindaja endale sülle.
Naine kiikas üla õla suure ja turske mehe poole, kes hiiglasliku õllevaadi kraani kallal toimetas.
“Teie abikaasa?” uuris Charles, kes soovis küll ihale järele anda, kuid ei tahtnud kakelda.
“Ei, veel mitte,” vastas Peg itsitades ja põimis käed ümber kaupmehe kaela. “Pealegi pole Samil selliste asjade vastu midagi. Mida rohkem ma teenin, seda kiiremini võime abielluda.”
“Ah soo,” pomises Charles ja nuusutas naise kaela, ent asus kohe tähtsate asjade kallale. “Kas lossiülem on kõva kaupleja?”
Peg itsitas jälle. “Ta on jah üpris kõva.”
“Ma ei mõelnud seda.”
Naine mossitas veidi, kui kaupmees tema naljast aru ei saanud. “Ta on nutikas sell, kuid tema sõna ei maksa midagi. Otsustaja on leedi.”
“Leedi Adelaide?”
“Ei, mitte tema. Leedi Adelaide on kuninga juures. Pidasin silmas tema õde, leedi Gilliani, kes on veelgi nutikam kui Dunstan – kindel see! Aga neil on lähiajal rohkem veini tarvis. Äsja saabus siia üks rüütel ja ma kuulsin, et ta jääb siia pikemaks ajaks.”
Veinikaupmees kergitas huvitatult kulme. “Rüütel?”
“Jah, koos kannupoisi ja sõduritega.”
“Leedi kosilane? Võib-olla vajavad nad veini pulmade tarvis.”
“Edu talle, kui ta kavatseb leedit kosida,” nipsas Peg ja lehvitas oma pähkelpruune juukseid. “Olen kindel, et leedi Gillian saadab ta pikalt – just nii nagu tema õde vahetult enne teda. Neile mehed ei meeldi eriti. Minu arvates on see ebaloomulik.”
Peg limpsis huuli ja torkas keele võrgutavalt suust välja. “Kas teie arvates samuti?”
“Muidugi,” kostis Charles. “Olen kuulnud, et leedi Adelaide on väga ilus. Kas tema õde on samuti iludus?”
“Jumal hoidku, ei!” torkas Peg ja purskas naerma. “Ta on üpris kenake, kuid võrreldes oma õdedega on ta inetu nagu põrsas.”
Peg vänderdas paljulubavalt. “Kas võtate midagi meie pakutavast, härra?“ küsis ta, kuid ei pidanud silmas õlut.
“Kindlasti.” Charles niheles veidi, lastes naisel tunda mõju, mida too mehele avaldas. Samal ajal liikus kaupmehe käsi Pegi rinna poole. “Aga kõigepealt võtaksin ühe õlle.”
Peg ei üritanudki mehe kätt peatada, kuid ei läinud ka jooki valama. “Mitte veini?”
“Õlu on odavam.”
“Praegu õlu, hiljem midagi muud… kaks hõbepenni,” teatas Peg, kummardus üle veinikaupmehe käsivarre ja surus rinnad tema vastu, lastes mehel ennast julgesti kombata.
Jumala eest, Londonis saanuks mees poole väiksema summa eest kõik, mida ihaldas! “Väga kallis.”
Peg naeratas, paljastas ilusad valged hambad ja vingerdas veel veidi. “Ma olen seda väärt.”
Charles torkas käe tema pihikusse ja heitis vaadi juures askeldavale tüübile vargsi pilgu. Tüüp naeratas ja paistis rahul olevat, justkui oleks naine talle äsja kullakoti ulatanud. “Hea küll. Kes on see rüütel, kes lossi külastab?”
“Üks nägus tüüp, kellel on arm näol. Mingisugune Bayard.”
“Bayard de Boisbaston?” küsis Charles järsult.
“Jah, mis siis? Mis selle Bayard de Bois… battoniga lahti on? Mida ta tegi?”
Charles vangutas pead ja tõsines. “Kui kuulujutud vastavad tõele, siis peab teie leedi ettevaatlik olema. Õukonna naised kutsuvad seda meest mustlasarmukeseks, kes rändavat voodist voodisse ja röövivat südameid nagu vandersellid, kes väidavad, et oskavad tulevikku ennustada. Räägitakse, et tal on olnud vähemalt viiskümmend armukest ja seda üksnes õukonnameeste abikaasade ning tütarde seas.”
“Viiskümmend?”
