style="font-size:15px;"> Aga mitte mälestused. Kui temast mööda astun, õlg lihaselist käsivart riivamas, meenub mulle ta puudutus, lõhn ja maitse. Kuumus ja puusuits ja päikesetõus, kuid enam mitte. Cal lõhnab vere järele, ta nahk on jääkülm. Kinnitan endale, et ei soovi enam kunagi elus ta maitset tunda.
„On nad sinuga kenasti ümber käinud?” alustan vestlust lihtsa teemaga. Ühest pilgust ta väikesele, kuid puhtale kambrile piisab, kuid millegagi võiks ju vaikust täita.
„Jah,” vastab noormees ikka veel avatud ukse juures ebaledes. Ta kaalub, kas see sulgeda või mitte.
Mu pilk peatub seinapaneelil, mis on eemale kangutatud ning paljastanud juhtmete ja lülitite sasipuntra. Ma ei suuda õrna naeratust tagasi hoida. Cal on nokitsenud.
„Arvad, et see on arukas? Üks vale juhe…”
See meelitab printsi näole nõrga, kuid sellegipoolest lohutava naeratuse. „Olen pool elu vooluahelatega mässanud. Ära muretse. Tean, mida teen.”
Ignoreerime mõlemad ta sõnade teist tähendust ja laseme sel jääda.
Noormees otsustab viimaks ukse sulgeda, kuigi jätab selle lukust lahti. Üks ta käsi toetub laialiaetud sõrmedega vastu metallseina ja otsib midagi, millest kinni haarata. Ta randmel vilgub endiselt leeke tekitav käevõru, mis särab tuhmi, karmi halli taustal hõbedaselt. Ta märkab mu pilku ja tõmbab ühe plekilise varruka alla. Ilmselt ei tulnud kellelegi pähe talle puhtaid riideid anda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
