ma seda soovin.
Ta lükkab ukse kerge noogutuse saatel lahti ja nähtavale ilmub lai, kuid madal narisid täis kamber. Kunagi magamisruumi ülesannet täitnud kambri voodid on nüüd täis patsiente ning selle ainsas vahekäigus sagivad ringi valgetes kitlites mehed-naised. Paljude rõivad on täis erepunaseid vereplekke. Nad on jala fikseerimise või ravimi manustamisega liiga ametis, et märgata mind enda sekka lonkamas.
Kilorni käsi hõljub mu piha kohal, valmis mind kinni püüdma, kui teda taas vajan. Selle asemel toetun hoopis naridele. Kui kõigi pilgud püsivad nagunii minul, võin vähemalt püüda iseseisvalt kõndida.
Shade toetub ainsale õhukesele padjale, mida hoiab püsti peamiselt kaldus metallsein. Vennal ei saa mingil juhul mugav olla, kuid ta silmad on suletud ning rind tõuseb ja langeb kerges unerütmis. Otsustades jala järgi, mis on rutuga valmistatud lingu abil lae poole tõmmatud, ja vaadates sidemeis õlga, on ta kindlasti paar korda ravimeid saanud. Kuigi alles eile pidasin teda surnuks, on rabavalt raske teda nii vigastatuna näha.
„Peaksime laskma tal magada,” pomisen eikellegi poole pöördudes ega ootagi vastust. „Jah, palun lase,” vastab Shade silmi avamata. Kuid ta huultele ilmub tuttav riukalik naeratus. Venna süngest ja räsitud välimusest hoolimata ei saa ma teisiti kui hakkan naerma.
See on juba tuttav trikk. Shade teeskles koolis või vanemate sosinal peetud vestluste ajal alati magamist. See mälestus ajab mind naerma. Meenutan, kui palju väikeseid saladusi ta sel moel teada sai. Mina võin olla sündinud varas, kuid Shade oli sündinud nuhk. Mõni ime, et ta Ergavasse Kaardiväkke sattus.
„Kuulad õdede juttu pealt?” Mu põlv ragiseb, kui ettevaatlikult venna nariservale istun. Üritan teda mitte müksata. „Oled juba kuulnud, kui palju sidemeid nad on kõrvale nihverdanud?” Kuid naermise asemel avab Shade silmad. Ta viipab meid Kilorniga lähemale. „Õed teavad rohkem kui arvate,” kuulutab ta, pilk kambri tagaseina vahet vilamas.
Pöördun ja leian Farley, kes on endale hõivatud nari kohal tegevust leidnud. Sellel lebav naine on teadvusetu, ilmselt ravimite mõju all. Farley jälgib hoolikalt ta pulssi. Selles valguses paistab tüdruku värske haav armutult välja. See arm väänab ühe ta suunurga hukkamõistvalt allapoole ja jookseb siis mööda kaela alla krae varju. Osa sellest on lahti rebenenud ja siis rutakalt kokku traageldatud. Nüüd on ainuke punane asi, mida ta kannab, vererada üle valge õekitli ja küünarnukkideni välja ulatuvad poolenisti tuhmunud plekid. Tüdruku kõrval seisab meessanitar, kuid tema kittel on puhas ja ta sosistab Farleyle midagi kiiruga kõrva. Neiu noogutab aeg-ajalt, kuigi tema nägu tõmbub vihast pilve.
„Mida sa kuulnud oled?” küsib Kilorn ja nihutab end pisut, nii et ta keha varjab Shade’i täielikult. Kõrvalseisjatele paistab, et kohendame ta sidemeid.
„Suundume teise baasi, sedapuhku üle mere. Nortani territooriumilt väljas.”
Üritan pingutusega silme ette manada Juliani vana kaarti, kuid ei suuda meenutada suurt midagi peale rannajoone. „Saarele?”
Shade noogutab. „Nimega Tuck. See ei saa suurem asi olla, sest Hõbedastel pole seal isegi eelposti. Nad on selle peaaegu unustanud.”
Mu sisemus tõmbub hirmust külmaks. Mõte sellest, et isoleeriksin ennast saarele, kust ei ole mingit võimalust põgeneda, tekitab veelgi rohkem õudust kui sukeldis. „Kuid nad teavad selle olemasolust. Sellest piisab.”
„Farley näis sealses baasis kindel olevat.”
Kilorn turtsatab valjult. „Minu mälu järgi pidas ta ka Naerceyd turvaliseks.” „See ei olnud tema süü, et Naercey kaotasime,” vastan talle. See on minu süü.
„Maven tõmbas kõiki haneks, Mare,” kostab Kilorn mu õlga nügides. „Ta pääses mööda nii minust, sinust kui ka Farleyst. Me kõik uskusime temasse.”
Arvestades, et ta õpetajaks oli ema, kes suutis meie mõtteid lugeda ja Mavenit vastavalt meie lootustele vormida, pole ime, et lasksime kõik end haneks tõmmata. Ja nüüd on ta kuningas. Nüüd ta lollitab ja kontrollib kogu meie maailma. Missugune maailm see küll oleks – koletis kuningaks ja niisugune ema teda keti otsas hoidmas.
Kuid sunnin end neid mõtteid kõrvale heitma. Need võivad oodata. „Ütles Farley veel midagi? Kuidas nimekirjaga on? Tal on see ikka alles, eks?”
Shade hoiab tüdrukul üle mu õla silma peal ja kõneleb summutatud häälel. „On, aga ta on rohkem mures teiste pärast, keda Tuckis kohtame. Ema ja isa kaasa arvatud.” Mind läbistab soojuslaine, virgutav õnnevirvendus. Shade muutub mu pisikest, kuid siirast naeratust nähes rõõmsamaks ning võtab mul käest. „Gisa ka ja need mühkamid, keda vendadeks nimetame.”
Mu südamelt langeks justkui kivi, kuid peagi asub selle asemele uus. Haaran tal kõvemini käest, üks kulm küsivalt tõstetud. „Teised? Kes? Kuidas see võimalik on?” Pärast Caesari väljaku all toimunud veresauna ja Naercey evakueerimist ei arvanud ma, et kedagi teist veel olemas on.
Kuid Kilorn ja Shade ei jaga mu hämmeldust ja vahetavad hoopis salaja pilke. Olen taas kord pimedusse jäetud, ja see ei meeldi mulle mitte üks põrm. Kuid seekord on salatsejateks mu oma vend ja parim sõber, mitte kuri kuninganna ja salaplaane sepitsev prints.
Millegipärast teeb see rohkem haiget. Põrnitsen neid kortsus kulmul seni, kuni nad taipavad, et ootan vastuseid.
Kilorn surub hambad risti ja on niigi palju arukas, et vabandav välja näha. Ta osutab Shade’ile.
Veeretab süü tema kaela. „Sina tead rohkem kui mina.”
„Kaardiväele meeldib asju vaka all hoida, ja õigusega.” Shade sätib end pisut rohkem istukile. Liigutamine sunnib teda vihinal välja hingama ja haavatud õlast haarama, kuid ta tõrjub mu käega eemale, enne kui jõuan appi tõtata. „Soovime näida väikse, lõhestatu, korrastamatuna…”
Ma ei suuda ta sidemeid silmitsedes turtsatust tagasi hoida. „Noh, see tuleb teil oivaliselt välja.” „Ära ole õel, Mare,” nähvab Shade vastuseks, kõlades täpselt nagu meie ema. „Püüan sulle öelda, et asjad ei ole nii hullud, kui need paistavad. Naercey ei olnud meie ainuke kants ja Farley ei ole meie ainuke juht. Õigupoolest ei ole ta isegi meie tõeline ülemjuhataja. Ta on vaid kapten. Teisi temasuguseid on veel, ja isegi neid, kes seisavad temast kõrgemal.”
Selle järgi, kuidas ta oma sõdureid kamandab, võiks arvata, et Farley on keisrinna. Kui tihkan tüdruku poole uuesti pilgu heita, seob ta parasjagu sidet ümber ja sõitleb õde, kes algse sideme tegi. Kuid mu venna veendumust ei ole võimalik eirata. Ta teab Ergavast Kaardiväest palju rohkem kui mina. Kaldun arvama, et ta sõnad liikumise kohta vastavad tõele. Selles organisatsioonis peitub enamat kui see, mida praegu näen. See on ühtaegu nii julgustav kui ka hirmutav.
„Hõbedased arvavad, et on meist sammu võrra ees, kuid ei tea tegelikult sedagi, mis seisus me oleme,” jätkab Shade tuliselt. „Näime nõrgana, kuna soovime seda.”
Pööran end kiiresti venna poole tagasi. „Nad näivad nõrgana, sest on seda. Sest Maven vedas teid ninapidi, püüdis teid lõksu, nottis teid maha ja kihutas teid omaenda kodust minema. Või püüad sa väita, et see oli kõik järjekordse plaani osa?”
„Mare…” pomiseb Kilorn ja nõjatub lohutavalt õlaga vastu mind. Lükkan ta eemale. Ka tema peab seda kuulma.
„Mul ükskõik, kui palju salatunneleid, laevu ja baase teil on. Niimoodi te tema vastu ei saa.” Maveni mälestuse peale hakkavad mu silmis taas kipitama
