hääl vapustab mind samamoodi kui mu enda sädemed ja sunnib viimseilgi närvil pingule tõmbuma. Üürikese hetke vältel põrnitsen oma käsi, mis on Shade’i linade vahele mässitud. Võib-olla ta lahkub, kui ma ümber ei pööra. Äkki jätab ta mu rahule.
Ära ole tobe, Mare Barrow.
„Astuda tulele tulega vastu,” lausun talle püsti tõustes. Kunagi pelutas mind Farley kasv. Nüüd tundub talle alt üles vaatamine loomulik ja tuttavlik.
„Kas see on mingi Hõbedaste nali?” irvitab ta käsi ristates. „Kas näen välja, nagu teeksin nalja?”
Tüdruk vaikib ja sellest piisab vastuseks. Tekkinud vaikuses märkan, et kogu kamber on vakatanud. Isegi haavatud suruvad valu alla ja jälgivad, kuidas välguplika nende kaptenile vastu astub.
„Saavutate edu sellega, et näite nõrgad ja ründate tugevalt, eks ole? Noh, nemad teevad kõik, mis suudavad, et näida tugevad, võitmatud. Kuid areenil tõestasin, et nad ei ole seda.” Uuesti, kõvemini, et kõik sind kuuleks. Otsin üles kindla hääletooni, mille leedi Blonos minus ellu äratas. „Nad ei ole võitmatud.”
Farley ei ole rumal ja mõistab raskusteta, kuhu tüürin. „Sina oled tugevam kui nemad,” märgib ta asjalikult. Ta pilk rändab kramplikult naril lamavale Shade’ile. „Ja sa pole ainuke.”
Noogutan järsult ja olen rahul, et ta juba teab, mida soovin. „Sajad nimed, sajad võimetega Punased. Tugevamad, kiiremad, neist osavamad, veri punane kui koidik.” Mu hing jääb kinni justkui teades, et seisan tuleviku lävel. „Maven püüab nad tappa, kuid temast ette jõudes võib neist saada…”
„Võimsaim armee, mida maailm on eales näinud.” Farley pilk klaasistub sellele mõeldes. „Uusvereliste armee.”
Kui tüdruk naeratab, tõmbub arm õmblustest pingule ja ähvardab taas lahti rebeneda. Ta naeratus muutub laiemaks. Valust ta ei hooli.
Kuid mina kahtlemata hoolin. Ilmselt igavesti.
Neljas peatükk
Farley pole nii pikk kui Kilorn, kuid ta sammud on kiiremad, otsustavamad ja nendega näib raskem sammu pidada. Teen, mis suudan ning peaaegu sörgin tal järel, kui tüdruk läbi sukeldise koridori tuhiseb. Kaardiväelased hüppavad tee pealt eest nagu ennegi, kuid nüüd annavad nad talle möödudes au, lüües käe rinnale ja tõstes sõrmed kulmu juurde. Pean tunnistama, et Farley jätab endast mõjuva mulje ning kannab oma arme ja haavu nagu ehteid. Veri kitlil ei näi teda morjendavat, kui ta hajameelselt käsi kangasse pühib. Osa sellest verest on Shade’i oma. Tüdruk õngitses silmagi pilgutamata mu venna õlast kuuli välja.
„Me ei pannud teda luku taha, kui sa seda arvad,” märgib ta kergelt, justkui oleks Cali vangistamine tavaline keelepeksuteema.
Ma ei ole nii rumal, et selle õnge minna, enam mitte. Ta kombib mu piire, testib mu reaktsiooni, mu ustavust. Kuid ma ei ole enam plikatirts, kes temalt kunagi abi palus. Mind ei ole enam võimalik nii lihtsalt lugeda. Olen elanud noateral, lükkinud ühe vale teise otsa ja iseennast varjanud. Nüüd ei ole enam mingi raskus seda korrata ja oma mõtteid kindlalt enda teada hoida.
Nii et hoopis naeran ja manan näole Elara õukonnas ideaalseks lihvitud muiatuse. „Ma näen. Midagi pole üles sulatatud,” vastan metallseintele viibates.
Loen tüdruku mõtteid samamoodi, kui tema üritab minu omi lugeda. Ta varjab oma ilmeid osavalt, kuid tema silmis võbeleb siiski üllatus. Üllatus ja uudishimu.
Ma ei ole unustanud, kuidas ta Cali rongis kohtles – ahelate, relvastatud valve ja põlgusega. Ja prints talus seda nagu peksa saanud peni. Pärast vennapoolset reetmist ja isa mõrva ei olnud temas enam jõudu võidelda. Ma ei saa teda süüdistada. Kuid Farley ei tunne Cali hinge ega jõudu nii nagu mina. Ta ei tea, kui ohtlik noormees tegelikult on. Või mis sellesse puutub, siis ka seda, kui ohtlik olen mina. Isegi praegu, oma rohketest vigastustest hoolimata tunnen sügaval enda sees jõudu, mida kistakse sukeldises pulseeriva elektri poole. Kui sooviksin, suudaksin seda kontrollida. Võiksin kogu selle masinavärgi seisata. Võiksin meid kõiki uputada. See surmav idee sunnib mind piinlikkusest punastama, et midagi niisugust üldse mõelda võin. Kuid samas on need mõtted ka lohutavad. Olen sõdalasi täis laeva kõige võimsam relv ja nad ei näi seda mõistvat.
Näime nõrgana, kuna soovime seda. Seda öeldes oli Shade viidanud Kaardiväele, püüdes selle motiive selgitada. Nüüd mõtlen, et äkki püüdis ta samal ajal ka sõnumit edastada. Nagu kaua aega tagasi kirja peidetud sõnadega.
Cali nari on sukeldise kaugeimas otsas, ülejäänud aluse sagina eest varjus. Ta uks on peaaegu täielikult mattunud väänlevate torude ja tühjade kastide alla, millele on löödud templid Archeon, Haven, Corvium, Harbor Bay, Delphie ning isegi lõunas Piedmontis asuv Belleum. Ma ei saa aru, mille jaoks kaste kunagi kasutati, kuid hõbelinnade nimesid nähes jookseb mööda mu selgroogu judin. Varastatud. Farley näeb, et põrnitsen kaste, kuid ei vaevu selgitama. Hoolimata meie savijalgadel kokkuleppest niinimetatud uusvereliste osas, ei ole ma ikka veel ta saladusi täis siseringi jõudnud. Ilmselt on Calil selles oma roll.
Mu jalge all müriseb miski, mis laeva energiaga varustab. Tunde järgi otsustades massiivne generaator – tunnen selle vibratsiooni isegi kontides. Kirtsutan halvakspanevalt nina. Farley ei pannud Cali küll luku taha, kuid kena ta printsi vastu ka ei ole. Kahtlen, kas noormees selles müras ja vibratsioonis üldse magada on saanud.
„Oletan, et see on ainuke koht, kuhu sa ta panna said?” küsin altkulmu kola täis nurka põrnitsedes.
Tüdruk kehitab õlgu ja taob rusikaga Cali uksele. „Prints pole kurtnud.”
Me ei pea kaua ootama, kuigi sooviksin väga end pisut koguda. Selle asemel hakkab lukustusratas otsemaid kiiresti keerlema. Raudhinged krigisevad võikalt üksteise vastu ja Cal tõmbab ukse lahti.
Mind ei üllata, et ta valusid eirates püsti seisab. Olles eluaeg valmistunud sõdalaseks saama, on ta sinikate ja haavadega harjunud. Aga sisemisi haavu ei oska ta kuidagi varjata. Poiss väldib mu pilku ja keskendub Farleyle. Too ei pane midagi tähele või lihtsalt ei hooli ühest purustatud südamega printsist. Ühtäkki tunduvad mu enda haavad kergemini talutavad.
„Kapten Farley,” sõnab Cal, justkui oleks tüdruk teda keset õhtusööki seganud. Ta varjab valu ärrituse taha.
Farley ei kavatsegi seda taluda ja heidab oma lühikesed juuksed ninakrimpsutuse saatel üle õla. Ta sirutab isegi käe välja, et ust sulgeda. „Oh, te ei soovinud külalisi? Kui jäme minust.”
Tunnen omaette rõõmu, et ei lasknud Kilornil kaasa tulla. Tema oleks Cali vastu veelgi vastikum, sest vihkab printsi hetkest, mil nad esmakordselt Vaiakülas kohtusid.
„Farley,” hoiatan kokkusurutud hammaste vahelt. Peatan käega ukse. Minu rõõmuks ja samas ka halvakspanuks tõmbub ta mu puudutuse eest võpatades eemale. Tüdruk tõmbub näost kohutavalt punaseks, tundes enda ja oma hirmu üle häbi. Karmist kestast hoolimata on ta samasugune kui tema sõdurid. Kardab välguplikat. „Arvan, et saame nüüd ise hakkama.”
Miski Farley näos väratab ärritusest nii iseenda kui ka minu vastu. Kuid ta noogutab ja on tänulik mu lähedusest pääsemise üle. Heites Calile veel viimase terava pilgu, pöörab kapten ümber ja kaob koridori hämarusse. Hetkeks kajavad veel ta valjuhäälsed haukuvad korraldused, mille sõnadest ma aru ei saa.
Põrnitseme Caliga talle järele,
