minu käest. Mitte Vaiaküla Mare Barrow’lt, vargalt, oma sõbralt. Kilorn peab nüüd silmas kedagi teist, kedagi, kelleks muutusin palee saalides ja areeni liival.
Ta küsib välguplikalt. „Mare, mida me teeme?”
„Jätate mu siia, vaat mida!” uriseb Shade kokkusurutud hammaste vahelt veel enne, kui jõuan suu avada. „Jookske jõe äärde, otsige Farley üles. Hüppan teie juurde kohe, kui võimalus avaneb.”
„Ära valeta valevorstile,” vastan sooviga kõigest väest värinaid tagasi hoida. Alles ma sain oma venna tagasi justkui surnuist tõusnud vaimu. Ma ei lase tal uuesti käest kaduda, mitte millegi nimel. „Pääseme siit koos minema. Meie kõik.”
Leegioni marss paneb maapinna kõmisema. Kiire pilk üle kraatri serva ütleb, et nad on vähem kui saja meetri kaugusel ja lähenevad kiiresti. Näen läbi Punaste rivis olevate avade Hõbedasi. Jalaväelased kannavad armee häguhalle mundreid, kuid mõnel neist on turvised. Rinnaplaatidel ilutsevad juba tuttavates värvides nikerdused. Sõdalased Kõrgkodadest. Näen välgatamas sinist, kollast, musta, pruuni ja teisigi värve. Nümfid ja telkid, näbedad ja kõvakäed – kõige võimsamad võitlejad, kelle Hõbedased saaksid meile kaela saata. Nad peavad Cali kuningatapjaks ja mind terroristiks ning on valmis meie hävitamiseks kogu linna maatasa tegema.
Cal.
Vaid venna veri ja Kilorni ebaühtlane hingeldamine takistab mind kraatrist välja hüppamast. Pean ta leidma, pean. Kui mitte mu enda, siis eesmärgi pärast, et taandujaid kaitsta. Ta on väärt sadakonda head sõdurit. Ta on hiilgav kilp. Kuid ilmselt on ta läinud, põgenenud, oma ahelad sulatanud ja minema jooksnud kohe, kui linn hakkas koost lagunema.
Ei, Cal ei põgeneks. Ta ei jookseks kunagi selle armee, Maveni ega minu eest ära.
Loodetavasti ma ei eksi.
Loodetavasti ei ole ta juba surnud.
„Aita ta üles, Kilorn.” Päikesekojas õpetas leedi Blonos mind kõnelema nagu printsess. See on külm, kõigutamatu hääl, mis ei jäta vastuvaidlemiseks ruumi.
Kilorn kuuletub, kuid Shade’il on veel piisavalt jõudu protesteerimiseks. „Ma ainult aeglustan teie liikumist.”
„Võid selle pärast hiljem vabandada,” märgin vastuseks ja aitan tal jalgele hüpelda. Panen poisse vaevu tähele, sest keskendun mujale. „Hakake liikuma.”
„Mare, kui kujutad ette, et jätame su siia…”
Kilorni poole pöördudes tantsivad mu kätes sädemed ja südames valitseb otsusekindlus. Sõbra sõnad vaibuvad enne kuuldavale toomist. Ta heidab pilgu minu selja taha, kus armee iga sekundiga lähemale jõuab. Telkid ja magnetronid pühivad rususid kõrvale ja rajavad kive kriipiva metalli krigina saatel põrmustatud tänavale teed.
„Jookske.”
Kilorn kuuletub taas ja Shade ei saa teha muud kui mind maha jättes kaasa liibata. Kui nad kraatrist välja ronivad ja lääne poole komberdavad, astun mina paar kindlat sammu ida suunas. Armee jääb minu pärast seisma. Peab jääma.
Ühe hirmuäratava hetke pärast aeglustavad Punased käiku ja jäävad ahelate kolisedes seisma. Nende selja taga toetavad Hõbedased musti püsse õlgadele, justkui ei kaalukski need midagi. Kusagil armee selja taga peatuvad kriginal transpordisõidukid, suured roomikutega masinad. Tunnen, kuidas nende jõud mu soontes tiniseb.
Armee on jõudnud piisavalt lähedale, et kuuleksin ohvitsere käsklusi haugatamas. „Välguplika!” „Püsige rivis, seiske kindlalt!” „Sihtida!” „Tuli, seis!”
Kõige hullem tuleb viimasena, lüües ühtäkki vaikseks muutunud tänava kajama. Ptolemuse hääl on tuttavlikult vihkamisest ja raevust tulvil.
„Andke kuningale teed!” röögatab ta.
Vaarun paar sammu tagasi. Olin oodanud Maveni armeed, kuid mitte teda ennast. Ta ei ole sõdur nagu ta vend ning armeed juhtima pole tal vähimatki asja. Kuid seal ta on, hiilival kõnnakul läbi kahte lehte tõmbava armee sammumas, Ptolemus ja Evangeline tihedalt kannul. Kui ta Punaste liini tagant välja astub, veavad jalad mind peaaegu alt. Ta turvis on läikivmust ja keep veripunane. Millegipärast näib poiss pikem kui veel täna hommikul. Isa leegitsev kroon istub tal endiselt peas, kuigi niisugusel esemel ei ole lahinguväljal kohta. Ju ta soovib maailmale näidata, mida on oma valedega võitnud, missuguse oivalise auhinna varastanud. Isegi sedavõrd kaugelt tunnen ta tulist pilku ja pulbitsevat raevu. See põletab mu sisemust.
Pea kohal vilisevad vaid sõjalennukid – see on ainuke heli maailmas.
„Näen, et oled endiselt vapper,” märgib Maven, hääl üle avenüü kaikumas. See kajab justkui mõnitavalt varemetelt vastu. „Ja rumal.”
Nagu areenilgi ei kavatse ma pakkuda talle rõõmu näha mu viha ja hirmu.
„Nad peaks sind hoopis Väikeseks Vagaseks Plikaks kutsuma.” Ta naerab külmalt ja armee naerab koos temaga. Punased vaikivad, pilgud maas. Nad ei taha näha, mis nüüd juhtuma hakkab. „Noh, Vagane Plika, ütle oma rottidest sõpradele, et teie laul on lauldud. Nad on kõik ümber piiratud. Kutsu nad välja ja kingin neile ilusa surma.”
Isegi kui saaksin niisuguse korralduse anda, ei teeks ma seda eales. „Nad on juba läinud.”
Ära valeta valevorstile, ja Maven on kõigist valetajaist suurim.
Sellest hoolimata näib ta ebakindel. Ergav Kaardivägi on juba nii palju kordi põgenema pääsenud – Caesari väljakul, Archeonis. Ehk suudavad nad seda nüüdki. Oleks see vast piinlik. Milline katastroofiline algus ta valitsemisajale.
„Ja reetur?” Kuninga hääl muutub teravamaks ja Evangeline astub talle lähemale. Tüdruku hõbedased juuksed helgivad kui žiletitera, eredamalt kui ta kullatud turvis. Kuid Maven nihkub temast eemale ja lükkab tüdruku kõrvale kui kass mänguasja. „Kuidas on lood mu näruse venna, langenud printsiga?”
Ta ei kuule vastust, sest mul ei ole seda.
Maven naerab jälle, ja see tundub kui noahoop. „Ta on ka sinu hüljanud? Kas ta jooksis minema? See argpüks tapab meie isa ja püüab mu trooni varastada vaid selleks, et minema hiilida ja peitu pugeda?” märatseb ta oma ülikute ja sõdurite ees teatrit tehes. Nende silmis peab ta ikka näima traagilise saatusega pojana, kuningana, kellele polnud kunagi trooni ette nähtud ja kes ei soovi midagi muud kui surnute nimel õiglust jalule seada.
Tõstan lõua väljakutsuvalt kõrgemale. „Arvad tõesti, et Cal teeks nii?”
Maven ei ole sugugi rumal. Ta on pahatahtlik, kuid mitte loll ning tunneb oma venda paremini kui keegi teine. Cal ei ole argpüks ega saa selleks kunagi. Alamatele valetamine seda tõsiasja ei muuda. Maveni pilk reedab ta sees toimuva ning vilksatab kõrvale, uurides tänavaid ja põiktänavaid, mis sõjast lõhki rebitud avenüült eemale viivad. Cal võib varjuda ükskõik kus ja oodata võimalust rünnata. Ma võin olla isegi sööt, mis on mõeldud selle roti kohale meelitamiseks, keda kunagi nimetasin oma kihlatuks ja sõbraks. Kui poiss pead pöörab, libiseb ta pea jaoks ilmselgelt liiga suur kroon viltu. Isegi metall teab, et ei kuulu sellele inimesele.
„Arvan, et oled üksi, Mare.” Ta hääl on mahe. Hoolimata kõigest, mida Maven on mulle teinud, läbib mind möödunud aegu meenutades värin, kui kuulen teda oma nime lausumas. Kunagi kasutas ta seda lahkuse ja kiindumusega. Nüüd kõlab see kui needus. „Su sõbrad on läinud. Oled kaotanud.
