et ta müür enda omaga asendada.
Prints on kõnelemiseks liiga keskendunud ja vaid mõmiseb nõusolevalt. Ta leegid on muutunud sama nõrgaks ja hapraks kui mu välgudki. Näeme läbi nende juba peaaegu teisel pool ootavaid sõdureid. Võbisev leek moonutab nende nägusid ning muudab silmad hõõguvateks süteks, suud irevil kihvadeks ja mehed deemoniteks.
Üks neist astub tulemüürile nii lähedale, et peaks süttima. Kuid seda ei juhtu. Selle asemel lükkab ta leegid eemale nagu kardina.
Seda suudab teha vaid üks inimene.
Maven raputab oma tobedalt keebilt tuha maha ja laseb siidil seljast põleda, samas kui turvis püsib puutumatu. Tal on isegi jultumust naeratada.
Ja imekombel on Calil jõudu ära joosta. Selle asemel, et Maven paljakäsi tükkideks rebida, haarab ta kõrvetavtulise käega mu randmest. Sööstame üheskoos paigast, vaevumata seljatagust kaitsma. Mavenist ei ole meile kummalegi vastast, ja ta teab seda isegi. Selle asemel ta hoopis röögib. Hoolimata kroonist ja verest oma kätel on ta ikka nii nooruke.
„Jookse, mõrtsukas! Jookse, välguplika! Jookske kiiresti ja kaugele!” Kuninga naer kajab varisevatelt varemetelt kummituslikult vastu. „Leian teid kõikjalt üles!”
Olen ähmaselt teadlik, et mu välk hääbub ja annab järele, kui kaugemale jõuan. Koos sellega laguneb koost ka Cali leek ning jätab meid ülejäänud leegioni ees kaitsetuks. Kuid juba me hüppamegi õhku ja langeme kolm meetrit allapoole veepinna poole.
Maandume, kuid mitte plartsatuse, vaid hoopis kõlava metallikumina saatel. Pean end veeretama, et mitte pahkluid purustada, kuid tunnen sellegipoolest mööda konte üles jooksvat õõnsat tuikavat valu. Mis toimub? Farley ootab põlvini külmas vees, tema kõrval on avatud otsaga silindrikujuline metalltoru. Ta ronib sellesse sõnagi lausumata sisse ja kaob teadmatusse. Vaidlemiseks ega küsimuste esitamiseks pole aega ning järgneme talle pimesi.
Vähemalt on Calil oidu toru meie selja taga sulgeda ning jõgi ja ülal möllav sõda teisele poole jätta. Luuk sulgub sisina saatel õhukindlalt. Kuid see ei suuda meid kuigi kaua kaitsta, leegioni eest mitte.
„Veel tunneleid?” pärin hingetult ja pöördun tuhinal Farley poole. Liigutuse peale lööb silmist sädemeid ja pean oma värisevatele jalgadele seinast tuge otsima.
Farley asetab käsivarre mulle kaenla alla nagu tänavalgi ja võtab osa mu kaalust enda kanda. „Ei, see ei ole tunnel,” teatab ta segadusse ajava muigega.
Ja siis tunnen seda isegi. Kusagil sumiseb justkui aku, kuid see on suurem. Tugevam. See pulseerib kõikjal meie ümber, mööda kummalist koridori, mis on vilkuvatest nuppudest ja tuhmidest kollastest tuledest tulvil. Näen silmanurgast mööda käiku liikuvaid punasalle, mille taga on peidus kaardiväelaste näod. Need on ähmased nagu veripunased varjud. Valju ägina saatel hakkab kogu ruum vappuma ja langeb siis kergelt kaldudes allapoole. Vette.
„Laev. Veealune laev,” nendib Cal. Ta hääl on eemalolev, värisev ja nõrk. Täpselt nii tunnen end minagi.
Kumbki meist ei suuda astuda üle paari meetri, enne kui kaldus seinte äärde kokku variseme.
Kolmas peatükk
Paari viimase päeva jooksul olen ärganud nii vangikongis kui ka rongis. Nüüd siis allveelaevas. Kus ma homme silmad avan?
Hakkan arvama, et see kõik on vaid uni, hallutsinatsioon või midagi veelgi hullemat. Kuid kas unes on võimalik väsinud olla? Sest mina kahtlemata olen. Olen viimse kui luu, lihase ja närvini rampväsinud. Süda aga kuuluks justkui hoopis teise maailma – see veritseb ikka veel reetmisest ja läbikukkumisest. Kui leian silmi avades eest kitsad hallid seinad, voogab kõik jälle tagasi, mida olen tahtnud unustada. Tundub, justkui oleks kuninganna Elara taas mu peas ja sunniks kõige hirmsamaid mälestusi uuesti läbi elama. Ükskõik, kuidas ma ka püüaks, ei suuda ma neid peatada.
Mu vaiksed teenijannad hukati, olemata süüdi milleski muus kui mu naha võõpamises. Sea kombel teibasse aetud Tristan. Walsh. Ta oli mu vennaga ühevanune, Vaiakülast pärit teenijanna, mu sõbranna – üks meist. Ja ta suri julmalt omaenese käe läbi, et kaitsta Ergavat Kaardiväge, meie eesmärki ja mind. Veelgi rohkem neist leidis oma otsa Caesari väljaku tunnelites, kus Cali sõdurid ja meie rumal plaan tõi kaardiväelastele huku. Mälestus punasest verest teeb põletavalt haiget, kuid sama teeb ka mõte hõbedasest. Sõber ja kaitsja Lucas, sooja südamega Hõbedane, kes hukati teo eest, mida meie Julianiga sundisime teda tegema. Leedi Blonos, kes jäi peast ilma, kuna õpetas mind korralikult istuma. Kolonel Macanthos, Reynald Iral, Belicos Lerolan. Eesmärgi nimel ohvriks toodud. Hakkan peaaegu öökima, kui mulle meenuvad Lerolani nelja-aastased kaksikutest poisid, kes hukkusid tulistamisele järgnenud plahvatuses. Maven ütles, et see oli õnnetus, katkine gaasitoru. Nüüd aga tean tõde. Poisi kurjus on niisuguseks kokkusattumuseks liiga sügav. Vaevalt oli talle probleem veel mõni surnukeha leekidesse heita, kui see vaid suudab maailma veenda, et kaardivägi koosneb koletistest. Ta tapab ka Juliani ja Sara. Ilmselt on nad juba teises ilmas. Ma ei suuda neile hetkekski mõelda. See on liiga valus. Nüüd liiguvad mu mõtted tagasi Maveni enda juurde, tema sinistele silmadele ja hetkele, mil taipasin, et ta võluva naeratuse taga luurab elajas.
Nari mu külje all on kõva, tekk õhuke ja padi pole oma nime väärt, kuid osake minust soovib uuesti magama heita. Peavalu on hakanud juba tagasi tulema ja tuikab selle imelaeva elektrilise südamega samas rütmis. See on kindel meeldetuletus, et minu jaoks siin paigas rahu ei ole. Mitte veel, kui nii palju vajab tegemist. Nimekiri. Nimed. Pean nad leidma. Pean neid Maveni ja tema ema eest kaitsma. Üle mu näo voogab kuumalaine ja nahk hakkab hõõguma, kui meenutan Juliani väikest raskelt kätte võidetud saladusi täis raamatut. Ülestähendusi minusugustest, kellel on kummaline mutatsioon, mis annab neile punase vere ja Hõbedaste võimed. See nimekiri on Juliani pärand. Ja ka minu oma.
Heidan jalad üle koikuserva. Löön pea vastu ülemist nari peaaegu ära, ja leian põrandalt korralikult kokku volditud rõivakuhja. Liiga pikad mustad püksid, viledaks kulunud küünarnukkidega tumepunase särgi ja nöörideta saapad. Mitte ligilähedaseltki nii peened kui need, mille Hõbedaste kongist leidsin, kuid need tunduvad mu naha vastas õiged.
Jõuan särgi vaevu üle pea tõmmata, kui kambriuks tohututel raudhingedel lahti kolksatab. Teisel pool seisab ootaval ilmel Kilorn, naeratus teeseldud ja sünge. Ta ei tohiks punastada, sest on mind paljude suvede jooksul palju kordi rohkem või vähem rõivis näinud. Ent poisi palged hakkavad sellegipoolest õhetama.
„Pole sinu moodi nii kaua magada,” sõnab ta. Kuulen tema hääles muret.
Kehitan tõrjuvalt õlgu ja tõusen ebakindlalt jalule. „Ju oli seda tarvis.” Mu kõrvu vallutab kummaline läbitungiv pinin, mis siiski haiget ei tee. Raputan pead sellest vabaneda püüdes edasi-tagasi nagu märg koer.
„See on marduse karje.” Kilorn sammub üle kambri ja võtab mu pea õrnade, kuid pahklike käte vahele. Allun tülpinult ohates läbivaatusele. Poiss pöörab mu pead ja uurib kõrvu, millest teadmata aeg tagasi punast verd voolas. „Sul vedas, et see sind otse ei tabanud.”
„Minuga juhtub paljusid asju, aga vedamine vaevalt nende hulka kuulub.”
„Oled elus, Mare,” sähvab Kilorn teravalt ja tõmbub eemale. „Paljud ei saa seda öelda.” Ta altkulmupilk viib mu tagasi Naerceysse, kus ütlesin vennale, et ei usalda ta sõnu. Sügaval südames tean, et ei usalda siiani.
„Vabandust,” pomisen kiiresti. Loomulikult tean, et ka teisi on eesmärgi ja
