style="font-size:15px;"> Pea kohal tuhiseb mööda lahingulennuk, tiivad peaaegu lähedusse jäävate varemete tippu riivamas. See on nii lähedal. Liiga lähedal. Tunnen selle elektrilist südant ja surisevaid mootoreid, mis seadeldist kuidagimoodi õhus hoiavad. Sirutan end selle poole nii hästi kui suudan, nagu nii palju kordi varem. Just nagu tulede, kaamerate, iga juhtme ja vooluahelaga alates ajast, mil minust sai välguplika. Haaran selle enda valdusesse… ja lülitan selle välja.
Lennuki nina langeb allapoole ja masin liugleb viivuks raskete tiibade jõul. Selle algne trajektoor pidi minema üle avenüü, kõrgel leegioni kohal, et kuningat kaitsta. Nüüd kukub see otsejoones selle keskele, purjetades üle Punaste liini ja paiskudes sadade Hõbedaste sekka. Samoste magnetronid ja Provoste telkid ei ole piisavalt kiired, et peatada lennukit, mis asfalditükke ja inimesi kahte lehte paisates tänavat üles künnab. Kõmatav plahvatus lööb mu peaaegu jalust ja sunnib taanduma. See ajab segadusse, on kurdistav ja valus. Valuks pole aega, vasardab mu peas. Ma ei jää vaatama, missugust kaost see Maveni armees külvas. Jooksen juba eemale ja välk käib minuga kaasas.
Lillakasvalged sädemed kaitsevad kilbina mu seljatagust kebjade eest, kes püüavad mind jalust maha joosta. Paar tükki põrkavad mu välguga kokku, kui püüavad läbi murda. Nad jäävad suitseva liha ja tõmblevate luude hunnikuna maapinnale lebama. Tänan õnne, et ma nende nägusid ei näe, sest muidu külastaksid nad hiljem mu luupainajaid. Järgmisena saabuvad kuulid, kuid siksakitav jooksustiil teeb mu keeruliseks märklauaks. Paar lähedale vuhisevat kuuli paiskuvad mu kilbi vastas kisendades tükkideks, nagu ka mina oleks pidanud tegema, kui kuningannakatsetel elektrivõrku maandusin. See näib olevat nii ammu. Pea kohal huilgavad taas lennukid, sedapuhku hoolikalt ohutus kauguses püsides. Nende raketid nii viisakad ei ole. Naercey varemed püsisid püsti tuhandeid aastaid, kuid tänast päeva need üle ei ela. Hooned ja tänavad pudenevad Hõbedaste võimete ja raketitule all koost. Kõik elusad ja elutud jõud on valla päästetud. Magnetronid väänavad terasest tugitalasid ja napsavad neid pooleks, samal ajal kui telkid ja kõvakäed paiskavad kivikamakaid läbi tolmu mattunud õhu. Kanalisatsioonist purskab üles vesi, kui nümfid üritavad linna lainete alla matta ja peletavad viimsedki maa-alustes tunnelites redutavad kaardiväelased välja. Armee tuuletaltsutajate käes ulub tuul orkaani raevukusega. Vesi ja kiviprügi panevad mu silmad teravalt kipitama ning tuulehood on nii lõikavad, et see on peaaegu pimestav. Põrmustajate plahvatused panevad maa mu jalge all vappuma ja komistan segadusse sattunult. Varem kukkusin. Kuid nüüd libisen näoli vastu kriipivat asfalti, vererada järel. Kui end püsti ajan, lööb marduse lihast ja luust läbi tungiv kriise mu taas jalust maha ning sunnib kätega kõrvu katma. Ka seal on veri, mis kiiresti ja tihedalt läbi mu sõrmede tilgub. Kuid mu maadligi paisanud mardus päästis kogemata mu elu. Kui kukun, vuhiseb üle mu pea järjekordne rakett. See möödub nii ligidalt, et tunnen, kuidas see õhu virvendama lööb.
See plahvatab liiga lähedal ja kuumus pulseerib läbi mu rutakalt loodud välgukilbi. Mõtlen tuhmilt, kas pean tõesti surema ilma kulmudeta. Kuid selle asemel, et minust tulise jutina läbi tungida, jääb kuumus ühtlaseks – ebamugavaks, kuid mitte talumatuks. Tugevad, valusalt pigistavad käed vinnavad mu jalgele ja tulekumas helgivad heledad juuksed. Suudan läbi lõikava tormi vaevu tüdruku nägu eristada. Farley. Ta relv on kadunud, rõivad räbaldunud ja lihased vappuvad, kuid sellest hoolimata hoiab ta mind püsti.
Neiu selja taga joonistub plahvatuse taustal välja üks pikk ja tuttav siluett. See hoiab ainsa väljasirutatud käega tuld tagasi. Ta ahelad on läinud – sulanud või minema heidetud. Kui ta pöördub, muutuvad leegid suuremaks, limpsides taevast ja hävinenud tänavat, kuid mitte kordagi meid. Cal teab täpselt, mida teeb, ning suunab tulemöllu meist eemale justnagu ümber kivi voolavat vett. Just nagu areenilgi, tekitab ta risti üle tänava leegitseva seina, kaitstes meid nõnda oma venna ja leegioni eest. Kuid nüüd on ta leegid tugevad, hapnikust ja raevust laetud. Need kepslevad kõrgustesse nii tulisena, et maapinna lähedal on leek kummituslikult sinine.
Langevad järjekordsed raketid, kuid Cal hoiab taas nende jõudu vaos ja kasutab neid iseenda väe toitmiseks. See on peaaegu kaunis, kuidas ta pikad käed kaarduvad ja pöörduvad ning muudavad hävitustöö kindlalt ja rahulikult kaitseks.
Farley püüab mind vägisi eemale tirida. Kuna leegid hoiavad ohu eemal, pööran ümber, et vaadata saja meetri kaugusele jõe poole. Näen isegi Kilorni ja oma venna toekaid varje, kui nad oletatava pelgupaiga poole liipavad.
„Tule nüüd, Mare,” uriseb tüdruk ja peaaegu lohistab mu muljutud ning nõrka keha endaga kaasa.
Hetkeks lasen tal seda teha. See on liiga valus, et selgelt mõelda. Kuid üks pilk üle õla toob selguse, mida Farley teeb, mida ta üritab mind tegema panna.
„Ma ei lahku ilma temata!” karjatan täna juba teist korda.
„Arvan, et ta saab ise ka oivaliselt hakkama,” teatab Farley, leegid sinistest silmadest vastu peegeldumas.
Kunagi mõtlesin samamoodi kui tema. Et Hõbedased on võitmatud, jumalad maa peal, hävitamiseks liiga võimsad. Kuid alles täna hommikul tapsin neist kolm – Arveni, Rhamboste kõvakäe ja nümfiisanda Osanose. Välgutorm võttis ilmselt veel mõned elud. Ja nemad tapsid peaaegu minu, nagu Caligi, kui juba sellest rääkida. Areenil pidime teineteise elu päästma. Ja nüüd peame seda taas tegema.
Farley on minust suurem, pikem ja tugevam, kuid mina olen väledam. Isegi läbi kolgitult ja poolsurnuna. Üks randmerapsatus, üks hästiajastatud lüke, ja ta vaarub mind lahti lastes tahapoole. Pööran end sama hooga ringi, peopesad välja sirutatud, ja otsin seda, mida vajan. Naerceys on palju vähem elektrit kui Archeonis või isegi Vaiakülas, kuid enam ei pea ma millestki energiat ammutama. Toodan seda ise.
Nümfi esimene veepahvakas tabab leeke sama tugevalt kui tsunami. Suurem osa sellest keeb hetkega auruks, kuid ülejäänu langeb seinale ja kustutab hiiglaslikud tulekeeled. Vastan veele oma elektriga ning sihin paljas õhus vahutavaid ja mäslevaid laineid. Laine taga sööstab meie poole Hõbedaste armee. Vähemalt on aheldatud Punased ära viidud ja rivi taha pagendatud. Maveni tegu. Ta ei lase neil end aeglustada.
Ta sõdurid kohtuvad vaba tee asemel mu välguga ja selle taga tõuseb tuhast taas Cali tuli.
„Liigu aeglaselt tahapoole,” annab Cal lahtise käega viibates korralduse. Matkin ta mõõdetud samme ja hoian pilgu pingsalt pealetungival hukatusel. Liigume vaheldumisi edasi ja tagasi, tehes nõnda omaenda taganemisele katet. Kui tema leek langeb, tõuseb minu välk ja vastupidi. Üheskoos võib meil lootust olla.
Cal pomiseb kiireid käsklusi – millal astuda, millal kaitset tõsta ja millal sel langeda lasta. Ma ei ole teda eales nii kurnatuna näinud, sinkjasmustad veresooned kahvatu naha all kumamas ja hallid ringid silmade all. Tean, et ise näen ilmselt veel hullem välja. Kuid tema taktika hoiab meid täielikult nõrkemast, andes meile aega raasukese jõudu koguda just siis, kui seda vajame.
„Ainult natuke veel,” hüüab Farley selja tagant. Kuid ta ei põgene. Ta jääb meiega, kuigi on vaid inimene. Tüdruk on vapram, kui arvasin.
„Pisut veel ja siis mis?” ägan kokkusurutud hammaste vahelt ja paiskan õhku järjekordse elektrivõrgu. Cali korraldustest hoolimata muutun järjest aeglasemaks ja pisut kiviprügi lendab me kaitsest läbi. See puruneb paari meetri kaugusel tolmuks. Meie aeg hakkab otsa saama.
Aga ka Maveni oma.
Tunnen jõe ja selle taga asuva ookeani lõhna. See kutsub värskelt ja soolaselt, kuid mul pole aimugi, mille jaoks. Tean vaid, et Farley ja Shade usuvad, et see päästab meid Maveni küünte vahelt. Pilku selja taha heites näen üksnes avenüüd, mis jõe ääres tupikusse jookseb. Farley seisab ja ootab, lühikesed juuksed tulises tuules lehvimas. Hüpake, hüüab ta hääletult ja kukutab end lagunenud
